Kui Maria Minerva 2011. aastal enda muusikalist teekonda alustas, võis teda tinglikult pidada popmuusikuks – kuid seejuures väga tinglikult.

Paks udu ja elektrooniline veiderdamine, mille keskele olid peidetud plaadid „Tallinn at Dawn” ja „Cabaret Cixous”, mõjusid kui unenäoline virvendus, justkui popmuusika oleks valesti kokku pandud. Polnud nn staarisära ega glamuuri, paratamatult tekkis ettekujutus Minervast tekkide ja patjade keskel oma magamistoas selle muusikaga mässamas, kuid mingi algessents oli olemas.

Aasta-aastalt on ta aga magamistoast inimeste sekka liikunud, muutudes plaatidel „Will Happiness Find Me?” ja „Histrionic” kergemaks ning õhulisemaks. Sellele vaatamata tuli üllatusena, millise popdiivana särab Minerva uuel lühialbumil „Cherushii & Maria Minerva”. 2016. aastal ööklubi Ghost Ship põlengus traagiliselt hukkunud sõbranna Cherushiiga koos tehtud plaat on parimas mõttes 1980. aastate Madonna ideaalpopp, kuid nad ei ihka sedavõrd suurtele lavadele. Keerates bassid mürtsuma ja süstides põrkavasse retropoppi omajagu algusaegade house’i, on nad loonud valemi, mis on erakordselt lõbus ja lustakas, ent ei tee ka ühtki loomingulist lahjendust.

Ekstaatiline energiaplahvatus, mis plaadilt kuulajale kõrvadesse purskab, on produtseeritud ülitäpselt, tabades ära tasakaalu indie-popi ja klubimuusika vahel. Sama valemiga on kogu oma karjääri mänginud Robyn, kuid Cherushii ja Minerva teevad seda pungimalt ja veel jõulisemalt. Kui Robyni puhul võib tekkida vahel tunne, nagu ta laulaks laisalt diivani peal pikutades, siis „Cherushii & Maria Minerva” on tantsimise, kargamise ja lollitamise plaat, tulvil elurõõmu ja -valu. Kahju, et see jääb nende esimeseks ja viimaseks koostööalbumiks…