Jalgrattur pole mingi eriline liik, vaid tavaline inimene, kes lihtsalt teeb osa oma sõitudest jalgrattal, sest nii on kiirem, lihtsam, mugavam, säästlikum, põnevam. Oh, tuleks vaid kiiremini see aeg, mil Euroopa rohelise pealinna tiitli poole pürgiv Tallinn ei pea autot enam pühaks lehmaks, vaid hakkab ajama liikuvuspoliitikat inimesest lähtuvalt.

Võtsin eelmise aasta sügisel endale eesmärgi sõita aasta läbi tööle rattaga. Seda ajendas tegema mingit sorti meeleheide ja abitus, mis tulenes sellest, et Tallinna linnajuhid olid tõmmanud pidurit kahele olulisele linnakeskkonda mõjutavale projektile: autovabamale peatänavale ja jalgrattastrateegiale. Teisalt tõukas mind soov panustada sellesse, et Tallinna linnaruum oleks inimkesksem. Ma olen valmis kaasa rääkima, käsi külge panema, aga kus? Millest alustada? Tegin algust sellega, et panin rattale peale tuled, ajasin lenksu sirgu ja sõitsin.

Kas ma olen nüüd jalgrattur?

Ülimalbe talve tõttu ei osutunud rattasõit talvekuudel eriliseks väljakutseks. Tean nüüd, et ilm tundub toast vaadates palju halvem, kui see õues tegelikult on. Et vihmase ilmaga eelistan liigelda kesklinnas pigem ratta kui ühistranspordiga, sest ilmast tingitud ebamugavus saab rattaga sõites kiiremini läbi. Et rattaga läbin kodutee alati sama kiiresti, kuna ma ei takerdu ummikusse. Et hea huulepulk ei hooli vihmast ega tuulest ja püsib kenasti näos. Et last ma talvel rattatoolis sõidutada ei julge, küll aga olen valmis sõidutama teda kastirattas. Vahva on teistele sügistalvistele ratturitele vandeseltslaslikult naeratada ja regulaarsemalt kohatavaid nägusid ka teretama hakata. Selgi aastal ei kavatse ma jalgratast talvekorterisse saata. Sõit kaamosekuudel muutus mõnusaks. Aastaringne jalgrattasõit tuli, et jääda.

Samas ei plaani ma loobuda autosõidust. Tallinnas rattaga liiklevad inimesed on tihtipeale ka autojuhid, lapsevanemad, jalakäijad, maakoduomanikud, aga eelkõige on nad linnaelanikud, kes eeldavad linnas liikumisvõimaluste paljusust. Nii auto kui ka jalgrattaga sõitmiseks on oma aeg ja koht, üks ei välista teist, eriti eeldusel, et linna arendades on arvestatud mõlemaga. Ootan ka autojuhi perspektiivist, et Tallinna rattataristu oleks parem ja linnaruumi arutelu areneks kaugemale kümneid kordi kummutatud konfliktipüstitusest „auto vs. jalgratas”.

Ebamugavuse ületamine

Mis tunne on sõita jalgrattaga selleks ettenähtud radadel Tallinna kesklinnas? Talvo Rüütelmaa, Tallinna Transpordiameti juhataja asetäitja liikluse alal, tunneb end näiteks nii turvaliselt, et ta sõidaks Estonia puiestee ühissõiduki ja ratta ühisreas koos lapsega.[1] Mina jällegi tajun, et kesklinna rattarajad on ohtlikud ja ma ei soovi neil sõita. 2017. aastal võttis Tallinna linnavalitsus vastu Tallinna rattastrateegia aastateks 2018–2027, mis kirjeldab selgelt tingimusi, mille täitmisel on ratturile tagatud võimalus liigelda ohutult ja mugavalt. Strateegia põhineb parimatel nüüdisaegsetel praktikatel ja kirjeldab Tallinnasse sobivaid lahendusi. Seni, kuni strateegias toodud lahendused aga linnapildis ei kajastu, ei saa ka oodata, et kasvaks hüppeliselt jalgrattaga sõitmise populaarsus.

Tallinnas rattaga liiklevad inimesed on tihtipeale ka autojuhid, lapsevanemad, jalakäijad, maakoduomanikud, aga eelkõige on nad linnaelanikud, kes eeldavad linnas liikumisvõimaluste paljusust.

Rattaga sõitmise mugavust ei mõjuta pelgalt rattateed. Kuidas inimene üldse jalgratta selga istub? Kus ta oma jalgratast hoiab? Teadupärast keldris, trepikojas või esikus, sest kortermajade juures asuvad jalgrattahoidlad on meil veel üsna haruldased. Kui pead vedama koos jalgrattaga õue ka näiteks väikelapse või trennikoti, siis on arusaadav, et mõte jalgratta selga istumisest jääbki vahel vaid mõtteks. Tegime kevadel naabrite seas küsitluse, et välja selgitada, kui palju meil on rattaid ja kui palju nendega iga päev sõidetakse. Selgus, et meie ühistu 42 korteri peale on vajadus 60 jalgratta parkimiskoha järele. See number siiralt üllatas mind. Olin ikka siin-seal üht või teist naabrit ratta seljas näinud, aga ma ei olnud tajunud, et meil on nii palju rattaid – igaüks hoiab oma ratast ju kusagil eraldi. Küsitlusest ilmnes, et kui suviti on meil ühistu kohta iga päev kasutuses umbes 50 ratast, siis aasta ringi sõidab praegu umbes 15 ratturit. Need numbrid tunduvad mulle üsna muljetavaldavad – nii äge, et vaid ühest kesklinna ühistust juba nii palju rattaid välja vurab! Nende tulemuste põhjal võtsime ühistuga sel aastal ette jalgrattahoidla ehitamise ja loodetavasti leiavad meie rattad pärast hoidla valmimist veelgi rohkem kasutust.

