Eesti ayahuasca-tarvitajad ütlevad, et psühhedeelse toimega taimetee aitab saada paremat kontakti enesega, vabaneda sõltuvustest ja depressioonist. Eestis pole see aga legaalne. Põhjuseks on üks ayahuasca komponent – narkootikumina klassifitseeritud aine DMT.

Otsides inimesi, kes oma kogemusi ayahuasca’ga jagaksid, vestlesin erinevate valdkondade esindajatega õpetajatest kunstnikeni ja ärimeestest koduperenaisteni. Enamik neist ei soovi avalikult oma kogemusi jagada, ent rääkisid eraviisiliselt. Nende vestluste käigus ei puutunud ma kokku kellegagi, kes oma kogemusi ayahuasca’ga laiemas plaanis negatiivseks hindaks. Niisiis, küsimus ayahuasca’st teeb mind ühtaegu uudishimulikuks, teisalt ettevaatlikuks.

Eesti ayahuasca-ringidest kirjutasid Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht esimest korda põhjalikumalt 2012. aastal, kui taimetee manustamine siinmail üha populaarsemaks muutus. Uuesti tõusis meedia tähelepanu, kui käesoleva aasta alguses kaitses Helle Kaasik Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis magistritöö Eesti ayahuasca-tarvitajate psüühikast. Kui esimesed artiklid ajakirjanduses käsitlevad seda pigem kui rikkurite eralõbu, siis magistritöö autor tõi uurimistöö tulemustena välja, et tema küsitletud ayahuasca-tarvitajatel on vähem depressiivsust, ärevust ja rohkem eluga rahulolu kui kontrollgrupil. Vaimse ja füüsilise tervise kahjustusi ei täheldatud.

Alustuseks kiire rännak ajalukku ja Eestist väljapoole. Euroopasse on ayahuasca jõudnud suhteliselt hiljuti. Esimesed teated Lõuna-Ameerikast, kus ayahuasca tarvitamist on eelkõige šamanismiga seostatud, on pärit 16. sajandist, kui sinna rännanud misjonärid kirjeldasid hallutsinogeenset jooki kui saatana kätetööd. 20. sajandi keskel hakkas teadmine joogist levima ka Põhja-Ameerikas. Ayahuasca’st on loodetud abi näiteks heroiini, kokaiini, alkoholi ja muudegi sõltuvuste raviks. Brasiiliast on alguse saanud mõned uued religioossed liikumised, mille üks olulisi osasid ongi ayahuasca tarvitamine. Näiteks sünkretistlik Santo Daime kirik (fun fact: kiriku liikmete hulka kuulub ka Helle Kaasik) ja União do Vegetal. Ayahuasca tarvitamist on tunnistanud popstaar Lindsay Lohan, muusikud Sting ja Paul Simon, ansamblid Klaxons ja The Bees.

Vestlesin kahe mehega – nimetagem nad Arneks ja Leoks – kelle isiklikud kogemused ayahuasca-ringides osalemisest moodustavad siinse loo põhiosa. Arne on režissöör, Leo aga ei soovi oma ametit äratundmise ohus avaldada. „Ayahuasca-ringide teemadel räägitakse tavaliselt kaht lugu. Üks on selline versioon, kus püütakse seda kõike kuidagi legaalsena näidata. Teine on see, mis toimub päriselt,” ütleb Arne, kes puutus ayahuasca’ga esimest korda kokku 2006. aastal Eestis.

Ayahuasca-tseremooniatel osalejad väga ei räägigi sellest väljaspool seisjatele. Leo sõnul seetõttu, et nad tahavad ringides toimunut hoida: „See on suur väärtus ja kingitus.” Rääkijatel on hirm ringide ebaseaduslikkuse tõttu, rääkimine võib tähendada liigset tähelepanu. Kardetakse nõiajahti. Teisalt, kuivõrd paljud osalejad leiavad, et ayahuasca on põhjuseta illegaalne, ei saa seda muuta teisiti kui rääkides. Ja kes seda tegema peaks kui mitte nemad ise?

Õigupoolest näib ayahuasca joomine olevat mõneti seaduste piirialadel. Jah, ayahuasca toimeaine DMT käitlemine on Eestis keelatud. Selles mõttes ei ole kahetimõistetavust. Teisalt ei kuulu ayahuasca tarvitajad tegelikult otseselt politsei huviorbiiti. Menetluslikult ei ole Eesti politsei ayahuasca’ga kordagi kokku puutunud[1]. Kas sellest võiks järeldada, et ayahuasca-ringides osalejate hirm seaduse ees on vähemasti osaliselt liialdatud?

