TalTechi küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse teadur Birgy Lorenz suudab innustuda paljust ja innustada paljusid. Ta valutab südant informaatika õppe ja Eesti IT tuleviku pärast ning otsib kirglikult viise, kuidas tüdrukuid ja naisi küberturvalisuse ja IT juurde meelitada. Ja nagu mõnes telepoes öeldakse – see pole veel kõik!

Lorenz on enam kui kümne aasta jooksul silma paistnud ning tunnustust pälvinud mitmesuguste digi-, IT- ja haridusprojektide eestvedajana. Tema töölaualt leiab koostööprojekte koolide ja talentidega, ta juhib TalTechis IT didaktikakeskust ning akadeemilise eetika komisjoni, on Eesti Informaatikaõpetajate Seltsi asutaja ja juhatuse liige, Eesti Andmekaitse Liidu juhatuse liige ning õpetaja ja IT arendusjuht Pelgulinna Gümnaasiumis. 

Tema juhitud küberkaitse ja -turbe programmidest on 15 aasta jooksul läbi käinud 75 000 noort. Novembris sai ta riigilt teaduse populariseerimise auhinna küberolümpia vedamise eest. Ajakirjas Mente et Manu ilmunud intervjuus jagab ta mõtteid, kuidas naiste osakaalu IT õppes suurendada.

Sul on väga palju juhtivaid rolle. Milline juht sa oled?

Ma ei ole ennast ilmselt väga juhina defineerinud, sest kübervõistlustel olen osalenud peamiselt eksperdi ja teadlasena. Paar aastat tagasi tegin kaasa ühel juhtimisalasel koolitusel ja siis sain teada, et olen loomupärane kogukonnajuht. Kui teised peavad nendeks tegevusteks palju pingutama, siis minu jaoks on see loomulik eluviis.

Olen kogukonnajuht, kes ühelt poolt vaatab, kuhu kogukond soovib minna, siis vaatab, millist abi neil on vaja, ja pakub selleks oma oskuseid. Aitan inimestes välja tuua nende parima ega sunni neid tegema asju, mida nad ei oska. Ilmselt räägin neile oma unistustest ja nemad räägivad mulle enda omadest. Ka lapsepõlves korraldasin meie külas laste gruppidele tegevusi ja liikusin ühest grupist teise. Mul oli oma Birgy klubi ja muud sellised asjad, taoline korraldamine tundus kõik väga loomulik.

Kuidas sa koolis end õpetaja rollis tunned?

Ma olen õpetajana töötanud ligi 25 aastat, mis on küll hirmus number, aga õpetajaks kasvamine on pikk protsess. Esimesed kuus-seitse aastat alles õpid ametit, siis saad aru, kes sa oled, mille järel tekib väsimus. Minult võetigi pärast 12 aastat koolis tundide andmine ära, et saaksin keskenduda IT-karjäärile. Ülikoolis hakkasin aga uuesti õpetama ehk siis õpetajat ei saa minust välja võtta. Lihtsalt varem õpetasin algklassides või gümnaasiumiastmes, nüüd õpetan ülikoolis õpetajaid. Ka inimeste arv on muutunud – varem tegelesin 20 inimesega, nüüd naudin 300 kuulaja ees esinemist.

Kõige igavam on õppetöös see, kui õpilased tulevad ja teevad kõike, mida õpetaja soovib. Kahjuks ei hakka ka tüdrukud minuga vaidlema ja nad lepivad paljuga.

Tunnen end koolis hästi, kuid ootan, et krutskitega õpilased paneksid mind proovile ja minuga vaidleksid. Mulle meeldib, kui nad teevad pahandust ja saame sellel teemal arutada. Kõige igavam on õppetöös see, kui õpilased tulevad ja teevad kõike, mida õpetaja soovib. Kahjuks ei hakka ka tüdrukud minuga vaidlema ja nad lepivad paljuga. Tegelikult on vaja, et nad katsetaksid, lõhuksid midagi ära ja siis saaksime rääkida, kuidas seda olukorda vältida ja midagi paremini teha. Kui sa ei ole koolis katsetanud, siis eksid päriselus. Mina olingi õpilasena pahanduste tegija.

Küberkaitse ei ole olnud Sinu esimene armastus. Sinu ampluaasse on kuulunud ka kunstiõpetus ja kunstididaktika. Kuidas jõudsid sealt küberturvalisuse ja küberkaitseni?

Bakalaureuse tasemel õppisin Tallinna Ülikoolis hoopis kunsti- ja joonestamise õpetajaks, kuid korraldasin samal ajal ka võrgupidusid. Ülikoolis võtsin lisaerialaks informaatika, kuna leidsin, et see on kunsti kõrval samuti väga loominguline eriala: see lahendab asju, mida maailmas ei ole veel olemas, ja pead kogu aeg piiridest välja mõtlema.

