Alljärgnevas filosoofilises poksimatšis selgitatakse välja, kas peale jääb polokampsunis tummist veini limpsiv prantslane või ruudulises pintsakus piimatassis teepakki solgutav britt.

20. sajandi algusest valitseb Lääne filosoofias üks sügav lõhe. Ühel pool on kontinentaalid. Neile meeldivad kõrgete kaelustega pluusid, Naiivi odavaim punane vein, sügavana kõlavaid termineid ning seosetut jama täis raamatud. Kontinentaalidel pole küll mingit ühist vaadete süsteemi, aga nad kõik arvavad tõsimeeli, et „olemise” kohta saab midagi asjalikku öelda ja „loogikal on oma piirid”.

Teise leeri moodustavad analüütikud. Enamasti on tegemist kibestunud füüsikutega, kes pole oma erialal midagi silmapaistvat saavutanud. Pidudele neid nohikuid ei kutsuta, kuna nad arvavad, et maailma saab valemitega ära seletada, ega kannata kunstiinimeste pullikakat. Analüütikud esitavad ainult tõeseid väiteid, millega nad võtavad kontinentaalidelt ära kogu rahastuse. Huvitavamaks see neid ei muuda.

Paraku on kõnealune lõhe tabanud ka Üheteistkümnenda kogukonda. Kas kontinentaalsel metafüüsikal (s.t olemist ja reaalsust seletada püüdval valemivabal filosoofial) on õigus elule? Selle küsimuse üle on vaielnud tulemusteta niisugused suured mõtlejad nagu Carnap, Heidegger, Foucault ja Chomsky. Sellegipoolest pole meil vähimatki kahtlust, et suudame tuua alljärgneva aruteluga lõpliku lahenduse ligi sada aastat kestnud debatile.

Mikael: Ühe loengu järel toimunud küsimuste-vastuste vooru käigus kurtis Slavoj Žižek, et akadeemilises maailmas ei võeta teda tõsiselt. „Olen midagi populaarse koomiku laadset,” lausus ta nördinult, vallandades publiku seas valju naeruplahvatuse. Ei tea, mida maailmakuulus filosoof tollal täpselt tundis, ent ta näoilme ei väljendanud erilist rahulolu. Ärme unusta, et tegemist on mehega, kelle arust „99% inimestest on igavad idioodid” ja suurim õnnetus on näha lolle õnnelikena…

Mõtle järele, Slavoj! Niivõrd valju ja tervisliku naeru tekitamine võis olla üks kasulikemaid asju, mida mõni kontinentaalne filosoof on eales teinud. Ärge mõistke valesti, ma ei sea kahtluse alla Žižeki kadestatud kolleegide võimekust. Peab olema tõesti erakordse andega, et rikastada tekste sisu asemel hoopis „autori presentsusega”, kasutada sõna „topoloogia” matemaatikavälises kontekstis või konstrueerida uut „seksuaalsuse ontoloogiat”. Tagasihoidlik sloveeni psühhoanalüütiline marksist ei pea aga tingimata niisuguste kõrguste poole pürgima ja võiks tunda uhkust juba saaliga tekkinud hea kontakti üle.

Andres: Jacques Derrida kirjutab, et iga inimene sünnib ennekõike keelde. Keel loob talle võimalikkuse valikuteks ja määrab ruumi (mis on alati piiratud), kus valikuid langetatakse. Selline ruum avaneb ka iga mõtleja tekstidest. Defineeritud nende kirjast ja kõnest, nõuab iga selline süvenemist ja kujutlusvõimet. Mulle, analüütilise filosoofia suhtelisele võhikule, kõlavad Kripke või Quine’i väited modaalloogika kvantoritest samasuguse triviaalsusena nagu analüütikule Foucault’ tõehegemooniad. Filosoofias nõuab iga tekst aega ja lugemist selle keele avamiseks. Vaid nii paljastuvad varjatuses infrastruktuurid ja õitseb jagatud inimlikkus, mis on ometi analüütikutele nii armas. Kontinentaalid vs. analüütikud ja Pariis vs. Oxbridge. Võib-olla on asi keeles.

