Pikajuukseliste taani noormeeste debüütalbum ei maandunud tühjale kohale – varasema materjaliga olid nad köitnud juba tähelepanu nii Skandinaavias kui ka mujal Euroopas ning esikplaadi suhtes oli õhus omajagu ootusärevust. Oma teatraalse emotsionaalsuse, ent peene viimistletuse ning lopsakate helimaastikega võib albumi kindlalt taani levimuusika viimaste aastate renessanssi jätkavaks arvata.

Kollektiivi ilmseim trump on vokalisti androgüünne hääl, mis falsetis popilikult kõrvapaitavaid meloodiaid pidi vedela kullana voolab ja trillerdab, ent madalamaski registris väljendusrikkana mõjub. Samavõrra leidub väärtust ja omapära ka tihedakõlalistes akordides ja struktuurimustrites, mis lood ruumiliselt suureks paisutavad. Vaheldusrikkal albumil on nii elavaid rütme ja ekstaatilisi kulminatsioone kui ka meditatiivsemat õõtsumist, ka üks postrokilikult eepilise arenguga seitsmeminutiline ihukarvakergitaja („Epoch”).

Poeetiline lüürika, mis sageli küll omapärase hääletämbri kõrval teiseseks jääb, käib mööda armastuse, igatsuse ja hetketunnetamise teemasid. Võimalikest žanrimääratlustest ja äratuntavatest mõjutajatest võiks pikemalt kirjutada, kuid asja tuuma võib määratleda kui highbrow’d popi ja roki sulamit, milles pärlendab puhas rõõm noore elu ilust ja valust.

PS. Bändi bassist meenutab näojoontelt märkimisväärselt Madis Kolki, mis on igati kohane võrdlus, kuna pea samavõrra sofistikeeritud muusikaga ongi tegemist.