Selle nädalavahetuse number üks kultuurisündmuse ehk Telliskivi Loomelinnakus avatava Vaba Lava pidustuste raames annab täna õhtul sealsamas kontserdi Berliinis kanda kinnitanud trio Ballet School, keda õnnelikud Von Krahli saali ära mahtunud huvilised võisid esmakordselt näha juba sellekevadisel Tallinn Music Weekil. Kuigi nende mahe 80ndate võtmes saund võitis paljude südamed juba 2013. aastal välja lastud EPl „Boys Again” pesitsenud looga „Heartbeat Overdrive”, on kolmik pärast debüütalbumi „The Dew Lasts An Hour” ilmumist äkitselt igal pool. Mida aga kujutab endast see kollektiiv, mille moodustavad haldjaliku välimusega iirlannast laulja Rosie Blair, jaapani ja brasiilia juurtega kitarrist Michel Collet ning briti päritolu trummar Louis McGuire, annab aimu Müürilehe lühiintervjuu bändi kitarristi Michel Collet’ga.

Ballet School on välja kasvanud Berliini kultuuriskeenest, kus te kolm kohtusite, kuigi ükski teist sealt tegelikult pärit ei ole. Millega te enne bändi moodustamist tegelesite?

Meil olid kõigil juba enne bändid ning olime muusika tegemisega seotud juba üsna mõnda aega.

Mis värk sellega on, et Rosie avastas su metroojaamast kitarri mängimas ning kutsus sind otsekohe bändi tegema?

Jaa, me olime mõlemad juba aastaid sobivaid inimesi otsinud, kellega koos muusikat teha! Nii et kui sa nad leiad, siis sa ka tead, et vot need on need õiged. Ma olin tüdinenud poistega jämmimisest ning kogusin raha, et Berliinist ära kolida. Rosiega kohtusime just nimelt metrooplatvormil, kus ma öösel juba mitmeid tunde oma väikse patareil töötava võimendiga mänginud olin. Kui ma ta häält ja lugusid kuulsin, teadsin kohe, et pean ikkagi jääma.

Kuidas te kõik üldse Berliini sattusite?

Rosie ema suri ära ning ta otsustas Iirimaalt põgeneda, Louis kolis siia oma isaga juba teismeeas ja mina tulin São Paolost. Arvasin, et see oleks lahe seiklus.

Peale selle, et te seal tuttavaks saite, siis kuidas on Berliin mõjutanud teid artistidena?

Berliin on räpane. Lootos kasvab ainult mudastes vetes.

Oma esimese EP lasite te välja eelmisel aastal ning äsja ilmus teie debüütalbum. Mis on sellest ajast saati muutunud, kui te Ballet Schooliga alustasite ning missuguseid takistusi te oma teel kohanud olete?

On olnud palju väga toredaid momente, aga enamasti tähendab see ikkagi palju tööd ja vastupandamatut soovi muusikat teha.

Mis on teie senine lahedaim kontsertelamus?

Tallinn Music Week oli väga lahe! Kõik olid supersõbralikud ja meil on väga hea meel jälle Eestis esineda. Jess!

Teie plaadifirma Bella Union on asutatud Cocteau Twinsi liikmete poolt. Ballet Schooli muusikat kuulates on aru saada, et nad on teile ka suureks eeskujuks olnud. Kujutan ette, et see on päris hea tunne, kui igipõlised iidolid teie loomingu sel viisil heaks kiidavad.

Ma arvan, et see on hea näide sellest, kuidas sarnasus ühendab. Me armastame Simonit (Raymonde, Cocteau Twinsi bassist ja klahvpillimängija – M.M.), Abbeyt (Simon Raymonde’i abikaasa – M.M.). Marki (Byrne, plaadifirma mänedžer – M.M.) ja tervet ülejäänud kollektiivi.

Kui te poleks muusikud, millega te siis tegeleksite?

Me teame, et teeme seda, mida me kõige paremini oskame. Olenemata üsna heast kujutlusvõimest, ei kujuta ma end hetkel midagi muud tegemas ettegi.

Vaba Lava avapeo event Facebookis.