28. juulist kuni 6. augustini toimus Tallinnas kolmas Asteriski suvekool. Tegemist on suvekooliga, mille fookuses on graafiline disain, kuid mis läheneb antud teemale üpriski avatud ja ebatraditsioonilisel moel. Selle asemel et pakkuda loenguid trendi- ja reklaamigurudelt, kes räägivad sellest, kuidas olla loov, edukas ja õnnelik, leiab Asteriskilt hoopis hulgaliselt seletamatuid aktsioone, mis ei vaatle loovust eemalt, vaid on seda by default.

Sarnaselt Duchampiga, kes tõi pissuaari kunstisaali ning esitles seda kunstiteosena, esitleb Asterisk performance’eid, arutelusid, tantsu, eesmärgipäratuid mänge, väljasõite rohelusse jms graafilise disainina. Nii avaneb disain meie ees lõputult rikkana ning vabastatuna igasugustest traditsioonilistest erialapiirangutest. Trüki- ja veebimeedia muutub teisejärguliseks ning esiplaanile tõstetakse kõik, mis võiks disainereid huvitada, disaini arendada või lihtsalt sellega kokku sobida.

Koostöö ja võrdsus

Sel aastal oli suvekooli teema koostöö, mistõttu Asteriski korraldajad Laura Pappa ja Elisabeth Klement kutsusid külalisõppejõududeks disainerite paarid, kes teevad tihedalt koostööd. Nendeks olid Karel Martens ja Jungmyung Lee, Will Holder ja Isla Leaver-Yap, Sam de Groot ja Paul Haworth ning Jan Tomson ja Hannes Praks.

Peatumata pikemalt kellelgi konkreetsel, mainin siiski, et tegu on võrdlemisi eriilmeliste duodega, milles kohtuvad disainer ja esseist, disainer ja kunstnik, disainer ja sisekujundaja või lihtsalt kaks üpris erineva lähenemisega disainerit, nagu see on Martensi ja Lee puhul. Antud paaride juures on aga oluline võrdsus. Tegemist ei ole kahe indiviidi isoleeritud suhtega, kus esseist kirjutab ja disainer kujundab tema raamatu, vaid sümbioosiga, kus disainerist saab esseist, kunstnik vms ning vastupidi. Rollid segunevad ning tulemuseks on projekt, mis on sisult ja vormilt ühtne, kuid olemuselt hübriidne. Muidugi võib siinkohal kaevelda, et disaineri väljakoolitatud roll hajub. Kuid kas see on tegelikult probleem? Võib-olla ei ole tegemist hajumise, vaid muutumisega ajale vastavaks, sest seda, milline on disaineri roll (ja sellest lähtuvalt, mis on graafiline disain üldiselt), ei määra mõni õppeasutus või traditsioon, vaid disainerite praktika ning kui praegune disainipraktika nõuab hübriidselt (st interdistsiplinaarselt) tegutsevaid disainereid, on disaineri roll justnimelt selline.

Video ja performance

Suvekool ise kestis kümme päeva, mille jooksul toimus neli neljapäevast töötuba. Paralleelselt toimus kaks töötuba, mille vahel õpilased juhuseprintsiibist lähtuvalt laiali jaotati. Esimesena toimusid Martensi ja Lee ning Holderi ja Leaver-Yapi töötoad.

Martensi ja Lee töötoa vorm oli Holderi ja Leaver-Yapiga võrreldes traditsioonilisem. Õpilastele anti ülesanne teha liikumise teemal üheminutine video koos heliga ning järgnevalt toimusid iga päev individuaalsed vestlused ja konsultatsioonid. Tööd tehti enamasti iseseisvalt, konkreetset eesmärki silmas pidades.

Holderi ja Leaver-Yapi lähenemine oli aga täiesti vastupidine – tööd tehti grupina ja esmapilgul täiesti eesmärgipäratult. Suure osa ajast sisustasid erinevad mängud (exquisite corpse ning selle erinevad versioonid), harjutused ja ülesanded (nt päeviku pidamine), ühised videovaatamised ja pidevad kollektiivsed arutelud tehtu/nähtu üle.

Jäi mulje, et tähtis ei olnudki eesmärk, vaid protsess, kuidas selleni jõuti. Lõpuks jõutigi lõppeesmärgini pooljuhuslikult. Nimelt vaadati koos Robert Ashley teleooperi üht osa „Landscape With Pauline Oliveros”. Ooper ise oli niivõrd ebatraditsiooniline, et enamik vaatajaid ei saanudki aru, et tegu oli ooperi või üldse mingisuguse kunstiteosega. Vaatamisele järgnenud arutelu käigus jäi kõlama mõte, et mida võiks tähendada sellise teose taasesitamine, ning sellest lähtudes otsustatigi proovida. Kõik see lõppes performance’iga, kus Will ja Isla istusid laval ja intervjueerisid teineteist. Küsimused saadi exquisite corpse’i meetodil ning vastusteks olid väljavõtted õpilaste päevikutest. Performance oli komponeeritud nii, et osa tegevusest oli kirjutatud publikule, millega püüti hajutada piiri vaataja ja esitaja vahel, sest osalesid kõik, kes ruumis viibisid.

