Viimasel ajal on avalikku ruumi katalüüsinud protestid, mis aga ei käigi kohe välja mingeid selgepiirilisi nõudmisi. Kõige kuulsam „arusaamatu” protestiliikumine oli loomulikult „Occupy Wall Street”, mis ka siin kergelt diskussiooni tekitas. Aga samuti hiljuti toimunud arstide streigi puhul kostus nii meediast kui poliitikutelt pea kogu streigi vältel „kas nad ikka üldse teavad, mida nad tahavad” laadis suhtumist. Meeleavaldus „Aitab valelikust poliitikast” tekitas samuti hämmingut – kes täpselt siis selle taga on, mida nad ikkagi tahavad jne.

Raivo Vare kirjutas (Eesti Ekspressis, 23.11.12), et kohanemisvõime asendab Eestis ettenägemisvõimet. Kohanemine on iseenesest suurepärane omadus, kuid ilma ettenägemisvõimeta on sellega lihtne n-ö liiale minna. Ilmselt väljendub just eestlaslikus lõputus kohanemises meie „visa hing” ‒ pealkiri, mida kannab Eesti Ajaloomuuseumi püsiekspositsioon (ja mis on kinnitunud enamiku eestlaste pähe, kuna telekas näidatakse juba aastaid jõulude ajal nüri järjekindlusega kõiki Bruce Willise märuli osasid). Meedias kohtab siiski aeg-ajalt arutelusid teemal, kui kaugele laseb eestlane end lükata, enne kui „prahvatab vimm, mis kogunenud salaja”. Kuigi meie rahvuslikus alateadvuses heliseb „Die Hardi” vaimus „mõisad põlevad, saksad surevad”, siis tundub, et neoliberaalne majanduslik-poliitiline ühiskonnakorraldus on maskeerinud kohanemise nii salakavalalt „vabaduse” ja „võimalusega”, et eestlaste talupojamõistus seda läbi ei hammusta.

Üks kõige paremini neoliberaalsetes tingimustes kohanenud tüüpe ongi just vabakutselised loovisikud. Veelgi enam, kunstnikust (keda seni on armastatud seostada pigem teatava eluvõõrusega) on saanud neoliberalismi unistuste töötaja – paindlik, harjunud vähese palgaga (ning oskab hinnata saadavat sümboolset ja sotsiaalset tulu kompensatsioonina madala palga eest), võimekas manager, püstitab endale pidevalt ise uusi eesmärke ja ülesandeid, motiveerib ja distsiplineerib ennast edukalt ka ise jne. Olles harjunud omale töö ja projektide tekitamise ja nende sooritamise eest ise vastutama, on see tubli loovisik harjunud vastutama ka enda erialaselt vormishoidmise eest end pidevalt täiendades. Igaüks on oma õnne sepp!

Ja kui sõna loovus üleekspluateerimise vastu võib olla juba kujunenud eluterve skepsis, siis selle instrumenteerimise ulatust igapäevases elus on kohati siiski raske hoomata. Töö ja eraelu vahel hägustuvad piirid üha enam – lisaks sellele, et tööd tuleb teha millal iganes, saavad üha enamatest sõpradest kolleegid ja vastupidi. Loomulikult on meeldiv teha tööd koos meeldivate inimestega, aga olete märganud, kuidas päevad venivad üha pikemaks, kuna kohtumised liiguvad kellaajalt üha hilisemaks, lõuna asemel lepitakse kohtumisi üha sagedamini kokku õhtuteks kohvikus ja baaris ja peol, kus segunevad töö- ja sõbrajutud?

Eestlaslik kohanemine ilma ettenägemisvõimeta tähendabki võimetust aduda, et mingid suhtumised ja hoiakud ei ole „loomulikud”, vaid need on lihtsalt teatud ühiskondliku korralduse sümptomid. Enda positsiooni ühiskondlikus võrrandis on tunduvalt raskem tajuda, kui üha uusi projekte algatada. See, et vabakutselised loovisikud kuidagi ikka hakkama saavad ning kultuuri tekitamist jätkavad, tähendab muu hulgas ka valitseva süsteemi pidevat taastootmist.

Kuid erinevalt näiteks parasvöötmest ei ole meil valitsev majanduslik-poliitiline kliima aga paratamatus, millega tuleks vaikselt leppida. Mulle meeldis arstide streigi juures liidu peasekretäri Katrin Rehemaa hoiak, mis rõhutas streigiga mitte ainult oma grupi töötingimuste parandamist, vaid ka seda, et valitsus võtaks streiki kui protesti tõsiselt. Ja kuigi arstidel on ühiskonnas ühed vastuvaidlematumad võimalused end nomenklatuurile kuuldavaks teha, siis tundub, et ka teistele ühiskondlikele gruppidele hakkab ehk kohale jõudma, et eestlaslik kohandumine „maul halten und weiter dienen” on tegelikult palju vähem jätkusuutlik hoiak, kui võib-olla esmapilgul tundub. Ega ei jäägi siis muud üle, kui püsti tõusta ja protestida. Ning võib-olla just sellised „kategoriseerimatud” protestid on ehk kõige potentsiaalirohkemad – ei peagi esitama konkreetseid nõudmisi, manifesti, ei pea looma uut parteid vms, sest süsteem on juba ammu välja kujundanud mehhanismid selliste selgepiiriliste protestide ohutuks muutmiseks nende inkorporeerimise läbi. Kuid asjade „loomuliku oleku” vastu tuleb välja astuda nii ühiskondlikul kui isiklike igapäevaste praktikate tasandil.

Paremaid aegu ei tulegi. Paremaid kui meie ei olegi olemas ja kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi, ja kui suud ei tehta lahti, siis sõnad ei kõlagi.

Def Räädu feat. J.O.C. ‒ Anname Tuld (Ellumõistetud Teema)

Loe ka Artishoki blogi