Toona oli arvutiklass öösiti lahti ja puudusid ka kaubanduskeskused. Nii ma hängisingi sõpradega arvutiklassis. Tegime Eesti noortega üritusi 300 inimesele, meil oli kasutada miljoni krooni eest tehnikat ja korraldasime arvutimänguritele üritusi.

Küberkaitse valdkonnani jõudsin 2012. aastal, kui Pelgulinna koolis viskas üks õpilane õpetajat raamatuga. Sellest tehtud video pandi aasta hiljem internetti, kust meedia selle üles korjas. Kuna olime aasta varem selle teema koolis lahendanud, lastega rääkinud ja kokku­leppe saavutanud, siis nägime, et me ei pea sellega uuesti tegelema. Poistele ütlesin, et üks variant, kuidas ka ühiskonna ees oma nägu puhtaks pesta, on sellest avameelselt rääkida – mida te sellest kogemusest ja meediamöllus osalemisest saite. Nad korraldasid turvaLAN ürituse: võrgupeo koos küberturvalisuse testimise ja noorte lugudega, mida nad internetis päriselt teevad ja kuidas nad edaspidi internetis paremini käituvad. Tänu sellele juhtumile alustasin samal aastal Tallinna ülikoolis doktoriõpinguid just küberturvalisuse valdkonnas.

Kui sa ei ole koolis katsetanud, siis eksid päriselus. Mina olingi õpilasena pahanduste tegija.

See oli väga sarnane sügisel aset leidnud juhtumiga, kus õpilane samuti filmis õpetajat tunnis. Arvamust avaldasid nii õiguskantsler kui ka haridusminister. Mis on sinu hinnang sellele olukorrale?

Noortele tundub täna õpetajapoolse kiusamisena isegi õppetöö osana palutud töö parandamine või uuesti õppimine. On üsna ameerikalik käitumine, kus kedagi sellises olukorras filmitakse. Filmija tõmbab asja kontekstist välja, paneb internetti ja saab teist osapoolt häbistada. Olen seisukohal, et kui õpilane filmib õpetajat, siis see on õpetajavastane kius. Koolis peab olema tagatud töörahu, et kõigil oleks koolis turvaline, ning selles osas nõustun haridusministriga filmimise mittelubamise osas. Ka juristid peavad leidma lahenduse, kus kõigil oleks hea olla, mitte ainult ühel poolel.

Mis on sinu teadustöö täpsem fookus ja millest räägivad kõige värskemad uurimistulemused?

Mul on mitu teemat, kuid viimasel ajal olen keskendunud kübertüdrukutele ja kuidas on kujunenud nende teekond küberturvalisuse maailmas. Meil tuleb tüdrukuid IT-sse õppima kuni 25 protsenti ja Euroopa võrdluses on see väga hea osakaal, kuid küberturvalisusesse tuleb umbes üheksa protsenti ja siin on suur vahe. Murekoht on, et kui küberturvalisuse valdkonda kutsutakse inimesi nende tehniliste oskuste alusel, siis lahti lastakse neid sotsiaal­sete ja meeskonnatöö oskuste pärast. Seega peaksime valdkonda kutsuma ennekõike inimesi just viimaste oskuste baasil, õpetades neile juurde tehnilisi oskuseid, mis on lihtsamini omandatavad. 

Meie ühiskonnas on 50 protsenti naisi ja IT-sektoris olevad arendused ja seadused peaksid kõnetama ikka mõlemat sugupoolt. Kui IT-ga tegelevad peamiselt mehed, siis tekivadki naisi piiravad arendused või naisi mittearvestav tarkvara. Lihtsaks näiteks on tehisintellekti lahendused tervisetehnoloogiates, mis ei arvesta sooliste eripäradega.

Kui küberturvalisuse valdkonda kutsutakse inimesi nende tehniliste oskuste alusel, siis lahti lastakse neid sotsiaal­sete ja meeskonnatöö oskuste pärast.

Väga tänuväärset tööd on teinud Taavi Kotka tüdrukutele mõeldud HK Unicorn Squadi kursuste loomisega. Miks tüdrukud ei jõua IT-sse nii lihtsalt kui poisid?

Unicorn Squadis ei tunne tüdrukud konkurentsi võrreldes huviringiga, kus on ees poisid, kes neist peagi kiiresti eest ära lähevad. IKT-teemaline huviring või kursus on tüdrukutele tihtipeale esimene kokkupuude valdkonnaga, samas kui poisid on väiksest peale ninapidi arvutites. Nii et nende kõrval püsimiseks peab tüdruk väga palju pingutama, võistlema ja tahtma.

