Maia Tammjärv kirjutab Müürilehe sünnipäevafestivalil esineva Andri Snær Magnasoni raamatust „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”.

Andri Snær Magnason „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”
Tõlkinud Lemme Linda Saukas Olafsdóttir, toimetanud Eve Võsu, kujundanud Siiri Timmerman
Postimees Kirjastus, 2022
334 lk

„Üheainsa tammi pärast Islandi mägismaal 
võib ju muret tunda, aga kas on mõistlik muretseda
kogu maailma pärast?” (lk 66)

Arvatavasti ei ole nüüdsel ajal võimalik kirjutada kliimaalase teadlikkuse tõstmise eesmärgiga (või ütleme, lausa maailma päästmise taotlusega) teost, mis sisaldaks midagi päris põhimõtteliselt uut. Ja hoolimata sellest, et midagi päris põhimõtteliselt uut pole ka Andri Magnasoni teoses „Ajast ja veest”, kohtab midagi uut siin siiski igal sammul. Suuresti peitub see müütides ja kontekstis, isiklikus rõhuasetuses, nagu autor ise „Kiirkohtingu” rubriigis kirjutab, aga sellele lisaks kohtume muidugi pidevalt väikeste faktide ja arvude ja tõikadega, liustiku hingeeluni välja, mida meile, lagedal maal sündinuile ju vist päris emapiimaga kaasa pole antud. Nii ütleb Andrile raamatus üks teadlane: „Ma ei tee nalja, arvudest ja diagrammidest ei saada aru, aga lugudest saadakse.” (lk 65) Nõnda võtabki Andri selle kohustuse endale kirjanikuna (ja mitte näiteks teadlasena). Ilukirjandus see ei ole, aga sellest hoolimata on siin palju ilukirjanduslikku. Lood ümbritsevad lugusid, lõpuks on ikkagi kõige aluseks iidsed müüdid ja saagad, mis pruukisid seletada inimest ja teda ümbritsevat paiguti paremini, kui praeguses maailmas on tavaks mõelda. See siin ongi üks oluline meeldetuletus, et kõik on kõigega seotud.

Kirjanik kirjutab keeles, nõnda nagu lugeja loeb (ja üldse iga inimene mõtleb) keeles. Kuidas aga teha end mõistetavaks neile, kes ei taha kuulda, ühiskonnas, kus looduse ilu ja hingelise tähtsuse eestkõneleja tembeldatakse kerge vaevaga äärmusroheliseks (lk 59) ning tema sõnad näiteks „noore linnainimese trendikaks new age’i sonimiseks” (lk 55)? „Võimalus, et loodus võib olla iseenesest midagi kõrgemat, teispool määratlusi, isegi „püha”, ei ole tänasel päeval parketikõlbulik argument.” (lk 58) 

Hoolimisest apaatiani ja tagasi

Seesuguseid takistusi kohtab iga keskkonnakaitsja, kliimaaktivist ja lihtsalt loodust väärtuslikuks pidav inimene oma teel muidugi veelgi. Nõnda peegeldas ka 2021. aasta mängufilm „Ära vaata üles” („Don’t Look Up”) elegantselt meie ühiskonna ehk suurimatki probleemi – (massi)apaatsust. Maa põleb, aga elu läheb edasi. Liustikud sulavad, metsi võetakse maha, korallrahud hävinevad… aga midagi ei muutu, inimesed elavad ikka oma elu ega üllatugi enam. Ja need, kes jaksavad veel järjepanu hävingut ja kriisi kuulutada, muutuvad lehelugejatele, televaatajatele ja ligimestelegi lihtsalt tüütuks.

Hoolimine on emotsionaalselt raske, kui vastutasuks saame justkui ainult lootusetust ja jõuetust. Nõnda kirjeldab autor siingi kliimakonverentse ja keskkonnafoorumeid, ÜRO „viimast hoiatust” jne, ja tõdeb rabatult: „Kas sellest poleks siis pidanud kujunema sündmus? Ma mäletan täpselt, kus ma parajasti olin, kui kaksiktornid kokku varisesid, kui printsess Diana suri […] Aga kus sa siis olid, kui korallrahude surmaotsusele alla kirjutati?” (lk 244) Jällegi – jõuetus. Võib-olla on islandlastele liustikud ja nende sulamine midagi sellist, nagu meile on metsad ja nende arutu hävitamine? Kuigi põhjuste skaalad on erinevad, tundub lootusetus olevat sama. Keegi otsustab meie kõigi eest midagi, mis on läbi looduse terviku ääretult kahjulik järeltulevatele inimpõlvedele. Ja me ei saa seda peatada.

