Disaini on nülitud, pakendatud ja surutud kindlatesse piiridesse, kuhu see tegelikult kuuluma ei peaks. Pilk disainiideoloogia ajalukku aitab piire uuesti avastada.

„Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks”
Koostanud Marjanne van Helvert, tõlkinud Keiu Krikmann, toimetanud Neeme Lopp, kujundanud Ott Kagovere
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2022
176 lk

Kui jätta kõrvale haiglate steriilsed ooteruumid, siis ei ole ühtegi teist nii puhtana mõjuvat keskkonda kui Apple’i esinduskaupluse või mõne Telliskivi või Aparaaditehase disainipoe oma. Need on saared, mis seisavad väljaspool meie igapäevast hektilist, aga samavõrd igavat elu, kuid võtavad samal ajal kokku meie kapitalistlike ja neoliberaalsete ühiskondade esteetilise ja ideoloogilise tuuma. Seal leiduvate seadmete, rõivaste, käsitööna valminud esemete ja taustal hõljuva tehisintellekti tunnetusliku kohalolu baasil ehitame me oma muutumatuna püsivat ideaali heast ja „igavesti kestvast” elust. See on sakraalselt läbi valgustatud ja staatiline keskkond, mis peidab kaupluse seintelt, müügil olevatelt objektidelt ja seadmete algoritmidest kõik vähegi mõeldavad varjud. 

Disaineri ja disainiuurija Marjanne van Helverti koostatud ja 2022. aastal eesti keelde tõlgitud teose „Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks” võiks nimetada kriitiliseks disainiajalooks, mis võtab ette Lääne disainikaanoni olulised võtmeautorid (William Morris, Victor Papanek, Margarete Schütte-Lihotzky, Richard Buckminster Fuller jt), tehes seda sotsiaalse disaini perspektiivist, nagu Helvert kestlikkusele ja võrdsusele pühendunud disaini määratleb. „Vastutustundlik ese” kinnitab, et meil ei ole võimalik oma ajaloost ja varem tehtud vigadest lahti öelda – meie esteetiline taju, tarbimisharjumused ja väärtused on disainerite tehtu, aga ka nende kanoniseerimise tagajärg –, kuid meil on võimalik ja seeläbi ka kohustus hinnata seda tänaste teadmiste ja väärtuste põhjal, et teha sellest järeldusi tegelikult paremaks homseks. Helvert tuletab meelde, et tööstusdisaini kaanon ei ole nii selge ja ühesuunaline, kui kiputakse tavaliselt arvama. Paljud Lääne kaanonisse kuuluvad disainerid pole kunagi kõnelenud kommertsialiseerunud disaini eest, mida me võime leida eespool nimetatud kauplustest.

Küsimusi tuleviku arheoloogidelt 

„Vastutustundliku eseme” sissejuhatuses viskab Helvert õhku küsimuse, et mis on see, mille tuleviku arheoloogid eest leiavad, kui nad oma väljakaevamistööga meie ajastuni jõuavad, andes sellele ise vastuse: „Pidurdamatu tootmise ja igavesti kestvad tehisobjektid.” (lk 8) Nende hulka võivad kuuluda nii Põhja-Ameerikas kujundatud, Lõuna-Aasias toodetud, Lääne-Euroopas kahel korral kantud ja Ida-Aafrika prügimägedele jõudnud Nike’ jooksutossud, mis on liikunud tootmis-, transpordi-, turundus- ja äraviskamisahela käigus kümneid tuhandeid kilomeetreid rohkem, kui need võiksid kunagi kellegi jalas sammuda, aga ka Apple’i telefon, mis sisaldab nii kommunistlikus Hiinas looduskeskkonna kahjustamise hinnaga kaevandatud haruldasi muldmetalle kui ka pildistamise järel mitte kordagi vaadatud fotosid puhkusereisist ajaloomuuseumisse, mis kunagi funktsioneeris kui Natsi-Saksamaa koonduslaager. Veel sündimata uurija ajaliselt distantseeritud pilk mõistaks meie tehnoloogiliselt ja ideoloogiliselt läbipõimunud maailma vastuolusid teravamalt, kui seda suudab oma loomupärases keskkonnas tegutsev ja hiljem uuritavaks muutuv inimene.

Nii nagu disainides tuleb meil säästa loodust ja materjale, tuleb meil disainiprotsessis vähemusgruppide ja tööliste kahjustamise asemel neid jõustada.

Meie tarbimisharjumused, fikseeritud lootused ja neid saatvad õigustuste vormis väärtused oleksid uurija jaoks suuremad küsimused, kui need võiksid kunagi olla meile endale. Jooksutossud ja telefon, mis oleksid tuleviku arheoloogi jaoks võrdsed nähtused disainipoe vaateaknale paigutatuga, kõnelevad meie praegustest ja mitte kunagi täituvatest ideaalidest. Need on uurija jaoks kui märgid minevikust, mille tõlgendamise kaudu tänapäeva inimest ja kultuuri kirjeldada ja mõtestada. Mis on õieti need asjaolud, millele lootsid tollased inimesed, kes lasid sotsiaalsetest ja keskkondlikest kahjudest sõltumata kõigel samal viisil jätkuda, võiks uurija sõnastada ühe oma uurimisküsimustest.

