Mamm on värske ja omalaadse kõlaga ansambel, kus on loomingu ja mõtted ühendanud Mari Pokinen, Sten-Olle Moldau ja Aivar Surva. Kolme peale mängivad nad nii klaverit, viiulit, trompetit ja löökpille kui ka akustilist ning elektrikitarri.

Kuidas te oma muusikat kirjeldaksite?

Mari Pokinen: Paljud on öelnud, et kui meid tunda, siis on Mammi muusikast väga hästi kuulda kõigi meie panused – mida olen sinna pannud mina, mida Sten ja mida Aivar. Me oleme kolm erinevat inimest ja seetõttu ka erinevad loojad. Kokku saab looming, mida me igaüks ise teeme ja mida kõik koos tunnetanud oleme.

Aivar Surva: See on lihtsate vahenditega suuremate tunnete edastamine.

Teid on iseloomustatud selliste sõnadega nagu „indie” või „folk”. Palun kirjeldage oma muusikat ilma nende raamivate mõisteteta.

Sten-Olle Moldau: Mulle tundub, et ta ei ürita olla miski. See ongi võib-olla see, mis minule endale pinget pakub – meil ei ole sihti olla üheski žanris, meil ei ole sihti teha mingit kindlat laadi lugusid, me teeme ainult seda, mis meile kolmele mingil hetkel äge ja ilus tundub.

A.S.: Jah, võib öelda, et me ei järgi mingit stiili, meid ei saa ka kategoriseerida mingisse kindlasse suunda. Pigem võiks öelda, et teeme lihtsalt ilusat muusikat magusate akordide ja gruuvivate rütmidega.

Kas see häirib, kui teid mingisse žanrisse liigitatakse?

M.P.: Mulle ei ole kunagi meeldinud muusikat mingisse raami panna. Kui keegi küsib, mis tüüpi muusikat ma teen, siis ei oska ma seda kunagi öelda ja pigem tõmbab see lukku.

S-O.M.: Ma arvan, et inimestel on vaja, et nad saaksid selle indie-folgi või džässi sildi külge panna. Maailmas on nii palju muusikat ja kui sa tahad kõige selle seast uusi artiste leida ning tead, et näiteks death metal sulle korda ei lähe, siis otsid sa nende märksõnade järgi ja leiad sealtkaudu midagi. Sildistamine on minu meelest loodud pigem selleks, et saaks muusikast rääkida, mitte, et seda muusikale endale vaja oleks.

M.P.: Teisalt võib see paljusid hirmutada ja ära ehmatada. Oletame, et keegi nimetab meid folkbändiks, siis paljud ei vaevu kuulamagi, kuna on endale pähe võtnud, et neile see žanr üldse ei meeldi. Selles mõttes mulle liigitamine ei meeldi. Minu jaoks on väga naljakas, kui keegi teebki muusikat selle pärast, et mingisse žanrisse kuuluda. See eesmärk ei tundu mulle õige. Paratamatult tekib elus igal pool liigitusi – kõiki asju üritatakse kuhugi määrata, aga kokkuvõttes on see ikkagi väga meelevaldne.

A.S.: Mind see ei häiri. Eks inimestel seostub mingi žanr neile teatud bändi ja kõlaga. Kui meid on võimalik kellegagi võrrelda, on see mu arust positiivne.

Kas teile tundub, et Eesti või välismaa muusikas on kedagi teiesarnast?

S-O.M.: Kui me oma esimest EP-d tegime, siis üritasin leida artiste, kelle järgi vaadata, kuidas nad kõlaliselt midagi teinud on – et äkki on mul meistritelt midagi õppida, aga sellist asja ma ei leidnudki. Praegu tuli pähe bänd nimega Anathallo. Mulle tundub, et ma leian iga meie loo puhul mõne teise artisti loo näol vaste, aga ma ei leia ühtegi artisti, kes ongi meie sarnane.

M.P.: Alati on inimesi, kes ütlevad, et mingi asi kõlab täpselt nagu see või teine, aga ise seestpoolt kuulates ei saa sellest kunagi aru.

