Jaanipäevaks peaks selge olema, kas Euroopa Liit jätkab koos brittidega või ilma. Brexitiks nimetatud referendumil võivad olla märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed nii Ühendkuningriigi majandusele, Euroopa ühtsuspoliitikale kui ka Ida-Euroopa migratsioonitrendidele.

„Isegi kui me lahkuks Euroopa Liidust, ei suudaks me kontrollida immigratsiooni!” Nii kõlasid konservatiivide juhi David Cameroni meeleheitlikud sõnad oma valitsuskabinetile selle aasta veebruaris. Talle ei saa seda pahaks panna – referendum, mis otsustab Suurbritannia lahkumise EList, on juba ukse taga ning ühtäkki leiab ta omaenda parteikaaslaste seast tugevat vastasseisu. Pinged on laes, sest referendum otsustab nii Ühendkuningriigi ühiskondliku kui ka majandusliku saatuse 21. sajandi esimeseks pooleks. Küsitluste põhjal otsustades on rahva jaoks suurimaks mureküsimuseks valitsuse immigratsioonipoliitika, mida parempopulistlikud parteid on ka tugevalt kritiseerinud. Pole kahtlust, et Suurbritannia on võõrtööjõule, eriti just idaeurooplastele atraktiivne sihtpunkt.

Euroopa Liidu pädevusse kuulub lugematu arv ülesandeid, kuid üheks olulisimaks neist on siseturu reguleerimine. Siseturg peab garanteerima Euroopa Liidu neli põhivabadust, milleks on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine. Suurbritannia referendumi ajendiks on just tööjõu vaba liikumisega seotud probleemid. Selleks et Euroopa Liidu elanikel oleks kerge ELi piires teise riiki tööle suunduda, kohustab EL liikmesriike teistest liikmesriikidest pärit tööjõudu oma riigi tööjõuga samaväärsena kohtlema. Ka sotsiaaltoetuste maksmine peab toimuma nii oma riigi kui ka teisest liikmesriigist pärit töötajale võrdsetel alustel.

Kõige rohkem peavalu ongi tekitanud brittidele low income tax credit, mida saavad Suurbritannias madalapalgalised töölised kõrge hinnatasemega piirkondades, et ots otsaga kokku tulla. Suurbritannia sotsiaalhüvede süsteem sõltub peamiselt inimese elukohast riigis, kuid mitte sellest, kas abisaaja on varem tööl käinud ja makse maksnud. Probleemiks on siinkohal tõsiasi, et kõik immigrandid, kes saabuvad Ühendkuningriiki, võivad taotleda kohe pärast töö leidmist madalapalgalise töötaja toetust. Asukohapõhiselt toimib ka näiteks lapsetoetuse saamine. See on immigratsioonipoliitika teine suur kitsaskoht, sest võõrtöölistel on kombeks toetusraha koduriiki oma peredele saata. Viimase paari aasta jooksul on Suurbritannia peaminister püüdnud kaubelda Euroopa Komisjonis riigile välja vabastust kohustusest võõrtöölistele neid toetusi tagada, kuid Cameron pidi leppima Brüsseli läbirääkimistel kompromissiga. Samas hakkaksid kättevõidetud eritingimused Suurbritanniale kehtima alles siis, kui saareriik peaks hääletama liitu jäämise poolt. UKIPi ja teiste Brexiti toetajate retoorika on sidunud Euroopa Liidu otseselt praeguse immigratsioonikriisiga ning nende kohaselt ei oleks eritingimused piisavalt efektiivne lahendus. Millise stsenaariumi järgi peaksid britid pärast lahkulöömist käituma, ei oska brexitlased öelda. Suurbritannia võib sõlmida ELiga eraldi lepingu, et osaleda ühisturul, kuid see kujuneks väga raskeks – et mitte öelda võimatuks –, kui sealjuures ei taheta leppida inimeste vaba liikumisega.