Mina tõenäoliselt selline olingi, kuid naised ei peaks pidevalt võistlema ja sellepärast on Kotkal väga hea lahendus: võistlusmoment on ära võetud. Aga miks naised IT-sse ei lähe? Sellepärast, et kodu ei suuna. Mõned võib-olla ütlevad, et mine, kuid sõbrannad lähevad mujale, millest tüdrukud tihti juhinduvad. Väga palju sõltub ka kodustest rolliarusaamadest – kui seal öeldakse tüdrukule, et sinu eesmärk on saada eelkõige heaks abikaasaks ja emaks, siis ei saagi nad oma potentsiaali rakendada.

Õnneks on täna koolides võimalik tehnoloogiaõpetuses tüdrukutel ja poistel erinevaid suundi valida. Ka arvutiõpetuse tunnis peaksid õpetajad vältima olukordi, kus ainult poisid saavad särada. Peame andma tüdrukutele rohkem võimalusi tegutseda ja end näidata. Võib-olla tal läheb jah alguses kauem aega – aga mitte sellepärast, et ta on kehvem, vaid võib-olla on poiss seda asja enne kodus juba kolm korda proovinud.

Kas Euroopas on ette näidata edulugu, kus on suudetud IT-sse naisi rohkem kaasata?

Oleme oma numbritega Euroopa edetabeli esiotsas ja need riigid, kes on suutnud rohkem naisi kaasata, on selle saavutanud kvootidega, kuid see ei ole Eesti tee. Usun, et ükski naine ei soovi saada töökohta või koolitust, kuna ta täidab kvooti. Võime täna Eestis kurta, et meil on ebavõrdsemad võimalused karjääris edasi liikumiseks, kuid need on asjad, mille eest peame ise võitlema. Selleks oleme Tehnikaülikoolis asutanud naisjuhtide klubi, kus jagame kogemusi ja mõtteid erinevatel teemadel. On olnud väga inspireeriv ja innustav kuulata lugusid, kuidas raskuste kiuste jõutakse pere kõrvalt teha silmapaistvat karjääri. Kui sa saad aru, et sinu kõrval töötab inimene, kes saab kõikide nende asjadega hakkama, siis saad ise ka palju paremini hakkama.

Mis peaks juhtuma, et Eesti tüdrukute huvi IKT valdkonna vastu suureneks?

Meil peaks olema rohkem IT-õpetajaid. Meil peaks olema rohkem ressurssi, et noored saaksid teha just seda, mida nemad soovivad. Meil peaks juhtuma see, et koolisüsteem ei oleks nii hindekeskne. Ka poiste hulgas on ju neid, kellel ei tule IT-teemadega tegelemine kohe hästi välja ja neid on samuti vaja järele aidata.

Peame andma tüdrukutele rohkem võimalusi tegutseda ja end näidata. Võib-olla tal läheb jah alguses kauem aega – aga mitte sellepärast, et ta on kehvem, vaid võib-olla on poiss seda asja enne kodus juba kolm korda proovinud.

Millega praegusel ajal koolide arvutitundides tegeletakse? Kas Eesti kui digiriik võib selles osas rinna kummi ajada?

Mina väga kummi enam ei ajaks. Ühelt poolt on meil olemas informaatika ainekavad, gümnaasiumi osas oleme teinud väga suure hüppe ja õppimisel simuleeritakse IT-firma tööd. Põhikooli osas räägime palju e-riigist ja kodanikuühiskonna toimimisest, on olemas turvalisuse teemad, aga need tegevused on kooli jaoks vabatahtlikud. Nii et miks peaks üks kool, kus arvutiõpetajat või haridustehnoloogi ei ole, seda läbi viima? Võib-olla kool teeb midagi teiste ainete raames, kuid keegi seda ei kontrolli.

Aga kust võib tulla üks huvitav areng – vene poisid! Ja kui saaks need vene tüdrukud ka! Vene poisid näevad end Eesti riigis IT-s. Nad õpivad võib-olla eesti keele ära, kuid inglise keele õpivad nad kindlasti ära. Võib-olla liiguvad nad siit kiiresti välisriikidesse, kuid peame suutma neid hoida ka mõni aeg siin, et nad panustaksid kogukonda tagasi.

Oled alates 2017. aastast viinud meie noori rahvusvahelistele kübervõistlustele USAsse, Euroopasse ja mujale maailma. Kuidas neil on läinud?

Eesti saavutab võistlustel tavaliselt keskmisest pisut parema koha: kui osaleb 30 maad, siis oleme kuskil 12. kohal. Möödunud aasta peavõitja European Cyber Security Challenge’l oli Taani, kes pani noorte koolitusele üle 100 000 euro, samal ajal meie koolitused maksid 8000 eurot. Eestis on kaks ülikooli, kus on küberkaitse magistriprogrammid, Hispaanias on 4–6 ülikooli, kust valitakse riiki esindama tuhandetest kübertalentidest parimad. Me oleme nagu need suusatajad, kes saavad hea koha, kuid riigis kohapeal pole võib-olla lundki.

Intervjuu täispikka versiooni saab lugeda ajakirjast Mente et Manu