Julgus katsetada

Linnaruumi arendamise eeskujuks tuuakse tihti Helsingi või Kopenhaagen, aga väga mõnusad muutused on toimunud viimastel aastatel ka Riias. Seal on joonitud kesklinna tänavatele maha jalgrattarajad, mis pole küll suuresti muust liiklusest eraldatud, kuid vähemasti on loodud loogiline ja katkestusteta rattateede võrk, mida mööda inimesed usaldavad sõita. Muutused on tajutavad linnaruumis laiemalt – näha on rohkem inimesi ja tänavad on ellu ärganud.

Eelmisel suvel Riia linnamelu nautides uurisin läti urbanistidelt, kuidas see neil õnnestus. Üks projekt, millele viidati, oli Fine Young Urbanistside kohalikku kogukonda kaasanud linnaruumiline sekkumine „Mierīgi”. Riia kesklinnas asuvale Miera tänavale ehitati nädalaks üks ühele arhitektuuriline makett, mis pakkus välja alternatiivse võimaluse, kuidas tänavaruumi selle kasutajate vahel võrdsemalt jagada. Jalgratastele loodi selge rattarada ning jalakäijate ala mitmekesistati peatumispaikade ja taimedega. Elanikud võtsid uudse ruumi soojalt vastu ja innukalt kasutusse, projekti dokumenteerinud video levis nagu kulutuli ning läti urbanistide sõnul pakkus see sekkumine kohalikele uut linnaruumitaju ja sõnavara sellest rääkimiseks. „Mierīgi” andis tõuke kohalike asumiseltside aktiveerumiseks, kes nõuavad nüüd linnalt järjepidevamalt inimmõõtmelise linnaruumi soodustamist.

Seni, kuni rattastrateegias toodud lahendused linnapildis ei kajastu, ei saa ka oodata, et kasvaks hüppeliselt jalgrattaga sõitmise populaarsus.

Eks meilgi ole viimastel aastatel plaanitud sarnaseid sekkumisi, mis paneksid inimesi oma harjumusi üle vaatama. Kuna need eeldavad aga linnalt julgust, koostöövalmidust ja tahet (või vähemalt minimaalselt jalgujäämist), on tegijad sellistele tänavaruumi beetaprojektidele tihti viimaks käega löönud. Niisiis saame praegu mittespetsialistidele hoomataval viisil kogeda Tallinna linna võimalikke arenguid vaid virtuaalselt, Instagrami konto mitte_tallinn keskkonnakatsetuste kaudu.

Olgugi et linnaruumi arengusuundade muutmiseks on vaja linnalt julgust, visiooni ja paljude organisatsioonide koordineerimist, saab ju alati rohujuuretasandil susserdada. Äkki on meil siiski võimalik ise üht-teist ära teha, kuni ootame, et linnajuhid autorooli tagant välja tulevad.

Mõned mõtted rohujuuretasandil susserdamiseks

• Sõida rattaga, hoolimata vihmast, tuulest, päikselõõsast. Aita murda müüti, et jalgrattateid ei ole mõtet ehitada, kuna neil ei saa aasta ringi sõita. Eesti kliima ei ole jalgrattaga sõitmiseks sugugi ebasobiv, lihtsalt ole ilmaks valmis. Vihmase ilmaga tõmba selga vihmamantel, mõnusaks külma ilmaga sõitmiseks on üliolulised soojad kindad!

• Räägi oma naabritega. Äkki on just hea ratta hoiukoha puudumine see, mis hoiab neid ratta selga istumast? Taotlege Tallinna projekti „Hoovid korda!” toetust. Taotluse esitamise tähtaeg on tõenäoliselt veebruari alguses ja selleks on tarvis hoidla projekti ja üldkoosoleku otsust – hakka pihta juba täna!

• Adopteeri omale (ajutiselt) parkimiskoht. Linn on meie kõigi oma! Liiklusseadus lubab parkida asula sõidutee ääres ka haagiseid ja muid teel liiklevaid kaadervärke, mis ei pea tingimata liikuma mootori jõul. Seega võib tänavale parkida ka näiteks rikkalike taimekastide all lookas oleva järelkäru, mis pakub silmailu ja vahest ka võimalust jalga puhata. Korralda ise väike linnaruumiline sekkumine, et pakkuda kaaslinlastele teistmoodi ruumikogemust ja tekitada arutelu linnaruumi teemal.

• Räägi linnaga. Tallinn küll ei hiilga oma kaasamispraktikate ja empaatiavõime poolest, aga jaga sellegipoolest linnaga oma soove ja muresid. Tallinnas töötab ka nüüdisaegseid linnaruumi arenduspraktikaid soosivaid ametnikke – aita neil leida põhjendusi, miks üks või teine projekt ette võtta.

[1] Laser, 07.09.2020.

Ave Habakuk on parandamatu optimist.