M: Asi ei ole ju keele keerukuses kui sellises. Mõni matemaatika- või füüsikaalane teadusartikkel on ka keeruline ja ilmselt teise eriala esindajale arusaamatu, aga seal sisaldub sellegipoolest asjalik info, millel on potentsiaal inimkonnale praktilist kasu tuua. Kontinentaalne filosoofia loob aga keerukust seal, kus vajadus selle järele puudub. Mu senist juttu on muidugi kerge hot take’iks tembeldada. Kui näiteks Heideggeri kirjutised on pelgalt sõnavaht, „siis kuidas see sõnavaht on nii jõuliselt üle maailma levinud, inspireerinud ja pannud huvi tundma tuhandeid päid […]”, nagu küsib Leszek Kołakowski. Noh, aga kas sama ei saaks ka mõminaräpi kohta küsida? Kas asjaolu, et tuhanded Ivy League’is õppivad noored, tulevased maailma teaduse ja kultuuri edasiviijad, austavad Lil Pumpi loomingut, tähendab, et seda tuleks EMTAs tudeerida?

Ükski distsipliin ei vääri austust pelgalt selle pärast, et ta on pikalt olemas olnud, vaid tõestama peab oma kasulikkust inimese materiaalse või vaimuelu parendamisel. Leian, et paljud filosoofia harud on sellega laias laastus hakkama saanud. Ühiskonnale on kahtlemata kasulik, kui leidub inimesi, kes uurivad süsteemselt, mida aina keerukamaks muutuvas maailmas õigeks või valeks pidada (või vähemalt, mis eeldustel keegi neid sõnu kasutab), kritiseerivad loogilistele argumentidele toetudes olemasolevaid ja pakutavaid poliitilisi süsteeme, tuvastavad meie teadmiste piire ja usaldusväärsust. Kui niisuguse mõtteprotsessi hõlbustamiseks läheb vaja keerukamat erialakeelt, siis olgu nii. Kahjuks ei paku kontinentaalseks metafüüsikaks nimetatav ala mingeid selgeid vastuseid nimetatud probleemidele.

A: Kołakowskile ma alla ei kirjuta, kuid sinu eesmärk näib olevat teha filosoofiast matemaatiline pundar, millele annavad tähenduse kalkulatsioon ja efektiivsus. Nii saab analüütilisest filosoofiast teadusliku maailma vahend, mille institutsioone[1] kroonivad loogika, objektiivne silm ja verifitseeritavus. Nagu modernne Pygmalion, ollakse armunud enda loodud ilma – metafüüsikasse, mille algus meile 2500 aasta eest valiti ja mis Descartes’iga inimkujulise näo sai. Kontinent konstrueeritakse pimesilmse tundekirjana, millele analüütilise peegli reflektsioonist aeg-ajalt valgust heitub. Hambuni relvastatud, asuvad analüütikud rünnakule. Nonsenss ja triviaalsus kollaste tähtedena näpus, minnakse paljastama salakavalat omakasu ja teadlikku šarlatanlust. Ometi ei mõisteta oma mõtteruumi suletud silmapiiri.

Martin Heidegger on kuskil öelnud, et iga mõtleja mõtleb üht mõtet ja on mõtleja vaid seni, kuni ta selle mõtte trajektooril püsib. Tema mõtles Olemisest, Derrida logotsentrismist, Foucault’ võimust jne. Suuremat osa kontinentaalsetest mõtlejatest iseloomustab üks: minna oma mõttega selle allikani ja murda välja ilma raiskavast metafüüsikast – terviklikust süsteemist, mida kroonib nüüdseks inimese maailmamõistmine ja mille lähteks on talle nähtuv. Analüütilise filosoofia lähtekoht on teine. Teine, oma suhtes kirjeldatud metafüüsika traditsiooniga – nii tuleks analüütikut näha sukeldujana sügavas metafüüsika laukas, mille varad on determineerinud inimkeskse traditsiooni valikud filosoofias ja mille parim põhjendus on maailma toimimine[2].

