Klassiühiskond on surnud ja selliseid nähtusi nagu „kõrge” või „madal” kultuur ei eksisteeri enam ammu. Heaoluühiskonna üleilmne ikoon Sanna Marin käib avalikult sõpradega muusikafestivalidel. Lavakunstikooli tudengid ja õppejõud kannavad avalikus ruumis Adidase dresse. 

Eri kultuurivormid on kaotanud oma sümboolse väärtuse ja tähenduse ning kõik tarbivad kõike, võrdselt ja piiramatult. Nojah, kuid kas see, et Sirbist võib lugeda „Armastuse saare” või Müürilehest „Eesti selgeltnägijate tuleproovi” arvustust, näitab tõesti, et saabunud on ühiskondlik võrdsus? Pigem, väidan ma, räägib see institutsiooni nimega „eliit” niivõrd keerukaks muutumisest, et enam ei määra sotsiaalset positsiooni mitte see, mida sa tarbid, vaid rõhk on sellel, kuidas, kui palju ja millise olekuga sa seda tarbid. 

Prantsuse kirjanikud Annie Ernaux ja temast inspireeritud Édouard Louis on kirjeldanud omaelulooliselt Põhja-Prantsusmaa vaesusest Pariisi kultuurieliiti tõusmise raskusi, rõhutades „progressitee” valurohkeid tahke. Ernaux toonitab näiteks haritust ja raamatute „tarbimist” kui eristumise märki kodukülla jäänud vanemate ja tõusikust lapse vahel ning detailides peituvaid eristumise märke esimese põlve haritlase ja mitmenda põlve haritlase (sh vanarikkad) vahel. Olles omandanud kõrgkultuuri peensused ja rääkimisviisi, hankinud „õiged” riided ning läinud isegi nii kaugele, et vabaneda oma taustast nimevahetusega (Ernaux’ puhul abiellumise tulemusel, Louis’ jaoks oli see teadlikum valik), jäi mõlemal alles see miski, mis annab märku, et ollakse „uus” või lihtsalt „teine”. Kahe literaadi enesekirjeldustesse on põimitud tihedalt Pierre Bourdieu’ arusaamad klassist – mis moodustub teada-tuntult kapitalide omamise või mitteomamise ja habitus’e najal – ning tarbimisest. Bourdieu’ arusaamade järgi on kõrgema klassi esindajad need, kes määravad oma sotsiaalse ja kultuurilise kapitali tõttu, mis on hea ja halb maitse – arusaam, mis tekib neil lähtuvalt neid ümbritsevast miljööst.

Kultuurne eliit ületab hõlpsasti kõrge või legitiimse ja madala või populaarse kultuuri vahelisi piire.

Avameelselt avatusest 

Kaks kümnendit pärast Bourdieu’ siitilmast lahkumist on eliit ja selle mõtestamine märgatavalt täienenud, sisaldades nüüd avatud rahvusvahelist haaret ja viitesüsteemi. Uue kultuurse eliidi esindaja ihaldatavad omadused on avatus ja kosmopolitism, mis on mõlemad tihedalt seotud kultuursele eliidile omase omnivoorse kultuuritarbimisega.[1] Teisisõnu ületab kultuurne eliit hõlpsasti kõrge või legitiimse ja madala või populaarse kultuuri vahelisi piire. Kuna need on eliidi seas ihaldusväärsed omadused, toimivad need tõhusate eristamis- ja väljatõukamisvahenditena eliidi ja tavarahva vahel.[2] Näide kultuursest elitistist: mu vanemad on andnud mulle rahvusvahelise nime ja hariduse; ma tarbin regulaarselt nii kõrg- (nt väärtfilmid, tants) kui ka massikultuuri (nt Netflixi kõik tõsielusarjad, mille süžeeks on otsida endale seksikas partner) ning tarbin seda kõike palju; olen saanud formaalse hariduse, kuidas luua ja tarbida muusikat, ning mitteformaalse hariduse, kuidas techno-peol oma keha ruumi asetada; enamik mu sõpru on avatud suhetes ja avatud teiste avatud suhete suhtes, sest me kõik oleme väga avatud ja tarbime kõike eetiliselt avatult. Sotsiaalteaduste sfääris ongi arutatud, kas kultuurivaldkonna uutest arengutest aktiivselt teadlik olemist võib vaadelda alternatiivina Bourdieu’ klassikalisele arusaamale staatuse sündimise nurgakividest.[2] Kõrgema klassi esindajat ei defineeri see, kuidas ta muudab oma sotsiaalse kapitali majanduslikuks, vaid kas ta on käinud viimasel Veneetsia biennaalil, kas ta teab, mis eristab Saksamaa ja Ladina-Ameerika „Perfect Matchi”, ja kas ta oskab arvata midagi eilsest esietendusest, kus ta ise ei käinud. 

