Chris Carter suurt tutvustust ei vaja – tegemist on industriaalmuusika ühe pioneeriga, kes on viimase nelja aastakümne jooksul erinevate projektide raames hulganisti muusikat loonud, kattes mitmeid elektroonikažanre.

Pärast 17 aastat leidis ta, et on aeg anda välja uus sooloalbum. Materjal on tugev – plaadil on veidi retrohõngu, mille eest vastutavad modulaarsed süntesaatorid, mida siin ohtralt kasutatud on, ning arvatavasti on tegemist taotlusliku helilise nostalgitsemisega. Kuid retro ja nostalgia on siin vaid varjud, sest muusika on kompositsiooni poolest pigem uudne ja vägagi nüüdisaegne.

Lugusid on palju ning kuigi žanriliselt on siin võimalik liikuda ambient’ist techno’ni, on need koherentsed, omavahel sobituvad ning üpriski lühikesed. Liiga lühikesed. Just siis kui hakkad tõsiselt helimaastikku sisse vajuma, olgu see siis rohkem ambient’i touch’iga või hoopis tempokam lugu, saab see ootamatult otsa. Vajumine kaob ning asendub raske kukkumisega otse vastu maad.

Tunnen, et plaadile kui tervikule oleks tulnud kasuks lugude arvu kärpimine ning tugevamate palade edasiarendamine, et neist saaksid teosed, mis seisavad Chris Carteri suures diskograafias kõige kõrgemate saavutuste kõrval. Sellest hoolimata on tegemist väga hea n-ö vinjettide koguga, mis jääb pikaks ajaks meelde.