Ayahuasca-tarvitajate lood. Esimene kord tseremoonial

Arne sattus ühes abikaasaga ayahuasca-tseremooniale, mis tema teada oli Eestis esimene (Kaasiku magistritööst võib siiski oletada, et eestlastel on selle ainega kokkupuuteid juba 2002. aastast – toim.). „Tundsin üksikuid inimesi. Mul ei olnud eriti eelteadmisi, aga ka mitte umbusku. Mul on vist see viga küljes, et ma ei põe selliseid asju,” räägib ta. Tseremoonia algas[2], korda-mööda joodi tseremoonia läbiviija käest saadud äärmiselt ebameeldiva maitsega psühhoaktiivset taimeteed. Kui ayahuasca toimima hakkas, muutus olukord ühel hetkel Arne jaoks ootamatult väga halvaks. „Kõik keeras totaalselt ära. Mäletan veel enne täieliku õuduse saabumist seda mõtet, et kuidas ma sain nii loll olla, et siia tulin?! See oli kahepäevane üritus ja olin esimesel ööl veendunud, et kui vähegi siit kuidagi normaalsena välja tulen, siis hommikul põrutan kohe minema ja tilkagi seda asja enam sisse ei võta,” räägib mees, tunnistades, et siinkohal järgneb tema peas totaalne loogikaauk. „Ma ei suuda leida üles seda põhjust, miks järgmisel õhtul ometi jälle topsiga järjekorras ootamas olin ja selle sisse jõin…”

Teine õhtu oli aga juba ilmselgelt positiivne, sest peagi jõudis ta ayahuasca jälgedes Brasiiliasse. Järgmine Eestis toimunud ring osutus nii populaarseks, et Arne ja tema abikaasa gruppi ei mahtunud. Esimene kogemus oli tekitanud aga mõlemas soovi edasi minna. „Kuskilt tuli jutt, et paar eestlast on minemas sellesama mehe juurde Brasiiliasse, kes siin esimese ringi korraldas. Tema nimi on tegelikult avalik. Luis Lunat võibki pidada ayahuasca läände toojaks,” räägib ta. Lunal on Brasiilias omamoodi kuurort, kus kahe nädala jooksul, mil Arne seal viibis, toimus palju sessioone, lisaks kõrgetasemeline toit, tohutu raamatukogu, harivad videod. Külaliste hulka kuulus erinevaid n-ö VIPe, teiste seas inglise kirjanik Graham Hancock, kes õhtuti veel ilmumata raamatust katkendeid ette luges. Arne on tal hiljem terve perega külas käinud.

Arne kirjeldab kaht nädalat Brasiilias üliintellektuaalse kogemusena. „Siis juhtus juba kõike. Minu kogemus on see, et esimeste kordade ajal on kõik üsna kontrollimatu, vaatad justkui Spielbergi filmi. Protsessi juhtimine on järgmine etapp. Su aju ja organism hakkavad harjuma, oskad juba konkreetseid küsimusi küsida ja saad ka vastused,” ütleb ta. „Aga kas ainete mõju all oskab aju ise paremini vastusteni jõuda või tulevad need kuskilt väljaspoolt? Ma arvan, et keegi ei tea. See on rohkem uskumise küsimus ilmselt. Aga reaalsus on see, et nende vastusteni jõudmine on võimalik.“

Sageli usuvad inimesed, et kui nad joovad ayahuasca’t lääneriikides, siis pole see õige asi. „Et õige oleks ikka kuskil džunglis teha. Aga inimesed, kes pole vihmametsas enne käinud ei kujuta ette, mida see tähendab. Seal on ju 24h selline looduslik mürafoon, putukad, niiskus, palavus jne… Sul on lihtsalt väga ebamugav. Arvata, et see on seetõttu kuidagi rohkem päris, ei ole alati kohane,” nendib erinevates maailma paikades tseremooniatel osalenud Leo.

Leo teekond ayahuasca’ni oli tema jaoks asjade loomulik kulg. „Hakkasin mediteerima teismeeas. Tegelesin sellega naturaalselt, aga jõudsin mingil hetkel punkti, kus sain aru, et on mingi osa maailmast, mida ma ei taju. Olin lugenud, et kuskil on midagi enamat,” räägib ta soovist saada loodusega sügavamat kontakti. „Hoidsin sinnamaale psühhedeelikumidest eemale, kuna mindki oli avalik suhtumine neisse ära hirmutanud. Mida enam lugesin ja uurisin, seda enam mõistsin, et see pilt pole sugugi nii mustvalge kui avalikkusele näidatakse.”