Niisiis on eliiti eristavaks märgiks loomulik ja osav nii stigmatiseeritud kui ka kõrge staatusega kultuuri tarbimine. Stigmatiseeritud sisu, mis kannab mõne teise tarbija puhul endaga kaasas tarbija madalalaubalisusega seotud eelarvamusi, saab avatud kosmopoliidi elus hoopis kultuuri pulsil kätt hoidva inimese märgi. Kontserdil käimine või sõpradega peo panemine muutis Sanna Marini nii teiste kõrgema klassi esindajate kui ka n-ö rahva silmis avatumaks suhtlejaks ja „normaalsemaks”. Marin on igas mõttes hea näide, sest ta on nii minu kui ka sinu grotesksem versioon: veidi rohkem vasakul, veidi rohkem naissoost, veidi täiuslikuma origin story’ga (Marin kasvas üles vaeses kahe emaga perekonnas) ja palju edukama karjääriga. Massikultuuri tarbimine ei kanna tema puhul stigmat, sest see ei defineeri teda.

Privileeg olla määrimatu võib ehituda tugevale isiklikule identiteedile, asjatundja olemusele. Teadvustamata asjatundlikkus selles, mis viisil tuleb asju tarbida, areneb varajastes eluaastates, kui tutvustatakse samm-sammult eri kultuurivorme ja üldisi nähtusi.[3] Hollandi sotsioloog Janna Michael[2] väidabki, et „tõeline mina” olemine ehk autentsus on see, mis eristab kõrgemat klassi madalama ja keskklassi taustaga inimestest, viimased otsivad tema sõnul suurema tõenäosusega kinnitust väljastpoolt iseennast. See omakorda toimib sotsiaalse ja kultuurse piirina nende vahel, kes tarbivad „loomulikult”, ja nende vahel, kes ei pürgi selle poole või ei valda seda kunsti. Kui ma tahan olla osa kõrgemast klassist, pean oskama süüa kahvli ja noaga, ilma et krimpsutaksin restoranis 180° hindade ja menüüs olevate keeruliste terminite peale nina, kuid samas ei tohi ma ka keelduda üleolevalt öisest lägaburksist, mida võtan eksootilise kogemusena. 

See, et meile on valla kogu maailm, tähendab tihti, et see maailm on kellelegi teisele sedavõrd rohkem suletud.

Kaks omnivoori kohtuvad töövestlusel

Vot siin seisnebki uue kultuurse eliidi problemaatilisus. See, kuidas kultuurne eliit tarbib samal õhtul Estonias lavastust „Macbeth” ja Levikas karaoket, ei ole kõigile kättesaadav. Kui vaesem ja väiksema kultuurse kapitaliga inimene ei saa kohvipausil rääkida, mis „Perfect Matchi” kolmanda hooaja neljandas osas juhtus, kartmata, et keegi võib teda selle tõttu alandada, siis preili Kultuursel Eliidil on see vabadus. Sest ta oskab rääkida sellest kergusega, mis viitab häbi ja madalama staatuse ahelate puudumisele. Selline nüansirohke mäng näitab (taas), et me ei ela meritokraatlikus ühiskonnas, kus töö, vaev ja õnn on need, mis määravad, kes jõuab tippu. Töö ja vaev ei vii inimest eliiti, kui sinna pääsemiseks on vaja lapsest saati õppida, kuidas asjatundlikul, loomulikul ja avatud moel nii massi- kui ka kõrgkultuuriga kontakti astuda. Meil on koolid, kus (teoorias) kõigil lastel on võimalik ratsutama õppida või harrastada mõnda teist kõrgema keskklassi hobi, kuid meil ei ole koole, kus õpetatakse õige tooniga selle nädala kõige populaarsematest Instagrami reel’idest rääkima. 

