Kolimine ei pea olema alati bahtinlik hetkeline lävekronotoop, ühekorraga lõplik ära, vaid meie esimene ruumivahetus (näiteks vanematekodust ülikoolilinna) on sageli hoopis järkjärguline, mitte-päris(-kohe)-ära.

Lisaks sajale muule põhjusele on Tartu ülikoolilinnana üks nutikas leiutis seetõttu, et nagu me teame, ei ela suurem osa Eestist n-ö originaalis ikka veel Tartus. Nii avaneb paljudel noortel võimalus teha teise linna õppima asudes arglikke, ent põhjendatud samme ärakolimise suunas, ise poeskäimise ja koristamise, oma aja üle otsustamise suunas. Need sammud lähevad enamikul korda, seda enam, et õigel tudengil ei ole raha ega aega, et igal nädalavahetusel vanematekodu külastada. Ja Tartu võib tõepoolest alla neelata – isegi kui püüad elada samamoodi kui varem, käib aeg siin teisiti, ka inimsuhted ja õppimine on teistmoodi ning varsti sa enam ei mäletagi, et kuidagi esimestmoodi sai.

Ka mina kolisin sel põhjusel sügisel vanematekodust välja. Mitte küll pöördumatult ega täielikult, aga kolimiseks võib seda nimetada ikka, vähemalt rohkem kui ükskõik mida muud, mida senise elu jooksul teinud olen. Tegelikult veetsin aga lapsepõlvekodus just taas terve kuu. Ja homme sõidan ka sinna. Nii et täiesti aus olles pole see olnud vist niivõrd välja- kui „ka mujale” sissekolimine, äravõtmatu, kuid natuke nagu ebaseadusliku topeltkodakondsusega mängimine. Hambahari ootab nüüd kahes kohas sõltumata sellest, kuidas hüpoteetilise päriskodu-teisekodu hierarhia paika panen.

Pauguga tundmatusse või tasa ja targu

Miski nagu ütleb, et kui juba kolida, siis ikka päriselt; et igavesti vanemate kaelas elava lumehelbekese staatuse ja iseseisva elu viisaka järkjärgulise alustamise vaheline piir on õhuke. Pealegi, kas ma siis ise hakkama ei saa? Ja kuhu jääb see kübeke mässumeelsust, mis peaks sütitama ja tagant tõukama… Läks ju muinasjuttudest tuttav kolmas poegki, märss õlal, läks Indrek Paas ja läksid kevadised linnupojad. Ikka on mindud, soovitatavalt pauguga ja tundmatusse.

Aga kuna ühtki mässumeelt pole lähedal ega ka kaugel ja Tallinna-Tartu rongid sõidavad ilusti, jõuan olukorda, kus mitte-kodus-käimisele ei leidugi nagu head põhjust. Muidugi, seda võiks eeldada nii mu kohalik sotsiaalne kapital kui ka üliõpilaslinna õige tunnetus, aga need pole kuigi subjektsed ega rõõmusta – erinevalt mu perekonnast – nähtavalt, kui nende kasuks otsustan. See-eest nädalavahetuseks koju jõudmine on alati natuke pidulik, isegi kui vahepeal pole palju toimunud. Õhtusöögilauas on pere ju koos ja kõik on nii nagu ikka. Või siis nagu enne, eks see „ikka” ja „enne” vaheline hüpe olegi see kõige raskem. Sealt vist praegune piiritsoon tekibki, „ikkast” lahtilaskmise hirmust, soovist, et oleks midagi kindlat, mis jääb.

Sellest vaatenurgast on see ärakolimise järskuse implitsiitne ideaal üsna kummaline, kui eeldada, et suurema osa inimeste jaoks seondub õnn turvatunde ja stabiilsusega. Kui muidu tuntakse pigem kaasa, kui elus järsud muutused toimuvad, siis seda „täiskasvanuks saamist”, mida väljakolimine meie kultuuris peaaegu et tähendab, peaks sooritama vabatahtlikult ja võimalikult kiiresti. Võib ju küsida – ja küsitaksegi –, kuhu me niimoodi jõuame, kui inimeste iseseisvumise piir järjest kaugemale nihkub (need „kuhu me niimoodi jõuame?” küsimused on üldse üks hea omaette rubriik). Ühel hetkel tuleb seda ju teha ja loogika ütleb, et mida varem, seda kindlamini garanteerime oma riigile vastutustundlikud ja töökad kodanikud, kes ei oota isalt-emalt igakuist ülekannet ja iganädalast sooja sööki. Tahaksin aga uskuda, et kui vahetada see naiivse ja laisa noore stereotüüp pigem nutika ja aktiivse vastu, keda nii Tartu kui ka Tallinna tänavatel esimesest palju rohkem kohtan, siis need vastuväited ei ole enam kuigivõrd pädevad.

