Arvustus: Viimne blogija
Lugemisaeg 8 minÕnnepalu loomingulise tegevuse poolnaljaga blogimiseks nimetamine on üks viis tuua rõhutatult esile järjepidevust ja läbivat joont, mis tema tekstivoolu kindlalt ja katkematult ajas edasi kannab.
Tõnu Õnnepalu „Siinpool vaikust”
Toimetanud Tõnis Tootsen, kujundanud Kaili Kalle
Ööülikooli Raamatukogu / Aadam ja pojad, 2024
182 lk
„See rääkimine ja kirjutamine on tegelikult ikkagi ka pidev otsimine, et mis ma siis päriselt olen – ega seda ka enne teada ei saa, kui pole rääkima hakanud.”
Nõnda vastab Õnnepalu intervjuus Joonas Hellermale, mis juhatab meid sisse taskuraamatusse „Siinpool vaikust”. Nimetan seda taskuraamatuks, kuna tegu on puht füüsiliselt üsna väikse raamatuga. Mahub mantlitaskusse ära küll. Kuid seos taskuga ei lõpe siin. Nimelt kandsid truud Õnnepalu ja „Ööülikooli” kuulajad seda raamatut taskus juba enne, kui see raamatuks sai, kuna „Siinpool vaikust” koondab endasse kokku neli loengut ning Toomas Pauli ja Õnnepalu vestluse „Raadio Ööülikooli” sarjast.
„Ööülikoolist” paremat taskuhäälingut on olnud juba 25 aastat raske leida. Jah, uskumatu, aga „Ööülikooli” esimene salvestus toimus tõepoolest aastal 1999 „Tallinna Ülikooli Laia tänava keskaegses linoleumilõhnalises, pisut kummituslikus, aga armsas ja eluvaimustust täis ruumis”, nagu võib lugeda nende kodulehelt Jaan Tootseni meenutustest. (Juhtumisi algas samas keldris neli aastat hiljem minu ülikoolitee, aga see selleks.) 99ndal aastal polnud sõna „taskuhääling” veel käibele tulnud. Seda polnud veel inglise keeleski olemas, kuna sõna „podcast” moodustus teatavasti sõnadest „iPod”, mille esimene mudel jõudis turule aastal 2001, ja „broadcast” ehk „ringhääling”.
Niisiis on „Ööülikool” olnud eestikeelsel taskuhäälinguskeenel tõeline pioneer – esialgu veel defineerimata ja uuenduslik viis jutustada ja talletada meie mõttelugu, nüüd juba vaat et harjumuspärasemgi osa meie igapäevasest kuulamisrutiinist kui „vanakooli raadio”. See oleks nagu olnud alles eile, kui ma hilisteismelise või noore täiskasvanuna oma naksuval arvutitoolil kükitasin, vaadates pimedusse mattunud Pelguranna paneelmajade valgustatud aknaruute ning siis jälle säriseva kineskoopmonitori kumerat ekraani, millel oli avatud „Ööülikooli” kodulehekülg – üks rahustavamaid lehekülgi internetis. Sügavsinisel taustal kihutasid taevatähed. Ekraani vasakus servas seisis pikk tekstitulp täis tosinaid nimesid tähestikulises järjekorras.
Kelle loengut ma täna õhtul kuulan?
Kirjad elust enesest
Umbes täpselt samal eluperioodil, üks jalg nooruspõlves, teine juba täiskasvanute maailmas, oli ka blogide lugemine ja kirjutamine üks minu suurimaid obsessioone. Kirjandus, muusika, filmid ja teater olid ka olulised, jah, loomulikult, kuid blogide kaudu oli justnagu võimalik saada päriselt jälile, kuidas inimesed elavad. Hoida näppu pulsil ja kuulda, mida nad päriselt mõtlevad ja tunnevad. Kirjad elust enesest, ilma filtri ja fiktsioonita. Nullindad olid blogide kuldaeg. See aeg lõppes siis, kui me kõik Facebooki kolisime ja sotsiaalmeediast sai meie ainus virtuaalne kohtumispaik.