Sarnaselt Ashley ooperiga tekitas ka performance veidi poleemikat. Nii mõnegi vaataja jaoks oli see arusaamatu, tüütu või isegi vastumeelne. Kuid see ei tähenda, et Holderi ja Leaver-Yapi töötuba oleks kuidagi läbi kukkunud. Vastupidi, kuna eesmärk oli protsess ning see protsess oli väga põnev, oli siinkohal tegu ühe kõige õnnestunuma töötoaga terve suvekooli vältel.

Popmuusika ja pop-up-saun

Järgmised paralleeltöötoad olid Paul Haworthilt ja Sam de Grootilt ning Jan Tomsonilt ja Hannes Praksilt. Haworthi ja de Grooti töötoa teema oli popmuusikakultuur ja erinevad sündmused selles, milleks olid Ariana Grande sõõrikute lakkumise skandaal, Drake’i ja Meek Milli vaheline beef, Miley Cyruse heategevusprojektid jm kõmuline superstaarikultuuris. Lõppväljund oli ajakiri post-digital magazine, mida esitleti üheminutiliste performance’itena, kus üks performance vastas ühele ajakirjaleheküljele.

Selline lähenemine on suurepärane näide graafilise disaini hübriidsest käsitlemisest, sest kuigi „disainiti” ajakiri, tehti seda kõrvaldistsipliinide vahendeid kasutades. Lõppkokkuvõttes ei ole ju oluline see, et oma tegevuses jäädaks traditsiooniliste graafilise disaini vahendite juurde (nt trükitud ajakirjaformaat), vaid et valitaks parim vahend konkreetse sõnumi edastamiseks. Sõnumi edastamisel kehtib aga reegel anything goes ja kui konkreetne sisu nõuab traditsioonilise vormi hülgamist, siis tuleb ka seda teha (ja just seda ka tehti).

Ka Tomson ja Praks lähenesid töötoale ebatraditsiooniliselt. Õpilastega sõideti ühiselt Türi rongiehitustehasesse ning ehitati vaguniplatvormile saun. Enne Türile minekut oli aga tarvis koguda ehitusmaterjalide ostmiseks raha. Selleks jagati õpilased kolmestesse gruppidesse ning saadeti linna peale raha teenima. Mõni grupp maskeeris end pappkastide abil robotiteks ning tantsis tänavanurgal breiki, teised pakkusid sümboolse tasu eest pingpongi või sulgpalli mängimise võimalust. Korraldati ka turismituure endisesse Suva sokivabriku hoonesse, pakuti massaaži ja joonistati modernistlikke portreid. Tühjalt ei passinud ka Tomson ja Praks, kes asusid müüma keedumunaportreid ehk keetsid kohapeal mune ning joonistasid kahe euro eest nendele portreid. Lõpuks koguti kolme tunniga umbes 100 eurot, mis, nagu hiljem selgus, oligi enam-vähem täpselt ehitusmaterjalide eelarve.

Kui saun neljandal päeval valmis sai, sõidutati see Tallinna Tallinn-Väikese raudteejaama, kus toimus saunaõhtu ja Asteriski lõpupidu. Kuna vaguniplatvormil pidi saunaõhtul esinema ansambel Jazz Cannibals, siis ehitati sauna kõrvale ka väike lava, mis kaunistati erinevate leitud objektidega. Kõige huvitavamaks leiuks osutus vana valgustähtedest koosnev Edelaraudtee silt, millest kombineeriti saunale nimeks rula. Nii lõpetaski Asteriski suvekooli meeleolukas saunaõhtu, mis toimus vabas õhus otse raudteejaamas.

Rohkem kriitikuid ja kuraatoreid

Lõpetuseks võib öelda, et Asteriski suvekool ei ole tegelikult mõeldud ainult ja eelkõige disainitudengitele, vaid, nagu ka nende kodulehel kirjas, oodatud on ka kriitikud, teoreetikud, kuraatorid ja kunstnikud. Kahjuks peab aga tunnistama, et kuigi viimati mainituid siiski esines, olid need pigem üksikud erandid. Tulevikus võiksid korraldajad mõelda rohkem sellele, kuidas erinevate erialade inimesi integreerida, sest nii võiks tekkida ka tudengite seas interdistsiplinaarselt töötavaid kooslusi.