Esimeselt tseremoonialt mäletab Leo selgeid pilte. „Nägin ühtäkki suuri kuningate büste minu poole tulemas. See kestis ja kestis. Sain aru, et see on aspekt minu enda sisemaailmast. Mulle meeldib vanem ajalugu ja müütilised lood, peidetud ajalugu, sealt see tuleb,” kirjeldab ta ja nendib, et esimesed ayahuasca tarvitamise korrad kipuvadki kõige visuaalsemad olema. „Et see edasi enam nii ei ole, sellest pole midagi halba, sest me ei ole tegelikult ringis selleks, et kino vaadata.” Arne arvamus läheb sellega kokku. „Värvimuusikat võiks ju tegelikult ayahuasca puhul oluliseks märksõnaks pidada, sest see paneb mingil hetkel kõik vaimustuma. Värvid, kujundid, mingi teine reaalsus. Aga see ei ole peamine,” leiab ka tema.

Teraapiavahend, kino või rahateenimisallikas?

Aga mis siis on peamine? Miks inimesed ayahuasca-tseremooniatele tulevad? Üks vastus on ilmselt teraapia, enesega kontakti leidmine.

Leo ütleb, et ayahuasca tähendab inimese jaoks sel hetkel täielikku kohaolu. „Oled ainult siin ja praegu. Esile tulevad pinged, lapsepõlvejamad ja sa saad töötada sellega, millega sa oled valmis töötama. Kõigil meist on mingi jama,” ütleb ta, nentides samas, et ayahuasca ei tee kellegi eest midagi ära. „Sa pead ikka ise osalema ja endaga töötama. Peale tseremooniat oled sa paremas kontaktis enda ja oma tunnetega, saad aru, mida sa vajad, mille poole liikuda tahad, mis on sinu elus sulle oluline.”

Mõned ringides osalenud inimesed kirjeldavad, kuidas nad on ayahuasca abiga saanud lahti sõltuvustest, alkoholist või nikotiinist. On neid, kes on kaotanud kümneid üleliigseid kilosid. Mõned leiavad uue ameti, teised saavad vihjeid igapäevaelu pisiasjadega toimetulekul. Kui Arne käest küsin, millise muutuse ayahuasca-ringid tema ellu on toonud, siis mõtleb ta pisut ja ütleb: „Arvan, et eelkõige olen ma saanud tohutult enesekindlust. Olen õppinud iseennast tundma kuidagi nii, et saan endaga paremini läbi ja hakkama. Muud asjad on pigem igapäevaelu kohta, olen saanud vihjeid, et mõne asjaga on kehvasti või millelegi võiks rohkem tähelepanu pöörata.“

No ja siis muidugi see väike asi, et ringides osalemine maksab. Sada või pisut enam eurot ühe korra eest välja käia on tavapärane. Eestis on inimesi, kes ringide korraldamisest saadud tulust ka ära elavad. Kumbki meestest ei usu, et keegi ayahuasca-ringe korraldades rikkaks oleks saanud ja kohe kindlasti ei olevat tegemist jõukate eralõbuga. „See ei ole mingi rikaste klubi. Muidugi, neis ringides, kus ma olen käinud, on väga rikkaid leidunud, ent samuti on seal neid, kes osalemiseks raha söögi kõrvalt koguvad,” ütleb Arne. Leo arvab, et hind ei ole kõrge neile, kes teavad, mida ta selle eest saab. „On suur tõenäosus, et koged tseremoonia jooksul midagi, mida sa pole eales kogenud ja see muudab sinu vaadet elule, kuid selle osaks võib olla ka hingeliselt väga raske kogemus. Ühest küljest läheb elu edasi nagu enne, aga sa võtad seda ehk kuidagi rahulikumalt,” ütleb ta.

Ühtki halba kogemust seoses ayahuasca‘ga Leol ei ole. Õigupoolest hindab ta ka karme nägemusi pigem vajalikeks. „Siin ongi küsimus, et mis on negatiivne. Kui inimene on muutunud teadvuse seisundis ja raskest kohast läbi minemas, siis ta võib näha asju mustades toonides, aga ruum on tegelikult hoitud ja turvaline. Isegi kui kellelgi on vahepeal nõrkus, siis ei saa ju tegelikult midagi juhtuda,” kirjeldab mees, kes kaotas osaletud ringide arvu kohta järje pärast paarikümmet tseremooniat.

Leo rõhutab, et tseremooniate järel paraneb oluliselt inimese kontakt loodusega. Vähemasti seniks, kuni end jälle kiiresse ellu ja tulevikuga seotud hirmudesse maetakse. Tseremooniate läbiviijate jaoks on see aga viis elada. „Muidugi peavad nad end kuidagi ka majandama nagu inimesed igas eluvaldkonnas. Päris palju on ka neošamaane, aga ehk see šamaani nimetus ei ole isegi päris õige. See tuleb meile Siberi aladelt. Pigem on nad indiaani mõistes roadrunner’id, teehoidjad. Nad loovad ruumi ja hoiavad kõike balansis,” selgitab Leo tseremooniameistrite ülesandeid. „Nad mõistavad inimeste protsesse, valivad vastavalt sellele laule. Nii nagu iga elu valdkonna spetsialistid, on ka nemad aastaid pühendunud ja õppinud teiste käest, kes olnud enne neid.”

