Pühapäeval, kui Tallinnas koguneti Vabaduse väljakule „Sõbraliku Eesti” kontserdile, korraldasid Berliinis elavad eestlased omaalgatusliku sõbraliku Eesti aktsiooni ning kogusid Berliini jõudnud pagulastele kokku algavaks sügiseks soojad riided, lastele mänguasjad ning joonistamis- ja kirjatarbed, samuti annetati linnatranspordi kaarte ning kinkekaarte hügieenitarvete ostmiseks. Oma panuse andis ka Berliini Eesti Kool, kes kandis hoolt ennekõike lastele mängimiseks ja loomiseks vajalike vahendite hankimise eest. Annetajate seas leidus nii tudenginoortest aktiviste, start-up’ide vedajaid, pereemasid kui saatkonna töötajaid.

Lisaks materiaalsele abile tunti huvi ka vabatahtliku töö korras aitamise vastu ning enamik annetajatest tunnevad siirast huvi ka Berliini saabunud põgenike heaolu ja elutingimuste vastu. Berliinis ja Saksamaal tegutsevad pagulastega peamiselt organisatsioonid, kellel on selles vallas pikaajalised kogemused ning kriisi suhtutakse küllaltki kainemõistuslikult ja rahulikult.

Aktsioonis osalenud Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe: „Käisime eile ühele keskusele kogutud asju üle andmas, kus meile näidati pisut maja ja saime sealse eluolu kohta üht-teist küsida. Murettekitav asjaolu, mis selgus, oli see, et vabatahtlikud organisatsioonid, kes vahetult pagulastega tegelevad, ei saa omavalitsustelt selgeid juhiseid ega jõua nendega tihti bürokraatlikel põhjustel kokkulepeteni. Näiteks ei lubata selles konkreetses varjupaigas kasutusele võtta tühjaltseisvat viiendat korrust, kuna see ei vasta majutamiseks sobivatele tingimustele – niisiis magavad osad inimesed hoopis keskuse ees tänaval. Tundub, et otsuseid tegevatel poliitikutel ja paberimajandusega tegelevatel ametnikel puudub inimlikul tasandil reaalne kontakt olukorraga, mistõttu valitseb hetkel seda meeletut põgenikevoogu silmas pidades Berliinis siiski kerge peataolek. Õnneks on linlased selles osas ise ohjad haaranud ja hoolimata Saksamaalgi aeg-ajalt aset leidvatest vägivallajuhtumitest ja vihakõnest pagulaste vastu, on need vähemalt ühemõtteliselt igal tasandil hukka mõistetud – seda nii enamike kodanikeorganisatsioonide, meedia kui poliitikute seisukohast.”

Lõpetuseks lisab Tammemäe: „Ma ei saa öelda, et ma ennast kuidagi ebaturvalisemalt tunneksin ja tegelikult üleüldse siinses igapäevases linnapildis erilist muutust täheldaksin. Olles nüüd mõnda sõjapõgenikku ka oma silmaga näinud, täheldasin ennekõike tavalisi toredaid ja viisakaid inimesi, kellest võis välja lugeda tänu ja rõõmu toetuse ja võimaldatud uute alguste üle. Loomulikult vajab olukord samas poliitilisel tasandil kiireid ja vettpidavaid lahendusi, millega kõik Euroopa Liidu liikmesriigid nõustuksid ja oleksid selles küsimuses ka valmis ühiselt vastutust kandma.”

Saksamaa siseminiseeriumi andmetel võib Saksamaale ainuüksi tänavu kokku saabuda ligi 800 000 pagulast, mis on neli korda enam kui möödunud aastal. Viimasel nädalal on erinevatest allikatest kuulda, et igapäevaselt jõuab Berliini pagulasi sadade, mõnel päeval isegi tuhandete kaupa. Märgilise kontrastina oleks siinkohal paslik märkida, et Eestisse pole lähiajal oodata asüülitaotlejaid rohkem kui mõnisada.