Brexiti pooldajatel on olnud praeguses poliitilises keskkonnas imehead võimalused immigratsiooniprobleeme oma vaadetele toetuse leidmiseks ära kasutada. See on tingitud peamiselt paljudest väärarusaamadest Briti ühiskonnas. Viimaste aastate jooksul korraldatud küsitluste andmetel usuvad kohalikud, et kuni kolmandik Suurbritannia elanikkonnast koosneb sisserännanutest, kuigi see arv moodustab elanikkonnast tegelikult umbes 12% ning nende hulgas on idaeurooplasi omakorda vaid kolmandik. Samuti tuntakse muret eelkõige kohalike lihttööliste palkade langemise pärast, mis on tõepoolest võõrtööjõu sisserände tagajärg, kuid selle mõju on küllaltki marginaalne võrreldes Briti valitsuse enda eelarvekärbetega. Ei saa kindel olla, kas nendele hirmudele rõhumine ning nende seostamine ELi põhivabadusega on brexitlaste eesmärgipärane strateegia, kuid neid esindavate parteide populaarsuse tõusule on see igatahes kaasa aidanud.

Nagu eespool mainitud, näeb rahvas tonti seal, kus seda ei ole – immigrantide arvu hinnatakse kõvasti üle. Samas ei saa aga eitada, et majanduslikus mõttes on sisseränne muutumas riigile koormavaks. Kui pärast ELi 2004. aasta laienemist avati piirid uutele liikmesriikidele, ennustati rändesaldot kardinaalselt valesti – eeldatud 50 000 asemel elas 2008. aastaks Suurbritannias pool miljonit idaeurooplast. See aga ei anna alust arvata, et sisserännanute puhul oleks tegemist n-ö puukidega, kes UKIPi ja kollase meedia retoorika kohaselt Suurbritannia sotsiaaltoetustest tühjaks imevad. Tänapäeval võib jagada ELi immigrandid Suurbritannias üldistades kaheks. Esimesed on pärit vanadest ELi liikmesriikidest ja paljud neist töötavad juhtivatel kohtadel. Teised, Kesk- ja Ida-Euroopast tulijad, on heast haridusest hoolimata vaesemal järjel ning töötavad peamiselt sellistes valdkondades nagu toitlustus ja ehitus, kus nad saavad Euroopa Liidu seaduse järgi samasuguseid madalapalgalistele mõeldud toetusi nagu kohalikud.

Eurooplaste ühiseks jooneks on märkimisväärne töökus, mis väljendub ka viimases statistikas. Keskmiselt panustavad kõik EList pärit töölised, kes on pärast 2004. aasta laienemist Suurbritanniasse emigreerunud, Ühendkuningriigi majandusse 1,2–1,5 naela iga naela eest, mille nad hüvedena vastu saavad. Viimaste hulka kuuluvad ka tervishoid, haridus jne. Selline statistika ei tohiks olla üllatav, sest need immigrandid on peamiselt noored tööealised inimesed, kellel on lihtne kohe pärast saabumist tööle asuda.

Kui rääkida rändest üldiselt, on Suurbritannia ajalugu olnud viimase 500 aasta jooksul võrdlemisi kirev – suurte kaubanduslike sidemete ja poliitiliste vabadustega mereriigi ning Rahvaste Ühenduse liidrina on oldud nii Euroopa riikidest kui ka kolmandatest riikidest pärit inimestele populaarseks sihtpunktiks. Pole tähtis, kas tegemist on olnud suurte juudi või hugenottide kogukondadega, kõigi jaoks on Ühendkuningriik olnud ühel või teisel viisil soodne sihtkoht, olgu siis äriks, kaubanduseks või varjupaigaks tagakiusamise ja sõja eest. Immigratsiooniga seotud probleemid on olnud Suurbritannia lähiajaloos valdavalt tagaplaanil, kuna Suurbritannia ise on olnud enamasti pidevalt suureneva rahvastikuga väljarändemaa ning immigrante on olnud võrdlemisi vähe. Maastrichti lepingu sõlmimisest alates hakkas võõramaalaste osakaal kiiresti kasvama ning suurenes vahemikus 1991–2001 rohkem kui miljoni võrra. Huvitaval kombel oli teistest ELi riikidest tulevate inimeste osakaal nende hulgas võrdlemisi väike, jäädes kuskil 10 000 inimese juurde aastas. Milles peitub siis probleemi tuum?

