Avalikus ruumis silma looja laskmine pole Eesti linnades just kuigi levinud tegevus, samuti ei vaadata sellele kuigi suure poolehoiuga. Ehk vajaks olukord parandamist?

Tallinna arengustrateegia „Tallinn 2035” üheks sihiks on „kodu, mis algab tänavast”[1] – see tähendab turvalist ja kodust avalikku ruumi. Tänavad ja platsid on justkui meie ühine elutuba, kus saame puhata, mängida, kohtuda ja tegeleda oma hobidega. Uni ja puhkamine on meie elu möödapääsmatu ning ülimalt argine osa, mis pole avaliku ruumi kavandamisel aga seni erilist tähelepanu leidnud. Unistest magajatest räägime avaliku ruumi kontekstis tavaliselt pigem negatiivselt ning kipume omistama sellist käitumist asotsiaalsele ühiskonnagrupile, mistap peame seda pigem harvaks erandiks kui elu normaalseks osaks. Tõden, kui ise avalikku ruumi mõtestan, ei turgata ka mulle enamasti pähe luua uinakuruume. Samas, kui mõelda, millised ruumid ja olukorrad soosivad silma looja laskmist, siis tundub, et nende olemasolu meie ümber on ülimalt väärtuslik. Need on kohad, kus on mugav, turvaline, vaikne, aga mitte üksildane. 

Tramm nimega uni

Kui meenutan enda seniseid parimaid uinakuid avalikus ruumis, meenuvad pargid, rannad ning kindlasti rahustav trammis loksumine. Ühistranspordi igapäevase kasutajana meeldib mulle jälgida, kes ja kuidas seda sunnitud pausi muude toimetuste vahel sisustab. Olen märganud peamiselt kolme tüüpi tegevusi. Esiteks, pausi kasutamine harival eesmärgil, nt õppematerjali kordamiseks, lugemiseks. See sobitub hästi narratiiviga, et peaksime oma argipäeva efektiivselt kasutama, kaasa arvatud pause. Teine ja kõige valdavam tegevus on aju puhkamine peamiselt reel’e[2] libistades. Ning kolmas, vaatluste põhjal kõige haruldasem, on mittemillegi tegemine, kaugusesse vaatamine või niisama mõnusalt molutamine. Siia gruppi kuuluvad ka need haruharvad tukastajad. 

Erinevalt Jaapanist ei ole meil ühistranspordis magamine[3] eriti levinud tegevus, kuid vahel kohtab seda siiski. Ühistranspordis magamine on ehk suisa rööprähklemise meistriklass – puhkamine ja samal ajal sihtkohta liikumine. Ehk tuleks kapitalistlikus vaimus sellist puhkamist suisa soosida, et saaksime olla usinamad koolis või tööl? Peaksime disainima mugavaid nõjatumiskohti ning andma igast saabuvast peatusest selgelt teada, et ka unised märkaksid õigel hetkel ühistranspordist lahkuda.

Veidral kombel oleme harjunud väikelapsi aastaringselt õue magama panema, kuid suureks sirgudes veedame õues üha vähem aega nii ärkvel olles kui ka magades.

Puhkehetked päeva jooksul on meie vaimule äärmiselt vajalikud.[4] Keset külma talve on ehk veider sellele mõelda, kuid kas üks mõnus lõunauinak vabas õhus pärast intensiivset loengut või koosolekut poleks mitte kosutav? Ja miks piirduda üldse ainult suviste unelemistega? Veidral kombel oleme harjunud väikelapsi aastaringselt õue magama panema, kuid suureks sirgudes veedame õues üha vähem aega nii ärkvel olles kui ka magades. Ehk peame mõningaid käitumisviise avalikus ruumis isegi täiskasvanutele sobimatuks? Kui üldse, siis tukastame pigem kas oma intiimses ruumis või mõnes sobivamas avalikus kohas, näiteks rannas või pargis, kus on justkui kõlbulik nii unes kui ka ilmsi pikutada. 

Avalik ruum, kas ka uneruum?

Suutsime luua eelmisel suvel Tallinna Raekoja platsile poolkogemata ühe hea uinakuruumi.[5] Sinna ajutise pargi loomise idee tõukus faktist, et linna ühel käidavaimal platsil pole sisuliselt võimalik tasuta istuda (kui välja arvata mõned trepiastmed, kõrged äärekivid ja üks peaaegu nurgatagune pink). Küll aga ei osanud me näha ruumi disainides ette nii soodsat võimalust uinakuteks, kuigi selleks olid loodud kõik eeldused: piisavalt suured horisontaalpinnad, mis võimaldavad kõikvõimalikke istumis- ja lamamisasendeid, kõrgete taimede heidetavad poolvarjud ning mõnus sumisevate putukate ja inimeste tekitatav valge müra. Ühe olulise tingimuse heaks uinakuks lõi kindlasti just võimalus olla üksi rahva seas – olla teistest kaitsvalt ümbritsetud ja nende valve all.

