Berliini seiklusliku helikunsti festival CTM testis uudishimu ja inimvõimekuse piire. Selle aasta teemad keskendusid traditsioonilisuse ümbersünteesimisele, kiindumusele ja tehisaru kummalisusele.

Meid on alati huvitanud, kuidas tekib (festivalile) kandev kontseptsioon. Kas istutakse ümarlauda maha ja ei tõusta sealt enne, kui asi on valmis? Nii saab vaadata otsa uudishimulikule muusikafestivalile CTM, mis toimus sel aastal juba 26. korda ning mille teema saab jagada kolmeks hargnevaks liiniks: traditsioonilise ümbersünteesimine („Resynthesising the Traditional”), tehisaru kummalisus („Stranger AI”) ja kiindumus („Affection”). Paras virvarr, millest filosoofiliselt mõtiskledes saaks kirjutada lehtede kaupa segadust külvavat materjali. Muusikafestivali kontekstis aga tullakse ju kokku selleks, et lasta endas resoneerida meelelisustel, mida ei saa analüütiliselt kodustada, ning nauditakse arütmiliste pulsside ühtlustumist, aja aeglustumist, ruumi paindumist, tuttava mõranemist ja uudisjanu kustutamist.

Enne temaatilistesse rägastikesse ekslema minemist räägime korra CTMi unikaalsest struktuurist. Neile, kes kuulevad sellisest Berliini seikluslikust helikunsti festivalist esimest korda: tegemist on kümme päeva kestva väsimatu (suur)vormide žongleerimisega, milles põimuvad loengud, töötoad, kammerkontserdid ning hommikutega mitte arvestavad öövööndid. Neile, kes on festivalist varem kuulnud või seal varem käinud, meenutuseks, et kõik on oluline – ka see, millest sa osa ei saa. Tegemist on hüperkompleksse programmiga, milles uudishimu ja (kunstilised) ahvatlused säravad alati eredama leegiga kui reaalne (inim)võimekuse piir. Kõige kogemine ei tule kõne allagi.

Liftimuusika aeg on ühel pool, avanevad kontseptsiooni triloogia eesriided, millega kutsume eksperimentaalselt kaasa mõtlema, kuulates samal ajal neid festivalil esinenud artiste: Aka Hex, Bod, Femtanyl, Female Wizard, Hulubalang.

Traditsioonilise sünt(ees)

Kahtlemata üks tõejärgsuse tulva abil aktiviseerunud kogum, mis paneb nostalgilisusega tagasi vaatama esivanemate elu rütmidesse. Miks aga mitte lääneeuroopaliku pika (aristokraatse) ajaloo keerdkäikudesse, vaid impordina mõjuvasse eksootilisusesse? Kuskilt on kõik alguse saanud, juba ammu enne geograafiliste riigipiiride paikapanemist ja teaduslikke tõestusi. Ka rütmid, mille juurde tagasi pöördumise ihalus aset leiab. Kas aeg on küps kuulamaks kaugeid tarkusi ja õpetussõnu, mis lausutakse väljaspool faktipõhist inforuumi? Festivali sünopsises avaldub paradoks justkui oleks kultuur valmis saanud, kivisse raiutud, tulevastele põlvedele uurimiseks külmutatud. Ent traditsioone väärtustavates kogukondades ei ole kultuur ometi sellisel kujul oma ajaloo lõppu jõudnud, vaid elab transgressiivselt edasi. See mõte saab teravuse, jõudes Berliini klubikultuuri konteksti, mis on ennast UNESCO pärandi salakavalasse embusesse usaldanud. Klubilisuse stereotüüpilise ootuspärasuse kõrval mõjus inimhääle naturaalsus ja helipalade esitlusviis festivali kontekstis võõralt, pannes mõtlema, kas sisulisel kontseptsioonil on öelda rohkem kui artistide valikul.

Teine suurem kontseptuaalne alatükk tiirles ümber möödapääsmatu tehisintellektsuse. Tehisaru genereeritud kunstilisi väljundeid esitletakse jätkuvalt kui loomingulist anarhiat, kuid teatav korratu muster on sellega (tehis)algusest peale kaasas käinud – kuivõrd ootamatult võõrana see tendents endiselt mõjuda saab. Visuaalide esteetika ja üldine komponeerimise ülesehitus asetuvad oodatavasse, äratuntavasse (tehis)turvalisusesse, mille sarnaseid on siin ja praegu, minevikus ja tulevikus… Küsimus on, kes kellelt autoripositsiooni ärandab, püsib vankumatu hirm. Ilmekaks võib festivali kontekstis pidada Alte Münze klubiõhtul toimunud eraldiseisvat lava, mille sisustas õhtust hommikuni inimesetus. Kas pole juba väsitavaks muutunud kartus, et miski, millega ise hakkama ei saa, saab teostatud kellegi teise, mitte-inimese poolt. Mida siis võiks tehislikkus juurde anda? Kas võimalust tehislikele tantsijatele (loe: nautijatele, kelle meeleseisund on kaotanud reaalsustaju) lõpmatuseni tantsida või mingi mustrianalüüsi, mille jälil on masinad. Hammusta kätt, mis sind toidab! Kuulamissoovitus. 