Raamatu „Ajast ja veest” läbiv mantra või refrään räägibki tasakaalust, ka sisuliselt. Selle juurde, et kõik on kõigega seotud, jõuab autor siin eri teid pidi ikka ja jälle tagasi.

Rahu ja tasakaal

Aga see pole kõik, mis siin on. „Ajast ja veest” ei ole tavaline maailmalõpukuulutaja, ehkki pessimismi ja masendust on siin paratamatult küllaga. Samas ei lase raamat meil juba oma ülesehituse tõttu eksklusiivselt solastalgiasse sumbuda, vaid on komponeeritud nõnda (ja see saab olla ainult teadlik), et sõnad justkui voolaksidki lugejani nagu aeg või vesi – oma tsükliliste nähtustega, nagu tõusud ja mõõnad, aastaajad, aga lõpuks laiemal skaalal ka jääajad ja jäävaheajad. Eks see ju olegi üks igasuguse hea kirjanduse tunnus – teatav tasakaal, ükskõik milline siis parajasti. Küllap just siit võib otsida ka 2019. aastal Islandil ilmunud ja mõne aasta jooksul ca 30 keelde tõlgitud teose edu põhjuseid. Ainult martüüriumil lõpuni sõuda ei ole võimalik, midagi peab olema veel. Pärast talve tuleb ikka kevad, nagu lõpuks jõuab ring ikka jälle talveni tagasi, nõnda paistab lootus ja masendus, võitlusvaim ja pettumine seda raamatut lugedes samuti ringiratast käivat. Autor ei jäta lugejat päris üksi ja päris mutta.

Raamatu „Ajast ja veest” läbiv mantra või refrään räägibki tasakaalust, ka sisuliselt. Selle juurde, et kõik on kõigega seotud, jõuab autor siin eri teid pidi ikka ja jälle tagasi. Selge see, et ka tasakaalutasandist aimub õigustatud pessimismi (inimeste suureskaalalised keskkonnaotsused põhjustavad otseselt liikide väljasuremist, millel on omakorda otsene mõju teistele liikidele, soode kuivendamine mõjutab kogu ülejäänud ökosüsteemi, liustikest ja korallrahudest rääkimata), huvitav on aga lugeda, kuidas islandlased mõõdavad teatud paikades aega viimase vulkaanipurske järgi, ja eks ka sellest, kuidas Eyjafjallajökulli kaugeleulatuvate mõjudega eruptsiooni järel 2010. aastal oli islandlastel „selline tunne, et oleme lõpuks ometi mingi mõjuvõimu saavutanud. Maailm jäi ju meie pärast seisma” (lk 280) – jah, aga „te ei suutnud neid jõude juhtida”, tõmbab parasjagune vestluskaaslane Tema Pühadus XIV dalai-laama islandlaste entusiasmi kohe maha.

Iseenesestmõistetavalt positiivne tähendus on ajalisel mõõtmel siin pere- ja põlvkondlikus kontekstis, nõnda räägib autor kaunilt ja poeetiliselt omaenda vanavanematest ja omaenda lastest ja ajast, mida need põlvkonnad hõivavad ja hõlmavad.

Ometi on positiivsemad noodid toodud siin valdavalt ikkagi mingi mööndusega, justkui kohusetundest, teadlikuks tasakaalupunktiks. Nagu möönab autor lausa otsesõnu: „Liiga musta pilti ei tohiks siiski visandada” (lk 198); „Inimesed elavad oma maailmas, harjuvad ümbrusega ega raiska oma tundeid kõige muutunu taganutmisele. Meil on võime pea igas olukorras ilu näha” (lk 250). Iseenesestmõistetavalt positiivne tähendus on ajalisel mõõtmel siin pere- ja põlvkondlikus kontekstis, nõnda räägib autor kaunilt ja poeetiliselt omaenda vanavanematest ja omaenda lastest ja ajast, mida need põlvkonnad hõivavad ja hõlmavad, sõnades näiteks oma tütrele: „Sul on ühine aeg kellegagi, keda sa tunned, armastad ja kes sind kujundab. Ja sul on ühine aeg kellegagi, keda sa kunagi hiljem tundma õpid ja armastama hakkad, aeg, mille lood sina. […] Sa võid otseselt mõjutada tulevikku aastani 2186 välja.” (lk 21–22) 