Aga raha? Eliidi vundamendiks on ju keskmisest suurem summa pangakontol? Barjääril nimega „asjatundlik omnivoorne kultuuritarbimine koos avatuse ja kosmopolitismiga” on ka toimetulekuga seotud tõsised tagajärjed maailmas, kus kõrgepalgaliste töökohtade pakkujad otsivad värbamisprotsessis kandidaadi „kultuurilist kokkusobivust” (nt sarnane maitse, kogemused, vaba aja tegevused, enesepresentatsioon) ettevõtte ja tööandjaga.[4] Otsides „sädet” või „seda miskit”, leiavad tööandjad enda kõrvale endasuguse kuju, kellega „lihtsalt klikkis”. USA haridusteadlane Amy Bergerson[5] rõhutab, et vaesematest peredest tulevad lapsed usuvad suurema tõenäosusega, et edaspidise edu määrab tegevus või tegevusetus klassiruumis, mitte see, mis toimub nt kontserdisaalis või klubis, ja seega suunavad nad ka oma energia ja tähelepanu puhtalt formaalsesse haridusse. Seetõttu võib kultuuriliste sarnasuste otsimine viia situatsioonini, kus kõrgepalgaliste töökohtade märkamatuks eelduseks on vanemate kõrge sotsiaalmajanduslik staatus, mistõttu isik, kelle vanemad ei ole teda sünnist saati eri riikidesse sõidutanud või näidanud, et klassikalisest muusikast ei pea rääkima kõrgendatud toonil, ei saa endale tööpositsiooni, mille nimel ta on aastaid koolipinki nühkinud. Seega see, et meile on valla kogu maailm, tähendab tihti, et see maailm on kellelegi teisele sedavõrd rohkem suletud.

Margaret Tilk õppis BA semiootikat, siis MA kultuurisotsioloogiat ja nüüd õpib ta MA sotsiaalset disaini. Tal on kaks kodakondsust ja Lääne-Euroopa eesnimi.

kadi sink on sülekoer-käsigranaat.

[1] Bellavance, G. 2008. Where’s high? Who’s low? What’s new? Classification and stratification inside cultural „Repertoires”. – Poetics, nr 36, lk 189–216; Buchmann, M.; Eisner, M. 1997. The transition from the utilitarian to the expressive self: 1900–1992. – Poetics, nr 25, lk 157–175; Peterson, R. A. 1992. Understanding audience segmentation: From elite and mass to omnivore and univore. – Poetics, nr 21, lk 243–258; Warde, A.; Wright, D.; Gayo-Cal, M. 2007. Understanding cultural omnivorousness: Or, the myth of the cultural omnivore. – Cultural Sociology, nr 1 (2), lk 143–164.
[2] Michael, J. 2015. It’s really not hip to be a hipster: Negotiating trends and authenticity in the cultural field.  – Journal of Consumer Culture, nr 15 (2), lk 163–182.
[3] Bourdieu, P. 1984. Distinction: A Social Critique of the Judgement of Taste. Routledge and Kegan.
[4] Rivera, L. 2012. Hiring as Cultural Matching: The Case of Elite Professional Service Firms. – American Sociological Review.
[5] Bergerson, A. 2007. Exploring the Impact of Social Class on Adjustment to College: Anna’s Story. – International Journal of Qualitative Studies in Education, nr 20, lk 99–119.