Tundub, et avalikus ruumis magamise eeldusena on lisaks füüsilistele kriteeriumitele ülimalt oluline ka turvatunne. Kui vaadata sageli avaliku ruumi eeskujuks toodava Kopenhaageni linnapilti, kohtab pea iga kohviku või restorani ukse kõrval puntras kärusid uinakut tegevate lastega, samal ajal kui nende vanemad siseruumis söövad, sõpradega kohtuvad või töötavad. See on justkui ülim usalduse ja turvalisuse märk, mis selles keskkonnas on väga loomulik, aga muulastele üllatav. Kas ka meie ei sooviks elada keskkonnas, kus iga inimene tunneb end piisavalt kaitstult, et linnaruumis vabalt uinakut teha? 

Avalikus ruumis magamise eeldusena on lisaks füüsilistele kriteeriumitele ülimalt oluline ka turvatunne.

Kui tulla tagasi alguses mainitud avalikus ruumis magamise negatiivse tähendusvarjundi juurde, siis tundub, et küsimus ei olegi mitte niivõrd teos endas kui teo tegijas. Korrakaitseseadus avalikus ruumis magamist ei keela, küll aga ei tohi seda teha viisil, mis takistab teistel koha sihipäraselt kasutamist. Näiteks kui pikutaja on hõivanud piirkonna ainsa pingi, võib teistel seal viibimine raskendatud olla. „Tülikate” magajatega on tegeletud linnaruumis mitmel moel, peamiselt aga nii-öelda ebasobivaid tegevusi pärssiva disainiga alates „kodutute-vastastest” ogadest kõikvõimalikel horisontaalpindadel, näiteks sildade all või aknalaudadel, kuni ebamugava istemööblini. Selle üks tuntuim näide on ehk betoonist nn Camdeni pink[6] Londonis, mille kaldpinnad muudavad lamamise võimatuks. See pink on läinud ajalukku kui inimvaenuliku disaini musternäide ning on nüüdseks linnaruumist eemaldatud. Laialt on levinud ka pingi käetugedega väiksemateks istumisaladeks jaotamine, et samuti pikali heitmist välistada. Leian, et probleemi lahenduseks ei saa olla mingite gruppide linnaruumist eemaletõrjumine vaenuliku disainiga. See teema vajab palju laiemat käsitlust kui pinkide ebamugavaks tuunimine. Mis puudutab aga olukorda, kus magaja on hõivanud kogu pingi, siis aitab hoopis rohkemate pinkide lisamine. Nii jagub kohti kõigile – jala ja silma puhkajaile. 

Selles, et linnas on vaja puhkeruume, pole kahtlustki. Veel enam, leian, et vaja on ka uinakuruume ehk rahulikke kohti, mis võimaldavad igapäevasest mõttetööst ja linna kärast tingitud stimulatsioonist kas või mõne minuti puhata ning taastuda. Uinakuruumid peaksid paiknema meie töökohtade, kodude ja teiste sihtkohtade läheduses, et vajaduse korral sinna puhkama pugeda. Siis saaksime kas või mikroannustena osa rahust ja rohelusest, mille jaoks meil kuidagi aega ei kipu jääma.

[1] Tallinna arengustrateegia „Tallinn 2035”, strateegiline siht 6.
[2] Ühismeedia platvormidel vaadatavad lühiklipid.
[3] Jaapani keeles „inemuri” ehk kohal olles magamine. Laialt levinud nii töökohas, pargipingil kui ka ühistranspordis. Seostatakse ka vähese ööune ja pikkade töötundidega.
[4] Jaan Aru annab raamatus „Ajust ja arust” (lk 126–127) aju kasutamise lühijuhendis näpunäiteid, nt „tehke pause” ja „tukastage korraks”.
[5] Raekoja platsi ajutine park, autorid Ann Kristiin Entson ja Hannes Aava Tallinna Strateegiakeskusest.
[6] Factory Furniture’i 2012. aastal Londoni Camdeni linnaosa jaoks disainitud pink. Pingi disain pidi muu hulgas välistama kodutute magamise, rulatamise ja grafitite tegemise.

Ann Kristiin Entson on arhitekt Tallinna ruumiloome osakonnas ning ruumihariduse õpetaja Arhitektuurikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.