Kuni 1997. aastani hoiti migratsioonipoliitikat range kontrolli all, see pidi vastama otseselt tööturu ja rahvusvaheliste konventsioonide sätestatud vajadustele. Sel perioodil toimus kõigele lisaks ka pidev järelevalve sisserännanute üle. Nii saadi teada, kes, millal ja kui kaua Suurbritannias viibis, kuid järelevalvesüsteemi kalliduse tõttu loobuti sellest tooride valitsuse ajal. Seejärel muudeti lihtsamaks saareriiki emigreerumine kohalikuga abielludes. Suurbritannia on seotud ka Rahvaste Ühenduse tööjõuturuga, mistõttu hakkas sisseränne saareriiki pärast teist maailmasõda kasvama, sest Ühendkuningriigis töötamine ja elamine tehti ühenduse kodanikele lihtsamaks.

Võib väita, et Suurbritannia valitsuse otsused sisserännet lihtsustada olid toonud juba enne 2004. aastat kaasa riigi ajaloo ühed suurimad immigratsioonilained. Suurbritannia valmisolek pärast ELi laienemist 2004. aastal võtta ilma piiranguteta oma riiki vastu kõikide uute liikmesriikide kodanikke oli kummaline, sest just sel perioodil kardeti massilist emigreerumist Ida-Euroopast läände. Tol hetkel võimaldasid piiranguteta immigratsiooni lisaks Suurbritanniale veel ainult Iirimaa ja Rootsi, mistõttu inimesed hakkasid esialgu nendesse riikidesse voolama. Statistiliselt pole uute liikmesriikide lisandumine siiski võõrtööjõu hulka protsentuaalselt väga palju kasvatanud ja idaeurooplaste populaarseimaks sihtpunktiks on kujunenud nüüdseks hoopis Saksamaa[1]. Seega tundub, et paljud laienemisega seotud hirmud Suurbritannias ja Euroopa Liidus on olnud alusetud.

Eitada ei saa aga tõsiasja, et eelmise aastaga jõudis Suurbritanniasse üle 330 000 immigrandi, mis on umbes pool Liverpooli-suuruse linna elanikkonnast. Pooled neist tulid Euroopa Liidust ning neist omakorda pooled on idaeurooplased. Isegi kui Suurbritannial oleks võimalik panna piir rändele Ida-Euroopast või koguni tervest EList, on ta väga kaugel oma lõplikust eesmärgist, milleks on rändesaldo kolmekordne vähendamine sajale tuhandele. Sellest võib järeldada, et isegi brexitlaste plaani õnnestumise korral ei oleks võimalik sisserännet piisavalt takistada, et Ühendkuningriik saaks hinge tõmmata.

Mida tähendab eestlastele ja teistele Ida-Euroopa töölistele ja elanikele võimalik Brexiti stsenaarium? Kuigi puudub täpne statistika, võib väita, et 2011. aasta rahvaloenduse põhjal on asunud Ühendkuningriiki elama umbes 9000 eestlast. Neid Brexit tõenäoliselt ei ohusta, sest karmimad regulatsioonid tööjõusisserändele ja elamislubadele hakkaksid kehtima kõige varem 2019. aastal, kui lõppeksid lahkumisläbirääkimised.