Taskuhäälingutest on kujunenud nüüdseks uus peavoolumeedia – vaadakem selle tõestuseks kas või seda, kuidas iga endast lugupidav meediaväljaanne toodab publikuni jõudmiseks taskuhäälinguid; kuidas iga järelkuulatav raadiosaade digimuutub pärast oma eetriaega taskuhäälinguks, kuna just nimelt taskuhäälingurakendused on kohad, kust neid tagantjärele kätte saab; või kuidas äsja Donald Trumpi võiduga lõppenud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste puhul peeti Trumpi ülesastumisi taskuhäälingutes tema kampaania oluliseks osaks, sihiga jõuda nii-öelda tavainimeseni. Ning ehkki blogide aeg sai juba nullindate lõpus läbi, pean enesele üllatuseks tõdema, et on siiski üks autor, kelle blogi ma endiselt suure pühendumusega loen: Tõnu Õnnepalu.
Kirjandus, muusika, filmid ja teater olid ka olulised, jah, loomulikult, kuid blogide kaudu oli justnagu võimalik saada päriselt jälile, kuidas inimesed elavad.
Teadlikum lugeja võib nüüd õigustatult arvata, et viitangi Õnnepalu blogidele – sest bloginud ta on. Aastatest 2009–2010 leiame Õnnepalu olustikukirjeldusi Esna Aja nimelisest veebipäevikust (orrisaar.blogspot.com), 2010nda aasta juulist septembrini lisandus neid nime Suvepostkaardid kandvale saidile (telkhoone.blogspot.com) ning 2018. aasta detsembrist 2020. aasta juunini ilmusid Õnnepalu postitused Vilsandi Aja blogis (vilsandiaeg.blogspot.com). Võimalik, et kuskil seal ees ja vahel on neid blogisid veel olnud. Eks nad ilmusid ja kadusid suurema furoorita, võiks öelda, et isegi poolsalaja. Kes teadsid, need teadsid. Kes ei teadnud, need polnud veel linke ära teeninud.
Siiski, ei – öeldes, et Õnnepalu on veel ainus blogija, keda pühendunult loen, ei viidanud ma tema blogidele, vaid raamatutele, mille ilmumise tihedus ei jää lugejate suureks rõõmuks alla mõne elujõulisema blogi postituste avaldamise tempole. (Ma muidugi liialdan, kuid mitte üleliia.) Raamat „Siinpool vaikust” koondab tekste vahemikust 2005–2019. Selle 14-aastase perioodi sisse mahub Õnnepalul kaheksa romaani, neli näidendit ja luulekogu ning üks esseede ja arvustuste kogumik. Lisame siia veel tema seitse tõlget ja saame kokku 20 teost eri žanreis ja formaatides!
Tervele senisele bibliograafiale otsa vaadates on see number lähemal viiekümnele, mistõttu oleks loomulik oletada, et autoril on kõik põhižanrid ja -formaadid praeguseks läbi käidud. Ometi on „Siinpool vaikust” Õnnepalu teoste nimekirjas midagi uut – kirjutati need tekstid ju esialgu ettelugemiseks, ja raamatu kuuest tekstist kaks olid vestlused vastavalt Hellerma ja Toomas Pauliga; üheks raamatuks kokku said need alles tagantjärele. Formaadiuuendusele vaatamata toimub raamatus armas taaskohtumine sellesama Emil Tode, Anton Nigovi ja Tõnuga, kelle „blogi” me möödunud sajandi loojangust, 85ndast aastast peale pühendunult loeme.
Õnnepalu 1985. aasta debüütluulekoguga „Jõeäärne maja” alanud loomingulise tegevuse poolnaljaga, aga ka pooltõsiselt blogimiseks nimetamine pole siinkohal katse selle kaalu, tähendust ja kirjanduslikku meisterlikkust kuidagi pisendada. Otse vastupidi. See on üks viis tuua rõhutatult esile järjepidevust ja läbivat joont, mis tema tekstivoolu ajas edasi kannab. Kindlalt ja katkematult.
Mingis mõttes võib nüüd juba öelda, et Õnnepalu looming on kõik üks ja sama jõgi, mille voolamist me jõeäärses majas elades jälgime.