Teine üsna läbinisti lootusrikas tasand puutub Tema Pühadusse XIV dalai-laamasse, kellega Andri on kohtunud kahel korral, need vestlused on mõlemad siin raamatus ära toodud. Jutuajamised sisaldavad paljusid globaalselt ja eksistentsiaalselt olulisi teemasid ja need on kahtlemata äärmiselt inspireerivad. 2010. aastal toimunud vestluses ütleb Tema Pühadus autorile muu hulgas aga nõnda: „Nägime Berliini müüri langemas ja inimesi idabloki diktatuuride alt vabanemas, aga see ei toimunud mitte tuumarelva abil, vaid ennekõike tänu sellele, et rahvas kasutas rahulikke abinõusid. Seepärast olen kindel, et 21. sajandist võiks saada rahusajand, mil inimesed räägivad üksteisega.” (lk 275)

Pärast raamatu „Ajast ja veest” ilmumist ja isegi pärast hiljem (mais 2020) kirjutatud ja lisatud „COVID-19 järelsõna” näeme Euroopas veel üht suurt sõda, päris sõda, ja see toimub praegu. Jah, 21. sajand veel kestab, veel mõnda aega, võib-olla selle lõpus saabub rahu… Aga praegune lugeja, vähemasti siit meie poolelt Euroopas, vaatab sellele ilmselt ometi nagu mingist ajaaknast tagasi. „Jutustus tulevikust” jutustab nõnda omatahtsi siiski ka minevikust, sest ilmumisele järgnenud pea nelja aasta jooksul on maailmas midagi liiga olulist juba muutunud.

„Jutustus tulevikust” jutustab nõnda omatahtsi siiski ka minevikust, sest ilmumisele järgnenud pea nelja aasta jooksul on maailmas midagi liiga olulist juba muutunud.

Vahelepõige

Käisin esimest (aga üsna kindlasti mitte viimast) korda Islandil 2022. aasta aprillis. Sõda oli kestnud selleks hetkeks alla kahe kuu, aga siin mõtlesime ja rääkisime veel ainult sellest. Eks ole kõnekas, et ka see on möödunud, mingisugune harjumine on saabunud siiagi nüüdseks, kui sõja algusest on möödas pea aasta. Hoolimata sellest, et ka islandlased on rõhumist ja vaesust näinud – nagu Andri raamatus kirjeldab, siis üldse mitte ammu – ning II maailmasõdagi jättis oma kummalise jälje sinna kaugele saarele, me 2022. aasta aprillis Islandil sõja lähedust ei tundnud, see ei tulnud jutuks kohalikega, seda polnud üldse kusagil näha. Seal olles oli endalgi lihtne unustada, kui lähedal see meid siia ida poole, mandrile jne naastes taas ootab. Kuidagi tundub, et asi pole siin ainult füüsilises kauguses, vaid ikkagi just nimelt ka vees – suures vees, mis saareriiki ümbritseb ja äkki seda meiegi kahinat summutas.

…ja siis jälle kevad?

Seesama „COVID-19 järelsõna”, millega raamat lõppeb, räägib koroonaviiruse õppekohtadest ja seda ju tõesti optimistlikult – teose teemat arvestades loogiliselt fookusega keskkonnal. Nii nagu Andri kirjeldab kultuuriinimeste intervjueerimist läbi akende ja uksepragude, küsisid meiegi kultuuriajakirjanikud (küsisime meiegi Müürilehes) loomeinimestelt, kuidas on sellises pretsedenditus pausis elada. Vähe sellest, me saime tegelikult ka samu vastuseid. Kes nägi kriisis ja vaikuses lootust, kes nägi olmet ja seda, et kõik on peatunud, surnud. Kui nüüd hästi meenutada, siis kõige alguses mõtlesime me ju isegi sellele, et äkki see vakatus muudab midagi meie mõtlemises – kui me näeme, kuidas (ja kui kiiresti) näiteks paus lennuliikluses keskkonnale hästi mõjub, kui ainulaadne ja erakorraline selline üksmeelne sulgemine on jne. Et äkki… äkki muutubki meie mõtlemises midagi põhimõttelist?

Aga ei muutunud. Näeme nüüd, et mitte midagi ei muutunud.

Ja siis jällegi meenub, et kuna kõik on kõigega seotud, siis kõik muutub, on alati muutunud ja muutub ka edaspidi. On tõus, on mõõn, on jääaeg ja on sulamine. See virtuaalne lootus siit vist ikkagi jääb. See raamat ei ole (ainult) igavese talve hirmust, vaid ikka ka kevadest (rääkigu me siis me mandrilise või merelise parasvöötme kevadest või põigates hoopis Läänefjordide lähisarktilisse vöötmesse), perioodiliselt jõuetuse ja käegalöömismeeleolu järel (taas) tärkavast lootusest.