Kunstnik ja produtsent Mihkel Maripuu, kes varjub tume-ambient’i projektis artistinime Compound Minerals taha, võib albumiga „Sacred Evil Spirit” esmapilgul ära ehmatada.

★★★★☆

Küsimus pole üldsegi muusikas – hoopis tume kaanefoto Tori põrgust ja süva-metal’i fondiga kirjutatud artistinimi võiksid anda alust loomingule, mida tegelikult siiski kuulda ei saa. Viielooline album on hoopis üliminimalistlik, praktiliselt ilma igasuguste rütmideta meditatiivrännak, mis suigutab kuulaja vaikselt unustusse. Samad motiivid hõljuvad kuskilt tumekosmosest esile, ikka ja jälle, tulevad ja kaovad, kuniks muusika jääb tagaplaanile, jättes kuulaja oma mõtetega üksinda.

Ambient’i kohta öeldakse harva „funktsionaalne muusika” – enamasti on see ikkagi tantsumuusika leksikasse kuuluv mõiste –, kuid Maripuu suudab oma õrnade helimustritega kuulajat väga aktiivselt mõjutada. Niivõrd tähtis polegi see, mis seal muusikas päriselt toimub, vaid see, kuidas kuulaja end sellesse konteksti paigutab. Minu jaoks on see meditatiivne, mõni teine kuuleb seal ehk hoopis düstoopseid, lovecraftlikke õuduseid.

„Sacred Evil Spirit” sarnaneb paljuski möödunud aasta parima ambient-albumiga, William Basinski plaadiga „On Time Out of Time”. Kuigi Basinski eksperimenteeris reaalsete kosmosesalvestistega sellest, kuidas kaks musta auku muutusid üheks, siis tehniliselt ei ole vahet – nii tema kui ka Mihkel Maripuu oskavad luua avara muusikalise universumi, kuhu kuulaja võib ära eksida ja siis mõnda aega ringi lennata.