S-O.M.: Ise on sellega nii palju rohkem tegeletud kui ühegi teise looga, sest sa oled selle kirjutanud ning tead täpselt iga nüanssi. Sellepärast ei oska ma kõrvalt kuulda ega öelda, mille moodi see võib kõlada.

M.P.: Kunagi mängisime Tallinn Music Weeki ajal ühte lugu. Keegi kuulis ukse tagant ja küsis, et: „Oo, teete mingit Radioheadi kaverit või?”

S-O.M.: Kusjuures, ma olen ka ise Radioheadiga oma kõrvus paralleeli tõmmanud, aga mul on nende ees liiga suur aukartus, et ma julgeks meie ja selle bändi nime samas lauses kasutada.

A.S.: Mina ütleks, et inimtüüpidena on meiesuguseid kindlasti veel lugematu hulk. Meievaheline sümbioos on aga ainulaadne.

Rääkige ära oma kokkutulemise lugu!

S-O.M.: Mina tahtsin sisse astuda Viljandi Kultuuriakadeemiasse ja mul oli üks lugu. Kutsusin Aivari salvestamiseks põlvepilli mängima ja Mari laulma.

M.P.: Sellega läksime Terevisooni ja rääkisime enne esinemist, et võiks veel midagi teha. Saime kokku ja proovisimegi – igaühel olid mingid muusikalised jupid kaasas.

S-O.M.: Kohe toimus paar sellist proovi, mille puhul ma mäletan, et ühtäkki oli möödunud kolm tundi. Saatsime selle sama minu pala Tallinn Music Weekile ning meid valiti sinna esinema, kuigi selleks hetkeks oligi meil ainult üks lugu. Siis oli kähku kava vaja – ma arvan, et see aitas väga kaasa, et tuli kiirelt oma pingutused fokusseerida.

Kui keeruline on uue ansamblina pildile tulla?

A.S.: Mitte väga keeruline. Samamoodi nagu kokkumäng nõuab harjutamist ja töötunde, nõuab ka enda nähtavaks tegemine tööd. Vahendid on kõigile teada.

M.P.: Minule on kõik asjad tulnud kuidagi loomulikult ja võib-olla on see olnud lihtsalt õnn, aga seetõttu pole mul kunagi olnud ka programmi, et kuidas pildile tulla.

S-O.M.: Eestis on enamasti ikka nii, et kui teed oma asja hästi, siis sind ka märgatakse. Tuleb lihtsalt natuke aega tegutseda.

Millist rolli mängivad teie elus Mamm ja muusika üldse?

S-O.M.: Mul on elus väga hästi läinud – tegelen hetkel ainult muusikaga. Kuigi see on toimetuleku mõttes selline piiripealne köielkõnd. Mis puudutab bändi, siis ei ole me võtnud eesmärgiks, et see on meie kõigi kolme ainus ja esimene suund. Esiteks on meil kõigil piisavalt palju muid asju teha ja teiseks arvan ma, et Mamm pole selline kooslus, mis niimoodi väga hästi hakkama saaks, et bändi näol oleks tegu igapäevase tööga. Kui teeme bändi sel hetkel, mil meil on selle jaoks õige tunne, siis ta kuidagi kõlab kokku. See muusika ei ole selline ka, et saaks iga nädalavahetus kuskil klubides keikasid kütta.

M.P.: Ma olen kogu aeg teinud asju, mida ma olen tahtnud teha, mõtlemata sellele, et kuhu see lõpuks jõuab või kui kaua see kestab. Ma usun, et kui sa millestki unistad, siis see juhtubki ja ma olen vist piisavalt laisk inimene selleks, et tohutult vaeva näha ja ette mõelda. Praegu on tõesti nii läinud, et ma teengi ainult muusikat, aga ma ei pea ennast kunagi muusikuks. Bändi tegemine oli minu jaoks alguses väga keeruline, sest ma olen teinud muusikat ainult hobikorras, aga nüüd on nii läinud, et see on minu esmane tegevus. Alguses oli raske ka kolme peale luua, aga samal ajal oli see hullult põnev – olin sellest unistanud, et saaks muusikat kellegagi koos teha.

