Parmupill – üks maailma vanimaid muusikainstrumente – võimaldab näilisele lihtsusele vaatamata tuua kuuldavale üllatavalt mitmekülgseid ja varjundirikkaid helisid.

„Mitmekülgsus” on kohane märksõna ka Cätlin Mägi albumi „Mu pill parmupill” puhul, millel see tilluke ürgne pill on pandud kõlama nüüdisaegsete helitöötlusvahenditega, erinevate karedavõitu, kohati veidi traadise tämbriga efektiplokkide ning luuperi(te)ga. Vaheldusrikkust lisab seegi, et parmupill on kasutusel nii rütmi- kui ka meloodiapillina ning seda tihti paralleelselt. Tulemus on ühtaegu nii veenev kui ka kummastav, sest töödelduna omandab see pärimuslugudes ootamatult jõulise ja iseteadliku süntesaatorilikkuse. Domineerivat elektroonilisust tasakaalustavad aga siin-seal kostuv kõrgetooniline pikkvile, sügavad bassised parmupillinoodid ning muidugi ka Mägi enda vahetu ja mõnus lauluhääl.

Mägi looming laseb mu arvates aimata mitmeid võimalusi, kuhu parmupillimängu tänapäevasesse helikeelde ülekandmine edasi liikuda võiks. Elektrooniline tantsumuusika on juba viinud instrumendi pärimusmuusikast väljapoole laiema kuulajaskonnani. Intrigeerivad mind sel plaadil aga eelkõige just need lood, milles parmupill tantsulisest raamist väljub ning hakkab kõlama improvisatsiooniliselt ja ruumiliselt avaralt – üleminekud, mis on hästi jälgitavad näiteks loos „Suisu, lapsi, suuremaksi”.

Selline spontaansus haarab kaasa hoopis teisiti kui tantsurütm ja paneb huviga ootama järgmiseid kõlaeksperimente kasvaval parmupilliskeenel.