Paavo Matsin arvustab luuletades Hasso Krulli raamatut „Euroopa”.

Hasso Krull „Euroopa”
Kujundanud Maris Kaskmann
Kaksikhammas, 2018
91 lk

peen on kirjutada arvustust luulevormis
oleksin justkui Krull kes peab loengut skisoanalüüsist 90ndatel
joonistab tahvlile kanalisatsioonitorusid kus hakkab mulksuma skisofreeniku loovus
mis külmub võimsaks plahvatusekujuliseks purikaks jõudes külma õue
kõik loengusviibijad joonistavad torud endile piinliku täpsusega vihikusse
aga neil purikaid ei teki kõik lihtsalt voolab
on selge et päris Euroopa siin veel ei ole inimesed istuvad loengus kampsunites
nagu põdrakasvatajad aga kõik on vaesed sest põtru ei ole
vanu nõukogudeaegseid põtru enam ei ole ja uusi põtru pole veel keegi välja mõelnud ja kinni püüdnud
vaid Krullil on tahvli juures kuldne loom kes dikteerib talle katkendlikult prantsuse keeles
ja akna taga on Krullil auto mitte Žiguli ega ka BMW vaid Lacani kaheksa
mida see kaheksa tähendab täpselt ei tea keegi võib-olla liitreid aga võib-olla ka mitte
keegi koputab loengusaali uksele ja küsib kas siin on intuitiivteaduste kool
võib-olla on võib-olla ei ole
päris nii ka ei ütleks
näete ju ise et sõidetakse lahtise Lacani kaheksaga kohale nagu saabutaks mereäärsesse villasse
kus alati puhub tuul

see on uus tuul ja uus villa aga Krullile see ei meeldi
ta vaatab igatsedes mitte merele nii nagu peaks
vaid pimedusse kus vilgub üksikuid uduseid taluaknaid
seal elavad eestlased
nad teevad veel ise pasteeti
ja ootavad kotkast seda nokkima
aga kotkas suitsetab Viru hotelli katusel
tal on muud huvid

sest kristlased on aktiveerunud
nende kiriku ukse ees ripub luukere suu mulda täis nagu mõnes Ene-Liis Semperi tehtud videos
ja lõpuks on leitud tüdruk kes selle kontmehe kõrtsi peab lohistama
midagi niisugust ei ole kunagi juhtunud
ta teeb seda raha pärast
see on õudusfilm kinost kus ei näidata filmi vaid ainult süüakse mullast popkorni
pärast saadetakse sama tüdruk kalmistule surnutelt paelu varastama
aga me ei pea siin kõike ümber jutustama
tüdruku nimi on Euroopa

Krulli suhe Euroopaga on keeruline ja patafüüsiline aga isegi seda sõna ei teata siin
siin pole veel metafüüsikastki eriti kuuldud
kuid Krulli käsitlemise jaoks on vaja eriti ilusa nimega teooriat

patafüüsika ripub metafüüsika kohal külmunud purikana nagu kotkas
keda huvitavad vaid erilised erandid kummalised kõrvalekalded
ta on löönud küünised sama palju metafüüsika sisse
kui metafüüsika oma küüned füüsika sisse
see on ennekuulmata igivana peen kunst
sest
patafüüsikut huvitavad juhtumid kui vesi ei lähe keema kuigi peaks
nii saab teha teadusliku maailmapildi kriitikat
ja ei ole kohustust luua üldisi seadusi üksikute juhtumite kohta
sest lõppkokkuvõttes koosnebki maailm eranditest
ja neid saab igaühte uurida nagu ainukordset
vanapaganat
kõike just nii nagu oli vanasti
holistilise vanapagana koopas
niisuguseid ainukordseid nähtusi on kõige parem edasi anda aga kirjanduse keeles
luule keeles
selles ei ole Krullile võrdset
kui siis ainult salapärane kuldne loom
ma arvan et tema kirjutaski kunagi ajakirja Akadeemia pika luuletuse vanapaganatest
nii et professorid hullusid patafüüsika käes

võiks öelda et Krull otsib mingit vanapagana teed
papil on hirm ja kõrtsmikul on hirm
aga tänapäeval pole nad ju enam olulised sest kohe on kohal Russki Mir
dubljonkadega paksud naised kes ostavad ka tütardele dubljonkad ja saadavad nad Londonisse ja Riiga õppima ning restorane pidama
niisugused isendid ei allu patafüüsika vaatlusele
kotkas lööb neile küüned selga aga ei jõua dubljonkat tõstagi
vanapagan keerab oma kasuka teistpidi ja pageb koopasse
see on reaalsus nii teaduslikus mõttes kui ka patafüüsilises
vaata kustpoolt tahad
dubljonka tähendab dubleerimist arvavad naised naiivselt mingis netifoorumis

tahad lugeja ma näitan sulle Riia linna?
nutitelefonidega lohesid juugendkvartali seintel kes lõdisevad hirmust kui vaatavad alla
dubljonkadega täidetud tänavatele
nad teavad et maailma tulevik on Russki Mir
ja neil tuleb lõpuks taganeda muuseumisse
kus kohvikut peab perekond Dubljonka
sest kuhu on lohel või vanapaganal minna?
isegi tarbimiskultuurivastasele miitingule ei lasta lohesid ilma dubljonkadeta
ning tänavatel sõidavad maasturid reas nagu kuldsed tankid
ja kui üldse siis mediteeritakse vaid viis mintsi
ning juba kõlabki miitingu lõpusireen

dubljonkadel on kodus
üleni musta riietatud emad ja vanaemad
kes istuvad ja vaatavad põlevat küünalt
ning ootavad dubljonkavahetust
et minna turule kaubamajja kirikusse
pole enam mingit vahet
kiriku uksel ripub dubljonka
seda ei jõua keegi ära tuua
isegi mitte raha eest
paljud on proovinud
ja jätnud justkui selga ning roninud kuldsesse maasturisse
ning sõidavad tänavatel justnagu keegi juhiks neid

hääletasin kunagi maasturile
peale võttis trullakas maakler
kinkisin talle Krulli luulekogu Euroopa
üks patafüüsilisimaid raamatuid mida olen näinud
seda ei müüda enam kusagil
ei turul kaubamajas ega kirikus

mul on ka nüüd dubljonka
kevaditi läheb väga palavaks
oleks kui kõnniks päikese enese toas
õhtuti vaatan ma pimedale merele tuulisest majast
nagu lahtisest kabrioletist
tuul puhus lapsed kes õue läksid kohe kuhugi merele
kõik kivid aias on pehmed ja rasvased
kotkas käis siin
mõtles et on midagi hõrgutav-maitsvat
lendas pettunult minema

vaid hääletu rahvajõuk seisab ühe plakati ees tänaval

Paavo Matsin on Gustav Meyrinki seltsi Viljandi osakonna vanemteadur kraadiga skisoanalüüsi ja dubljonkade alal.