Kui läheneda rändekriisile pealiskaudselt ning võrrelda riikide SKTsid ja majanduskasvu, siis Poola majandus on juba nullindate algusest Suurbritannia omast kiiremini kasvanud. Just Poolast tuleb saareriiki Ida-Euroopa suurim emigrantide hulk. Paljud majandusteadlased usuvad, et võimalik on tõmmata otseseid paralleele poolakate ja itaallaste kogemuse vahel – viimaste hulgas langes emigrantide arv kahekordselt pärast teatud majandusliku edu saavutamist. Kuigi Poola emigratsioon on jätkuvalt kõrgel tasemel, on suurenenud seevastu immigratsioon, mis võib ennustuste kohaselt tõusta järgnevate aastate jooksul veelgi, juhul kui Poola majanduskasv peaks jätkuma. Senini aitab iroonilisel kombel Suurbritannia ise Poola majanduse arengule kaasa, vähendades töötuse taset Poolas umbes poole miljoni võrra. Need on inimesed, kellel oleks raske leida piisavalt kvaliteetset ja tasustatud tööd oma koduriigis. Võib väita, et mida nooremad on immigrandid Ida-Euroopast, seda rohkem mõjutab neid palganumber, kuid vanema põlvkonna (vanuses 32–45) jaoks on mõjuteguriteks pigem tööturu stabiilsus ja kõrge elatustase, mis on praegu Ida-Euroopas tõusval järjel. Mis puudutab aga tagasirännet, siis tähtsaimate koduriiki tagasipöördumise põhjustena tuuakse eelkõige välja koduigatsust ja perekonda. Sellest hoolimata on 26–30-aastaste seas populaarne mitte kunagi jäädavalt tagasi koju pöörduda. Lisaks paremale elatustasemele on põhjus pigem psühholoogiline, sest noores eas võrdsustatakse tagasitulekut tihti läbipõrumisega[2].

Tagasipöördumist proovitakse kõikides Ida-Euroopa riikides eelkõige erinevate organisatsioonide ja projektide abiga soodustada, mis peaks kodumaa atraktiivsust tõstma. Eestlastele on tuntud kampaania „Talendid koju!” ja Integration and Migration Foundation, mille mõlema peamine eesmärk on hõlbustada igasuguste eesti päritolu inimeste naasmist Eestisse. Kummalgi projektil pole ette näidata just kõige säravamaid tulemusi. Samas ei jää Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel muud üle, kui teha paberiajamine võimalikult lihtsaks nendele, kes tahaksid kunagi tagasi pöörduda. Kas Brexit annaks piisava tõuke paljude idaeurooplaste tagasipöördumiseks? Sellised ennustused on pigem negatiivse värvinguga. Ajutiselt tööl olijad võivad olla pärast Brexitit motiveeritumad püsivalt saareriiki jääma. See on tingitud tõsiasjast, et kaks korda ei pruugi Suurbritannia enam samale inimesele tööluba väljastada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et immigratsiooniga seotud mured Suurbritannia ühiskonnas on tingitud rohkem riigi enda halbadest poliitilistest otsustest minevikus ja Briti avalikkuse teadmatusest kui idaeurooplaste rändest viimase 12 aasta jooksul. Ei ole alust väita, et immigrantide puhul on Suurbritannias tegemist sotsiaalhüvede najal elavate parasiitidega, vaid tegu on töökate inimestega, keda meelitavad sihtriiki eelkõige stabiilne tööturg ja kõrge elatustase. Brexiti pooldajatel ja meedial on õnnestunud seostada avalikkuse silmis faktidest hoolimata pealtnäha rahva immigratsioonist tingitud hirmud ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise põhimõte. Brexit ei tähendaks Suurbritannias automaatselt sisserändajate arvu vähenemist soovitud tasemele, sest pool immigrantidest tuleb praegu kolmandatest riikidest. Ilmselt ei muudaks Brexit väljarännet Ida-Euroopast, sest lisaks Suurbritanniale on ELis teisigi ahvatlevaid tööturge, kuid tagasirändele võib Brexitil olla tulevikku vaadates pigem negatiivne mõju.

[1] Migration in the 21st Century from the Perspective of CEE Countries – an Opportunity or a Threat? – Central and Eastern Europe Development Institute, lk 18, 2014.
[2] Migration in the 21st Century from the Perspective of CEE Countries – One Way Ticket? – Central and Eastern Europe Development Institute, lk 26–36, 2015.

* Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.