A.S.: Minu jaoks on Mamm eneseväljendusõpetus, huumorinurk ja iseenda peegel. Muusika aga võimaldab erinevaid asju, näiteks põgenemist reaalsusest, aja mõiste kaotamist, nautimist, ka keegi teine olemist.

Millised on teie jaoks hea muusika tundemärgid?

A.S.: Heas muusikas saavad harmoonia, rütm ja meloodia omavahel hästi läbi ning tänu sellele hakkab seesmiselt impulsse tulema.

M.P.: Siis kui muusika puudutab ja korda läheb.

S-O.M.: Mulle endale peab alati jääma kasvõi mulje, et inimene ei tee muusikat sellepärast, et peab tegema, vaid selle pärast, et ta võtab endale aja ja paneb sinna sisse midagi, mida tal on vaja antud hetkel endast välja lasta. Selle tajub ära. Sa ei tea muidugi iial, kuidas asi tegelikult tekkis, aga mulle meeldib tunda, et artist teeks seda ka siis, kui keegi seda ei kuuleks.

Keda te ise kuulate?

S-O.M.: Mina kuulan praegu belgia räpparit nimega Stromae, kellel on hullult ägedad lood ja väga lahedad videod. Ja siis veel sellist tüüpi nagu Floex, keda soovitas mulle Aivar.

A.S.: Üldiselt kuulan hea gruuviga muusikat ja naudin hästi kõlavaid, kõva produktsiooniga artiste.

Kellega näeksite ennast koostööd tegemas?

S-O.M.: Eestist on minu vaieldamatu iidol Vaiko Eplik, sellest ma ei tagane! Ja kui temaga midagi koos saaks teha, siis see oleks ülimaru. Jaan Pehkiga tahaks ka! Maailmamastaabis võiks seda sama Floexi tüüpi kohata.

M.P.: Sigur Rósiga! Tahaks koos nendega laulda. Ma ei ole isegi mõelnud enne niimoodi, see tundub võimatu.

A.S.: Keelpillikvarteti või sümfooniaorkestriga oleks päris äge koostööd teha.

Millest Mammi muusika räägib?

S-O.M.: Oleneb loost. Meie EP-l olev „Pisarate” lugu on sellest, kuidas olemaks vaimne inimene, ei pea tegelema ühegi teada-tuntud religiooniga. Minule ei sobi see, et mulle antakse kätte üks raamat ja öeldakse, et nüüd usu seda. Ma arvan, et iga inimene leiab elades iseenda jaoks üles selle, millesse ta usub ja miks. Kui ma väidan, et ma olen ateist, siis see ei tähenda, et ma ei usu, et vahepeal saadetakse kõrgemalt asju, mida inimene kontrollida ei saa. Aga seda ei pea mulle ütlema keegi teine, ma pean sellest ise aru saama. Usk on nii keeruline, et seda ei saa iial ühe sõnaga kirjeldada, ja kui saad, siis pole see enam usk, vaid fakt.

M.P.: Ma ei oska kunagi niimoodi seletada. Mingis mõttes räägibki iga tekst ju iseenda eest. „Loojad” räägib millegi lõppemisest. Kõik lõpeb ühel päeval ära, aga looming jääb alles. Kõik see, mis loodud saab, jääb alles. Aga seda on ikkagi nii keeruline seletada.

Kuidas teie muusika sünnib?

S-O.M.: Reeglina juhtub nii, et keegi tuleb ühe tükiga proovi ja siis me kolme peale vaatame, mis sellega tegema peaks. See lähenemine võtab tavaliselt väga erinevaid teid.

Milline on/võiks olla teie publik?

S-O.M.: Ma ikka loodaks, et kui meie bänd teeb mõne eriti vinge loo, siis ei ole inimest, kellele see ei meeldiks. Olenemata sellest, kas sa oled ehitaja, helilooja või kas sa kuulasid viimati muusikat üldse 10 aastat tagasi – puudutama peaks ta igal juhul.

M.P.: Ei peaks igal juhul, niikuinii ta kõigile ei meeldi. Sa vist mõtled seda, et me ei vali, kellele ta meeldib?

S-O.M.: Jah, mina ei valiks, ma hea meelega tervitaks meie kontserdil kõiki.

