Buzholdi debüüt on vesi shoegaze’i veskile.

★★★★☆

90ndad on tagasi ning laiskus on jälle cool! Buzhold selgitab kuulajaile oma esimese albumiga „What It Meant?”, et kitarrimuusika hülgamine nullindate peavoolus oli vale suund, ning plaati kuulates peab tõdema, et see on veenev argument. „Ajaloo lõpukümnend” oli läänemaailmas periood, mil valitsev melanhoolia oli vesi shoegaze’i veskile, millenniumivahetusega saabunud atmosfäärimuutus tõukas aga žanri ebaõiglaselt rambivalgusest välja. Buzholdi debüütalbumil meisterlikult kombineeritud shoegaze’i-kitarri voolav kohin ning post-hardcore’i emotsionaalne kese on seda lavalaternat uuesti läitmas. 

Plaadi tipphetked, nagu „Decode” ja „Don’t Mind”, on kaunilt laiskromantilised, kirglike unistajate mässamislaulud. Album ei ole muidugi moodne klassika ning leidub ka tooreid momente. Ühel hetkel tundub paak tühjaks saavat ning tekib kahtlus, et ehk anti album välja veidi liiga vara, sest kohati on neil tunnete Ameerika mägedel ka antikatarsislikke madalpunkte, kus see miski jääb veel vajaka. Tunda on ka teatavat pinget seoses kunstilise suunaga – kas võtta täielikult ette shoegaze’i jumaldamine ning ohverdada end uduse atmosfääri orjaks, või tungida, küünarnukid kõrgel, alt-hevi suunas, nagu seda täiustasid omal ajal Hum ja Failure. Kerge lihv teeks juba praegu pillimängult muljetavaldavale ja omavahel kooskõlas noorbändile edaspidi ainult head. Igal juhul tundub, et the kids are alright.