Disaini anastav kapitalistlik pilk

Täpselt nagu suurkorporatsioonide kampaaniates ja Eesti väikebrändide kujunemislugudes, kohtame ka disainist rääkivates ajaleheartiklites ja telesaadetes sageli „jätkusuutliku disaini” mõistet, mis on vaikimisi võrdsustatud „hea disaini”, „hea elu” ja neid ühendava eetikaga. Tegu on olulise, kuid siiski vaid ühe aspektiga kogu disainiahelas. Intervjuus Sandra Nuudile toob Helvert kliimakriisi ja migratsiooni näitel välja kaks võtmeelementi, mis on disaini jaoks olulised, öeldes, et tema arvates on „ökoloogilised algatused läbi kukkunud, kui need ei võta arvesse sotsiaalset konteksti, ja vastupidi”. Nii nagu disainides tuleb meil säästa loodust ja materjale, tuleb meil disainiprotsessis vähemusgruppide ja tööliste kahjustamise asemel neid jõustada. 

Disain ei peaks maailma keerulisust peitma ega lihtsustama, vaid toetama meid selle kontekstualiseerimisel.

Eesti disaini puhul ei ole sotsiaalset vastutustundlikkust kunagi liiga palju tähtsustatud, olgugi et Eesti sotsiaalne keskkond, majanduslikud ja kultuurilised äärealad ja vastuolud just seda hädasti vajaksid. Omastehooldusega seotud probleemid, avaliku ruumi puudulik ligipääsetavus, lähisuhtevägivald, sotsiaalsetest ja kultuurilistest eripäradest tulenev ebavõrdsus, vaimse tervisega seotud probleemid, eri tüüpi sõltuvused, vastutustundetu liiklemine, vanurite üksindus ja vähene ühiskondlik kaasatus, ebainimlikult mõjuvad riiklikud teenused, muutunud õppimisviisid – ükski neist teemadest ei ole täiesti eraldiseisev, vaid vajab tuge, mida sotsiaalne disain võiks pakkuda nende probleemidega juba tegelevatele ekspertidele. Disain ei peaks maailma keerulisust peitma ega lihtsustama, vaid toetama meid selle kontekstualiseerimisel.

Me ei pea eriti pingutama, et märgata, kuidas sõna „disain” tähendus on muutunud tavakasutuses sedavõrd kitsapiiriliseks, et see pärsib disaini tegelikku potentsiaali. Disain on nülitud, pakendatud ja surutud kindlatesse piiridesse, kuhu see tegelikult kuuluma ei peaks. Kapitalistlik pilk, mis kujundab meie tarbimiskultuuri ja -harjumusi, on disaini tähenduse determineerinud. Kui me soovime, et disain vaataks läbi toodete ja teenuste ning meie ja nende vaheliste interaktsioonide tulevikku, tuleb meil aktsepteerida disaini, mis on vastuolus meie tarbimisharjumuste ja neoliberaalsete väärtustega.

Kui me soovime, et disain vaataks läbi toodete ja teenuste ning meie ja nende vaheliste interaktsioonide tulevikku, tuleb meil aktsepteerida disaini, mis on vastuolus meie tarbimisharjumuste ja neoliberaalsete väärtustega.

„Vastutustundlik ese” on käsitlus tuttavast Lääne disainikaanonist, arvestades seejuures selle varjukülgedega. Helverti varasem ja ülikooli lõputööna valminud „Räpase disaini manifest” on jõuline, kuid läbinägelik kriitika neoliberaalse ja kapitalistliku disaini kahepalgelisusele. Üks on laialihargnev, argumenteeriv ja disaini selle ajaloo kaudu ümberdefineeriv, teine sirgjooneline:

Puhas, läikiv, valge disain. See tekitab minus tahtmise visata Apple’i kauplusse värvipomm. […] Särav valge kiht on hakanud tähistama selle all peituvat räpast tegelikkust: jäätmed, reostus, looduse ja inimeste ekspluateerimine, vigane disain ja kehv mehaanika, odavad materjalid, planeeritud vananemine, defitsiit, turunduseelarved ja monopolid. […] Ma arvan, et masstoodangu anonüümsus ja selle domineeriv pinnaesteetika õhutab ükskõiksust. Kui sa ei näe, millest toode on valmistatud, siis sa unustad selle materiaalse olemasolu. Kui miski näeb välja läikiv ja uus, siis sa ei mõtle sellele, millisest mürgisest kaevandusest see välja tuli, sa võid jätta tähelepanuta inimese alatasustatud töö teisel pool maakera ning ignoreerida toote kuudepikkust läbisõitu, mis kulus selle sinuni toimetamiseks. Selle esteetika on eetiline küsimus.

„Vastutustundlik ese” näitab, et Helverti visatud värvipomm, mille üks sihtmärk oleks võinud kunagi olla vabalt ka mõni Telliskivi- või Aparaaditehase-laadses välismaa loomelinnakus asuv disainipood, tabas lõpuks disainikaanonit ennast. Liiga tervikliku, puhta ja ideaalse kaanoni määrimise tagajärjed on ühekordsest aktist märksa tulemuslikumad. See võiks aidata kaasa nii disaini liikumisele poodidest tänavatele kui ka disaini üle peetavate vestluste laienemisele disainikoolidest ja ettevõtete turundusosakondadest väljapoole. Varjamise asemel peaksime kasutama disaini võimet tõsta esile. Kriitiline käsitlus disainikaanonist tegi algust ajalooga – kõik muu saab sellele vaid järgneda.

Taavi Hallimäe on õppejõud, kultuurikriitik ja disainiuurija, kes töötab EKA disainiteaduskonnas ning õpib kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorantuuris. Ta on disainiajakirja Leida peatoimetaja. Praegu viibib ta vahetussemestril Lõuna-Saksamaal Karlsruhe kunsti- ja disainiülikoolis (HfG Karlsruhe).