„Fifty Shades of Grey” (2015, USA). Režissöör Sam Taylor-Johnson, stsenarist Kelly Marcel E.L. Jamesi romaani ainetel, osades Dakotan Johnson, Jamie Dornan, Jennifer Ehle jt. 125 min.

Enamasti ei saa püüdlikumadki kirjanikud nautida niisugust edu nagu Erika Mitchell ehk E.L. James, kelle kõmulist debüütromaani „Viiskümmend halli varjundit” on müüdud rahvusvaheliselt enam kui 100 miljonit eksemplari ja tõlgitud rohkem kui 50 keelde. Aastate jooksul on hulljulge romaan ja selle kaks järge, mida kiputakse Jamesi küsitava stiili pärast pigem pilkama kui ülistama, saavutanud ülemaailmse tuntuse, nii et Hollywoodi ekraniseeringu ilmumine oli kõigest aja küsimus. Mitte kuigi üllatavalt on seegi jõudnud purustada kassatulurekordeid: sobivalt valentinipäeval välja tulnud samanimelisele filmiversioonile ennustati edu, sest fänne on lihtsalt sedavõrd palju, ent keegi poleks osanud aimata, kui palju silmapaare „Viiskümmend halli varjundit” avanädalavahetusel kinno suudab meelitada. Seda mitte ainult Ühendriikides, vaid ka näiteks Eestis, kus ükski teine K-14 vanusepiiranguga film pole olnud avanädalavahetusel nii edukas kui justnimelt käesolev draama, mis tõestab lõplikult, et populaarne lugu ebatavaliste seksuaalsete eelistustega miljonärist Christian Greyst ja tolle huviorbiiti sattuvast häbelikuvõitu tudengineiust Anastasia Steele’ist põhimõtteliselt müüb iseennast, tekitades lõputult uudishimu ja põnevust ka neis, kes sellega senini tutvunud pole. Jääb üle vaid küsida, kas kahe täiesti erinevast maailmast pärit noore inimese ohtlikuvõitu suhe, mida James oma romaanisarjas nii kirglikult kirjeldab, on ka kaasakiskuvalt ja piisavalt tõsiseltvõetavalt ekraanile toodud.

Oleks liialdav väita, et filmis pole üldse momente, mis tahes-tahtmata silmi pööritama või itsitama ei pane, sest fännide heakskiidu huvides on kohati päris naeruväärsele romaanile võimalikult truuks jäädud, ehkki tänu elegantsele ja enesekindlale lavastajatööle ning oma rollidesse ootuspäraselt hästi sobivate osatäitjate ilmselgele pühendumusele ei jää „Viiekümnest halli varjundist” odavat ega telefilmilikku muljet. Varasemalt vaid ühe täispika filmi, „Nowhere Boy” lavastanud režissöör Sam Taylor-Johnson on nähtavasti loonud filmi põhimõttega, et see peaks olema jõuliselt meelevaldne, pingestatud ja bravuurne, kuid samas delikaatne, peen ja viisakas, nii et tulisemadki stseenid on kütkestavalt erootilised, mitte pornograafilised.

Uhketele interjööridele ja osatäitjate rõivastamisele on selgelt palju kulutatud, nii et Grey salapärane luksuslik maailm, kus on varjul enamat kui esmapilgul paistab, mõjub algusest peale huviäratavalt. Christian ja Anastasia veedavad aega ideaalselt sisustatud steriilsetes ruumides — isegi Christiani kurikuulsas „mängutoas” on mehe agressiivsete impulsside rahuldamiseks mõeldud vööd-pandlad reastatud ülima täpsusega — ning näevad laitmatud välja nii riietega kui ilma. Ja hoolikalt valitud laulud nagu AWOLNATIONi meelas kaver Bruce Springsteeni „I’m on Fire’ist” või The Rolling Stonesi hitt „Beast of Burden”, mis kumbki räägivad taltsutamatust ihast, on juba omaette võrgutavad. Mainitud elemendid annavad filmile isikupära, läbiva sensuaalsuse, mis varjutab veidigi tõsiasja, et sel moodsal kaunitari ja koletise lool pole endiselt kuigi palju pakkuda ning tegelaste vahekord jääb pealiskaudseks isegi selle rõhutatud intiimsusele ja riskantsusele vaatamata. Teema provokatiivsust silmas pidades on „Viiskümmend halli varjundit” aga üllatavalt maitsekas ja rafineeritud — pigem feminiinne ja õrn kui toores või karm.