M: Mida tähendab see süsteemist väljamurdmine? Analüütiline filosoofia on ju kompinud alati meie maailmatunnetuse piire, püüdnud selgitada välja, millised meie väited on objektiivsed ja õigustatud ning millised tingitud paratamatust antusest. Thomas Nagel näiteks teadvustas väga hästi, et nahkhiire tajusid kirjeldades jääb tema vahetu kogemus meile endiselt kättesaamatuks – oleme päästmatult inimeseksolemise lõksus. Kui kontinentaalid väidavad, et loogika kõrvaleheitmise ja esoteeriliste põimlausete kasutusega on võimalik sellest antusest põgeneda ja nahkhiire mõistmisele lähemale jõuda, siis tahes-tahtmata tekib küsimus, mille põhjal nad seda deklareerivad. Kui sellele saab argumenteeritult vastata, siis oleme väljunud kontinentaalse metafüüsika vallast ja jõudnud ringiga ratsionaalse analüüsi juurde. Kui ei saa, siis on tegemist puhtilmutusliku infoga, millel on täielik õigus olemasolule ja lugupidamisele, kuid mitte akadeemilise distsipliini staatusele.

Veel üks variant on muidugi see, et keegi ei püüagi nahkhiire teadvusele vahetult läheneda ja kogu Heideggeride-Deleuze’ide-Derridade jutt on lihtsalt üks loominguline katse juhtida tähelepanu meie ühiskonna liighierarhilisele ülesehitusele või inimese võõrandumisele loodusest. Kuid selleks et taotleda laialdasemat demokraatiat, pole vaja rääkida „risomaatilistest struktuuridest”. Inimese maailmapildi egotsentristlikkuse näitamiseks pole vaja arutleda sadade lehekülgede ulatuses „olemise viiside” üle jne. Asjatundjad ilmselt pahandavad: „Jälle üks STEM-tudeng ei saanud kõrgematest tähenduse väljadest aru!” See on nende õigus. Alati on kergem kedagi mõistmatuses süüdistada kui selgelt kõnelema hakata. Minul on jällegi õigus pidada hämarat ja loogikat eiravat filosoofiat intellektuaalidele mõeldud eneseabiks.

A: Esiteks ei pea ratsionaalsust ja kontinentaalset filosoofiat teineteisest lahutama. Teiseks ei ole küsimus loogika hämaruses või teksti võetavuses esimese pilguga. Loeb see, mida oma filosoofiatraditsiooniga tehakse. Analüütilise apologeedi tegemiste kõrgeimaks nimetajaks on efektiivsuskultus: „Kui toimib, siis läheb. Kui maksab, siis… läheb kaugemale.” Heideggeri järgi iseloomustab sellist lähenemist „olemisunustus”, elamise viis, mis on „unustanud” oma olemasolu tähenduse. Efektiivne inimene kasutab maailma omandina. Kasutab, nagu ei oleks homset, või kui on, peab see olema kasulik. Ja kasulik kui mitte talle, siis metafüüsikale. Nagu 18. sajandi aadel, teenib ta monarhiat, mille käibeks oli valeau. Ja mitte et sa ise selles süüdi oleks. See on ju suletud süsteem, kuhu meid heidetakse, meie valikud on siin piiratud ja ühel päeval meid siit ka võetakse.

[1] Institutsioonid mitte klassikaliste riiklike struktuuride, vaid ruumis talletunud mõtteliinide mõistes.
[2] Sellise mõtteliini rakendumise ehedaimaks tulemuseks võib pidada globaalset soojenemist.

Mikael Raihhelgauz elab pidevas hirmus, et näeb kunagi Kardashianite sarja ja see hakkab talle meeldima. Samas püüab ta Tartu Ülikoolis ka matemaatikat õppida.

Andres Reimann huvitub poliitikafilosoofiast ja Iraanist. Kui ta sellest puhkab, õpib ta ülikoolis riigiteadusi. Ta ei ole näinud ühtegi osa „Troonide mängu”.