Leo leiab, et inimestel, kes on ringides osalenud, on üks selge ühisosa. „Nendega on tore suhelda. Neil kõigil on kogemus selle maailma sügavusest, nad suhestuvad eluga kuidagi teistmoodi. Ja tseremoonia formaadist tulenevalt tekib neil inimestel veel üks huvitav omadus – neil on oskus üksteist kuulata. Mõnikord teistes seltskondades ei saa ma aru, miks käib mingi jauramine ja teistest ülerääkimine.”

Arne leiab aga, et ayahuasca võib tekitada üliohtlikke olukordi. „Olen olnud tseremoonial, mida viis läbi inimene, kes ei suutnud seda kontrollida. Kui ta ei suuda inimest enam tagasi tuua seisundist, kuhu ta sattunud on, siis on oht suur. Olen näinud inimesi visklemas, karjumas, röökimas… Igasuguses muus olukorras kutsutaks kõik alates kiirabist, lõpetades tuletõrjega. See on väga hull, mis võib inimeses vallanduda,” räägib mees ja ütleb, et see, et tseremoonia läbiviija ise end šamaaniks peab, ei ole kohe kindlasti piisav. „Kõigil sellistel ägedatel ja võimsatel asjadel on teine pool ka ja see ei ole kaugeltki mitte ilus.”

Kas ayahuasca peaks olema seadusega lubatud?

Selle kohta, kas tegemist peaks olema seadusliku ainega, lähevad meeste arvamused lahku. „Ma arvan, et ayahuasca ei peaks olema keelatud,” ütleb Leo. „See on etnobotaanika valdkonda kuuluv aine, mitte sünteesitud DMT. Aga me oleme oma ajastu lapsed. Oleme üles kasvanud maailmas, kus alkohol on lubatud, aga psühhedeelikumid keelatud. Ometi on alkohol see, mille mõju all väidetavalt 85% isikuvastastest kuritegudest korda saadetakse, mitte psühhedeelikumid, mille tulemusena kasvab hoopis inimestevaheline ja laiemalt elu mõistmine. Psühhedeelikumide tarbimise järel on inimesed oluliselt meeldivamad,” ütleb ta ja tema arusaam toimuvast astub siin vandenõuteoreetikutele tubli sammu lähemale: „Ka jõustruktuuride töötajad on koolitatud seda kõike negatiivses valguses nägema, ning nemadki täidavad ju lihtsalt oma rolli siin elus, nägemata suuremat pilti.”

Arne on hoolimata isiklikest positiivsetest kogemustest skeptiline: „Ma arvan, et see on sarnane küsimus nagu kanepi puhul. Kui öelda, et kanep põhjustab suhteliselt rohkem halba, siis võiks muidugi vastu öelda, et ayahuasca‘t tarvitatakse ka suhteliselt palju vähem. Ei ole nii, et kui ayahuasca saaks legaalseks, siis teeme klubid, joome seda muudkui ja saame kohe kõik ilusaks ja targaks. Päris kindlasti ei ole see nii.”

Viited

[1] 2012. aasta Eesti Päevalehe artiklist võib välja lugeda, et ayahuasca Eestisse toomine kuulub salakaubaveo/ebaseadusliku narkokäitlemise valdkonda. Helle Kaasik kirjutab psühholoogia instituudis kaitstud ayahuasca tarvitajaid käsitlevas magistritöös nii: „Eesti seadustes ayahuasca‘t ega selle keetmiseks kasutatavaid taimi ei ole nimetatud. Meedias on politseiametnikud avaldanud arvamust, et ayahuasca tarvitamine on ebaseaduslik, aga ka seda, et politseil on targematki teha kui tegelda „üksikute looduslaste veidrate hobidega”.”

[2] Tseremooniaid kirjeldab Helle Kaasik oma magistritöös nõnda: „Ayahuasca’t tarvitatakse enamasti privaatses paigas toimuval tseremoonial kogenud tseremooniameistri juhendamisel. /…/ Tseremooniale eelneb osaleja individuaalne ettevalmistus, nt peetakse dieeti: hoidutakse ayahuasca‘ga sobimatutest toitudest ja ravimitest. Enamasti toimuvad tseremooniad mõnes loodusest ümbritsetud majas, algavad õhtul ja kestavad varahommikuni. Igal osalejal on tseremooniaruumis oma koht. Sageli algab tseremoonia sissejuhatava vestlusringiga. Pärast tseremoonia rituaalset avamist tulevad osalejad kordamööda tseremooniameistri ette ja joovad seal temalt saadud doosi ayahuasca‘t. Doseerimisel enamasti arvestatakse ka osaleja sooviga, sageli antakse soovijatele hiljem tseremoonia käigus lisadoose.