Kuna nooruses saadud kogemuste tagajärjel sadomasohhismi harrastav Christian ja tema perverssetele vajadustele anduda otsustav Anastasia (keda filmis kehastavad vastavalt Jamie Dornan ning Dakota Johnson) on selle „anti-romantilise” armastusloo süda ja hing, võib ekraniseeringu puhul tänuväärseks pidada, et romaani mugandamisel filmiks on pandud vähem rõhku kummagi tegelase kõige häirivamatele omadustele. Linateoses pole Christian nii meeletult kontrolliv, nõudlik ja dominantne ning jääb silma teatava poisilikkuse ja kerglusega, mis tuleneb ennekõike Dornani nooruslikust välimusest. Mõneti jääb temast mulje kui agressiivsest kutsikast, kes tahab olla tähelepanu keskmes ja muudkui mängida, aga võib siiski ette hoiatamata hammustada. Anastasia, kes romaanis on üdini lapselik, lihtsameelne, otsustusvõimetu ning koguni rumal, on filmiversioonis lihtsalt üks kohmetu ja pisut naiivne täiskasvanud naine, kes oma keha veel täielikult ei tunne ja alles otsib inimest, kes aitaks tal oma seksuaalsust mõista. Christiani intensiivsus ja spontaansus ning Anastasia temperament pole aga kuskile kadunud ning teevad filmi vähemalt lõbustavaks.

Südika ja keskendunud osatäitmise pärast väärib tähelepanu just Dakota Johnson, sest romaanis on Anastasia käitumise ja sisemonoloogide (mis, taevale tänatud, on filmist välja jäänud) juures piisavalt absurdset, et tegelane võiks filmiski mõjuda tobeda karikatuurina, kuid Johnsoni kehastuses on tüdruk kõike muud. Melanie Griffithi ja „Miami Vice’i” staari Don Johnsoni tütar Dakota, kes senini olnud maailmale tundmatu, on ühtaegu ilmekas ja veetlev ning õhutab kaasa tundma, kui Anastasia astub valu ja naudingu ühtekuuluvusse uskuva noore rikkuri ekstravagantsesse maailma lootuses, et teda on võimalik mõista ja, mis kõige olulisem, lõpuks muuta. Kuigi Anastasia on selles maailmas sageli täielikus alastuses, ei ole režissöör tema füüsilist atraktiivsust ekspluateerinud, vaid filminud tema keha pigem austuse ja imetlusega, nii et kaadrid, mis kujutavad neidu vanni ronimas või Christiani lumivalgetel siidjatel linadel sirutamas, on lähedasemad pigem Bouguereau’ aktidele kui mõnele täiskasvanutele mõeldud telefilmile.

Tegelastena on nii Christian kui Anastasia oodatust realistlikumad ja veenvamad, kuid nagu ka romaanis, ei ole nende motivatsioonid alati selged ning neis toimub loo vältel vähe märgatavaid muutusi. Eriti kehtib see Christiani puhul, kelles võib hetkiti näha nii sooja inimlikkust kui ka koletislikkust, aga lõpuks ei kaldu ta kindlalt kummagi poole. Christianit ja tolle radikaalseid vajadusi aegamööda tundma õppides saab Anastasia rohkem aru omaenda vajadustest ning omandab enesekindluse, mida tal mehega kohtumise eel polnud, ent jääb arusaamatuks, kuidas nii ekstreemset laadi suhtes olemine teda hinges muudab või millised on tema soovid pikemas perspektiivis. Lugu jääb teema ilmselgest teravusest hoolimata üheplaaniliseks, kulgedes üksluiselt ja etteaimatavalt ning pakkudes minimaalselt üllatusi. Tänu intensiivsetele seksistseenidele ning heale klapile peaosatäitjate vahel on „Viiskümmend halli varjundit” mõnevõrra stimuleeriv ja seega mitte täielikult igav, kuid filmil napib subtiilsust ja sel pole väga palju pakkuda intellektuaalses plaanis, jättes lõpuks sisse ebapiisava tunde, et see vastas küll ootustele, ent võiks olla palju enamat — liigutavam, äärmuslikum ja pretensioonikam. Ometi on tegemist hoolika, ilusalt konstrueeritud ja üle ootuste enesekindla katsega ekraniseerida küsitava väärtusega romaani, mida teadupärast kerge narrida ja millel puudub hing ja sügavus.