Kõige abstraktsema loomuga, helikunstile omaselt, võib festivali temaatilisest kolmhargist välja tuua kiindumuse suuna, milles võib näha ülimalt liitvat agentsust, samas jääb sisukirjeldust lugedes silma globaalsete kriiside loetlemine… Kus siis asub see nimetatud kiindumus? Muusikas kui milleski liitvas? Maailma segadustele lahendust pakkuvas kavatsuses? Ühise kogemise, ühise kuulamise, ühise tunnetamise, ühise tajumise, ühise unistamise, ühise lootusrikkuse, ühise tuleviku võiks nimetada ükskõik millise terminiga. Seekordsel festivalil tärkas lootuskiir kiindumuse õitsengu tähe all, eelmisel korral aga toetuses (sustain), varasemalt portaalides (portals), kontaktis (contacts), transformatsioonis (transformation), vahepealsuses (liminal), järjepidevuses (persistence), rahutuses (turmoil), hirmus, vihas, armastuses (fear anger love) ja teab mis võimalikes uutes geograafiates (new geographies). Eesmärk, lisaks kokkukutsumise kavatsusele, näib olevat üks – liikumine parema kontakti suunas. Toimugu maailmas mis tahes, külastajad on oodatud viima oma kogukonnale miskit liitvat, mis on globaalse kokkuleppe alusel optimistlikult laetud. Selleks, et mikrohõõrdumistest ei areneks uusi suuri erimeelsusi, vaid läbi loomingu jõutaks just kõigi ja kõige märkamise teadvustamiseni. Muu meelelise väärtustamiseks pole suuri sõnu vaja teha – piisab rütmist, mis meid seob.

Aga korraks välja hingates ja välja suumides (korraks ka rahunedes) tuleb otsa vaadata, miks just praegu, miks just Berliinis ja miks just sellise dominandiga festival. Pidevalt käivad kõlakad, et Berghain läheb asumisele, kureeritud ööelu hääbumise ohusignaalid on vähemal või rohkemal määral käega katsutavad. Tantsitakse suletud ööklubide vundamendil, nentides uusi turvalisi reegleid.

Interlüüd: fragmente ja tähelepanekuid

Kavast ei hakka silma soolisele võrdsusele tähelepanu juhtimist. Samuti ei hakanud seekord silma vilkuva valguse, tugeva heli ja muu sellise hoiatused. Kava ahvatlevamaks muutmiseks oli kaasatud Alte Münze kontserdipaik, lisades reedesesse õhtu- ja ööellu seniolematut sära. Helikunstifestivali toetav näitus oli kaardilt kadunud ning selle puudumine jättis tühja tunde. CTMi korraldustiim on festivali tutvustuses korduvalt maininud kultuurirahastuse kukkumisest tekkinud ebakindlust, mis tekitab külastajas kaasamõtlemise/kaasatundmise, samas nõutuse, kas festivali rahastamisega seotud probleemidest rääkimine on festivali sisukirjelduse kontekstis relevantne? Või milliste probleemidega tegelemine on festivalil kohane? Tahaks öelda, et maailma päästvate ja muutvatega. Endiselt oli rõõm tõdeda, et CTM, mis on välja kasvanud Transmediale väiksema klubiharuna, on oma mõõtmetelt ja haardelisuselt kordades suurema kella küljes ja ajanud oma kombitsad kõikidesse linna nišikatesse kontserdipaikadesse. Erilisena jäi silma ärajäänud esinejate asendamine märksa „kõrgema kaliibriga” artistidega. Varem on tundunud tendents pigem vastupidine. Rõõm, et CTMi ja Transmediale festivalide vahelised koosloome kontserdid on üle aastate taas tagasi.

Valgustus

Kõik on läinud, tähendusest vabastatud. Festivali kavaga tutvudes hakkas esmalt silma, et tähelepaneliku muusikakuulajana ei teadnud kavast pea et kedagi. Lisaks hakkas sisukirjeldustes silma hüper žanripoeesia, kuid püünedel kõlas kõik suurepäraselt kokku. Ei olnud tarvis peamurdmist ega kellegi kultuslikku kivisse raiumist. Ehk ongi aeg sealmaal, kus asju tehakse kirega ja hommikust hoolimata ning ajalooürikutesse jäädvustamist peetakse pigem ebavajalikuks. Seda toetavad ka jäädvustamise keeld (enamus) kontsertpaikades, linna resonants, üliintensiivne programm – unustades eelneva enne järgmisele jõudmist – ja klubid kui kindlused. Aasta tagasi tutvusime seal, viibides tehnokultuuris kui milleski, mis ei olnud valmis pakendatud produkt. Nüüd, aasta hiljem oli esimene kord, mil sai klubikultuuri UNESCO pärandina tarbitud. Mida sellest arvata? Kas miski oli rohkem valmis? Võimetu kaardilt kaduma? Või hoopis avatud julgematele eksperimentidele? See, kuidas CTM festival paneb proovile inimese vastupidavuse – ja nii kümme päeva jutti – on ainulaadne. Kõik on oluline; ka see, millest osa ei jõua saada. Olgu selleks siis traditsioonide sünteesimise võimatused, tehisintellektuaalse kallal nurisemine või ohtlikud kiindumused.

Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kes on külastanud CTM festivali rohkem kui reaalsus lubaks.

Laura Palling on värske teadlane, kes otsis festivalilt ajas ja ruumis pulseerivat kiirgust.