Condescension kujutab endast kergelt satanistlike alatoonidega black metal’it Narvast.

Ei tea, kas asi on bändimeeste Ida-Virumaa (ja Läti) taustas, aga üldiselt näib kollektiivi uus album tüüpilisest eesti black metal’ist natukene eemal seisvat: see ei ole pühendus esivanemate paganlikele kommetele, ajaloo keerdkäikude traagikale või „tugev murrab nõrga” vaimus loodusseadustele (mõtle Urt, Loits, Tharaphita jne), vaid on pigem abstraktsemat sorti tige kaos, okultism ja muu sünge värk.

Paganliku folgi suunda „Hellbound” niisiis ei uuri, aga mingi pehmema külje põrgumuusikas siiski leiab, millele viitab üsnagi laialivalguv sõna „atmosfääriline”. Oma parimas tuleb see ehk välja loos „In The Wake of Chaos”, mille rõhuv tremolomeloodia on meeldiv vaheldus tavapärasele raiumisele. Aeg-ajalt toetavad seda ka üksikud klaveri- või süntesaatoripartiid, kuid üldiselt on kõlapilt siiski üsna kitarrikeskne. Leiab ka korraliku annuse rokilikku energiat, atmosfääriline võib niisiis olla ka kaasahaarav („Caedite Eos”). Rahulikuma meeleolumuutuse toob albumit lõpetav „The Mourning Star”, mis eksib korraks ka doom’likumatele radadele.

„Hellbound” on igatpidi meisterlikult sooritatud ning abistava käe ulatavad mitmed külalismuusikud nii Eestist kui ka Lätist. Siiski tekitab kripeldust tunne, et hoolimata korralikust kokkumängust ja kompositsioonist jääb mingi väga eriline „vau”-hetk olemata – raske on eristada siinset jõupingutust arvututest teistest ekstreemse metal’i puntidest. Kodumaise metal’i kontekstis jõuab „Hellbound” aasta esikümnesse kindlasti, kuid pean tunnistama, et mitme kuulamise kiuste kippus album väga taustamuusikaks ära vajuma. Mõjub küll tigedalt, aga eriti sügavale ei löö ja lubab pärast rahulikult eluga edasi minna.