Sest mingis mõttes võibki nüüd juba öelda, et tema looming on kõik üks ja sama jõgi, mille voolamist me jõeäärses majas elades jälgime. Vahel akna peal, vahel jälle majaesisel pingil istudes. Meie ees rullub alati lahti seesama lugu: ühe elu mahajätmine, vana naha mahaheitmine, lõputu kahtlus ja eikusagil olek, inimeste ja nende kummastava loomulikkuse jälgimine autsaideri pilguga ning püüd selle näitemänguga uuesti liituda.
„[M]ida suurem kirjanik, seda ühesugusemad on tema teosed.” (Õnnepalu vestluses Joonas Hellermale, lk 48)
Elu esietendused
Aga lool on ka puänt: raamatu lõpus, kui on aeg taas lahkuda, sest kuskil terendab juba uus elu ja olemine, selgub, et kogu see otsing, kahtlus ja kõrvalseisja pilguga mängu jälgimine oligi näitemäng ise. See polnud ettevalmistus näitemänguga liitumiseks, polnud isegi peaproov mitte. Oligi esietendus, pearollis ei keegi muu kui kõrvalseisja ise: meie autor.
Elus peaproove ei ole. Pole ka nii-öelda reaetendusi. On vaid esietendused. Trupi koosseis võib muutuda, kuid dramaturg ja lavastaja jäävad alati samaks. Metsa läinud esietenduses tehtud vead saavad kirja pandud ega kuulu parandamisele. Heastamise võimalus võib avaneda järgmisel esietendusel, kui on õnne ja töölepingut pikendatakse.
Sedalaadi mänguline ja tõsine rollianalüüs toimus vanal heal ajal järjepidevalt just nimelt blogides, ja nüüd, kui blogide ajastu on ammu lõppenud, ongi Õnnepalu minu jaoks kirjandusmaailma viimne blogija. Eri raamatukaante vahele raamitud sissekanded toovad meieni kriitilisi rollianalüüse nii Flandria ja Hiiumaa, Prantsusmaa ja Vilsandi kui ka Kanada ja Inglismaa ning paljude teiste eluteatrite lavadelt.
Elus peaproove ei ole. Pole ka nii-öelda reaetendusi. On vaid esietendused. Trupi koosseis võib muutuda, kuid dramaturg ja lavastaja jäävad alati samaks.
Et teatriparalleel lõpuni venitada – mis muu saab „Siinpool vaikust” olla kui mitte kavaleht? Palun jälle mitte võtta seda pisendava sildina. Teatrifanaatiku ja endise majadramaturgina näen kavalehti millegi palju enama kui flaierina, kus tuuakse nimeliselt välja lavastusega seotud personal ning seatakse ritta sponsorite logod. Parimad kavalehed annavad lavastusele juurde midagi erilist ja väärtuslikku, avades trupi, lavastuse ning seda ümbritseva kultuurilis-sotsiopoliitilis-majanduslik-religioosse konteksti juures tahkusid, mida lavastus ise ei pruugi otsesõnu adresseeridagi, ent mille teadasaamine avab uued tähenduskihid.
Sellisena toimib tõepoolest ka kõnealune Õnnepalu ja „Ööülikooli” taskuraamat. 182 lehekülge vestlusi ja mõtisklusi rollist, materjalist ja meetodist osutuvad koheselt Õnnepalu tekstijõgedel kulgejale tänuväärseks teejuhiks.
Lõpust ei puudu jällegi ka puänt. Kavalehte presenteeritakse kui teejuhti autori loomingusse ning mõtteruumi, mis on andnud tema teostele hääle, kuju ja näo. Kuid laval seisad ju tegelikult hoopis sina, hea lugeja. Siinpool vaikust seisad sina ja me kõik elame sulle kaasa. Kavaleht aitab sul järge pidada, millises stseenis ja vaatuses parasjagu oled. Hoia seda lähedal. Kaotamise korral saad kassast uue osta.
Siinpool vaikust seisame me kõik. Ilusti ja imelikult oma loomulikus ebaloomulikkuses, kuniks on aeg ühte ritta kokku tulla ja kummardada.
Jim Ashilevi on kirjanik, lavastaja ning taskuhäälingu „Popkulturistid” saatejuht.