Ka ühiskonna poolt vaadatuna on olukord skisofreeniline. Ühest küljest oodatakse noortelt materiaalsetki iseseisvumist, aga tudengitena on meil veel justkui armuaega. Surve, mida kolija tunneb, on poolik, sest valida saab, teoreetiliselt ka täiskohaga tööl käia, nii et midagi temalt nagu tahetakse, samas hoiavad ülikooli kaitsvad seinad selle päris-päris elu eest arvatavasti veel hea mitu aastat. Magistrantuuri astumistki olen kuulnud põhjendatavat kui omamoodi lapsepõlve pikendamist. Mingis kollektiivses teadvuses on kõigil üsna selge kujutluspilt „seal väljaspool” asuvast maailmast, mida tuleb karta ja kuhu me ühel hetkel ikkagi satume, ükskõik kui väga me ka ei püüa selleks valmistuda. Mõni valmistub n-ö karastudes, teine vaikselt ja sujuvalt kulgedes, aga tundub, et valmis ei saa ikka. Ja tundub, et tegelikult see elu algus kestabki elu lõpuni.

Kolimine kui meeleseisund

Ometi on minu jaoks ka see aeglane ja sujuv kolimine olnud väga vajalik samm. Kõike praktilist sellega seonduvat võisin varem ette kujutada küll, aga mitte seda, kui palju kaugemale nihkub mu maailma piir. „Ka Tartus on ummikud,” valgustas mu isa mind enne kolimist, üldse mitte autosõiduga seotud hoiatuse, vaid lihtsa tähelepanekuna. Jah, mõistusele pole see ju teab mis üllatus, et ka mujal on mitte ainult elu, vaid kõik sellega kaasnev; et kõikjalt Eestist ja maailmast tuleb lahedaid inimesi ja ägedaid mõtteid, aga üht sellist päriselt mõistmist oli ikkagi vaja. Teiseks on sõltumatus ja oma aja üle otsustamise vabadus toonud kaasa mingi raskesti sõnastatava, kuid kõigile kindlasti tuttava mõnel eluetapil ootava selginemise, grammi võrra parema enesemõistmise või terviklikkuse.

Võrdselt uue elukeskkonnaga on sellele viimasele kindlasti kaasa aidanud vaba aja rohkus, mida endale pärast kiireid gümnaasiumiaastaid järjekindlalt tekitada püüdsin – selline igavuse tekkimise võimalus, mis on teadupoolest üks parimaid pinnaseid uutele mõtetele ja tegevustele, parematele algustele.

Tundub, et just uues kohas on aja maha võtmine oluline. Kui asjad liiguvad aeglasemalt, jõuab mõelda ja aru saada, märgata ja sisse elada. Eriti oluline ongi kolimise juures see sisseelamise aspekt, sest kuidas siis sisse elamata sisse kolida, ega kolides elamine seisma jää. Ühte kohta elad sisse ja teisest välja. Õige tundub olevat igal juhul see, et küsimuse „kus sa elad?” vastus ei ole sel eluetapil päris staatiline, vaid seda annab määrsõnadega suunata. Ehk siis äkki rohkem „kuhu sa elad?”, mis pole keeleliselt väga ilus, aga sobib vist üldise kujundina päris kenasti. Ja seda, kuhu me siis tegelikult elame, saab näha. Tuleb vist lihtsalt valmis olla, et sihiks pole ükski kindel punkt, vaid vahelduv, veerev maastik.

Boonuseks veel mõned asjad, mida olen peaaegu-välja-kolinuna juba õppinud. Esiteks, külmkapp teeb imesid – seal võib edukalt hoida puu- ja juurvilju ning lisaks säilivustähtaja ületanud leiba-saia, mida saab poest allahindlusega. Päevasuppi võib mõnes kohas õhtuti saada odavamalt või lausa tasuta. Vanaema pakutud banaanikeeksid, Tallinna kommid ja soojad pidžaamad tasub alati vastu võtta. Poti- ja pannikaaned on ikkagi vajalikud, neid saab ka taldrikutega asendada, aga see pole kõige targem tee. Kui on kuivati ja mitte liiga pretensioonikad riided, saab ilma triikrauata elatud. Sibulat võib panna pea igale poole. Toa- või korterikaaslastega on lõppematu arveldamise asemel mõistlik luua ühine toidukassa. Ja kui aega on, tasub keerulisi seminaritekste lugeda mitu korda.

Saara Liis Jõerand on Tartu tudeng, kes armastab kauneid kunste, värskeid mõtteid, head sööki ja kõige sellega seotud inimesi.