Erinevates kultuurivaldkondades on olnud nurisemist, et rahvas tahab kergemat meelelahutust ja paljud artistid siis ka painduvad selle järgi. Kuidas teie sellesse suhtute?

S-O.M.: Mina ei ole veel tunnetanud, et inimesed aina labasemat muusikat nõuaks või et mingi regress toimuks.

M.P.: Mina olen tajunud küll, teatri puhul näiteks. Vahel tehakse asju selleks, et teenida raha, aga mitte selleks, et teenida publikut ja iseennast. Ja inimene tuleb vaatama seda, mida pakutakse. Nalja ja tantsu on ikka vaja, aga ikka nii, et tõde säiliks. Iseenda tõde. Kui arvata, et rahvas tuleb ainult lihtsa jandi peale kokku, siis on see publiku alahindamine. Kõigil on hing sees ja kõik tahavad saada puudutatud. Ja puudutab ikka see, mis on puudutusega tehtud. Mis ei tähenda aga, et nalja ei peaks saama. Hea nalja tegemine on tegelikult palju keerulisem. Nii-öelda massiteatri tegemine massiteatri tegemise pärast ei ole publikule alla andmine, vaid see on iseendale alla andmine. Ja arvata, et see on publikule vastutulek, pole õige. Publik tuleb kohale küll ja paljudele ka meeldib, aga eksitab ka teelt.

S-O.M.: Ilusa muusika tegemine on luksuskaup. Selleks on vaja, et inimestel oleks kõik esmased mured (sealhulgas kerge meelelahutuse näol puhkamine) lahendatud ja jääb aega üle, et minna kuulama sümfooniaorkestrit. Ka see, mis meie teeme, on luksuskaup – inimesed ei tule meie kontserdile õlut jooma, vaid meid kuulama. Muidu see asi ei toimiks.

A.S.: Meie ei paindu.

Kas ja milliseid kompromisse muusikas teha võib?

S-O.M.: Võib kindlasti. Ma ise töötan helimehena ühes kohas, kus inimesed tulevad kokku ja kuulavad igal reedel samu kavereid. Ja need bändid hea meelega mängivad ka neid. Aga mina ise nii ei tee. Ma küll hea meelega elatuksin muusikast, aga seda ainult juhul, kui ma saan teha seda, mida ma tahan. Kui aga ei saa, siis teeks ma muusikat pigem oma lõbuks ja töötaks kusagil mujal, kui hakkaks kompromisse tegema. Ma ei heida kellelegi ette, kui nad kompromisse teevad. Eestis on küll mõni hitivabrik, kes teab, et praegu on moes ukulele, paneb selle bändi ja ongi hitt valmis. Kuna on inimesi, kes seda kuulata tahavad, siis jumala eest, tehke!

M.P.: Kui tekib selline olukord, et sa lähed vastuollu oma tõega, siis ei tohi seda teha. Endale peab kindlaks jääma.

Väga paljud noored artistid on võtnud suuna välismaale, teie aga laulate eesti keeles. Kas ja kuidas te oma mõtteis neid kahte ideed segate?

S-O.M.: Minu esimene lootus on, et suuna võtmine välismaale ei välista eesti keeles laulmist. Mina ei oska seda välismaa keeles teha ja ma arvan, et eesti keel on ilusam kui inglise keel.

M.P.: Väga lahe oleks muidugi välismaal kontserte anda, aga kõik, mis ma teen, on eesti keeles.

Mis võiks olla Mammi muusika peamine ülesanne?

(Pikk vaikus)

M.P.: Ma muusse ei usu, kui lihtsalt tõesti teha asju nii nagu sa päriselt tunned. Minul väga palju tehnilisi vahendeid ei ole, mistõttu rõhun alati tundemaailmaga tegelemisele. Tahaks teha kõike nii, nagu süda ütleb. Tahaks loota ja arvata, et see on Mammi puhul ka nii, et teeme täna seda, mis tundub õige ja seda võimalikult ausalt. Vaatame tänase pealt, mis juhtub.

Mammi järgmine kontsert toimub 20. märtsil Tallinnas kohvikus Sinilind, kus lisaks nendele on laval Jaan Pehk.