Dawn Richardi kolmas sooloalbum on kui liiga andekas, tähelepanust ilma jäänud sohilaps. Triloogiat lõpetaval teosel on sõlme/spiraali iseloom. Olgu see siis köis või vedru, seda otsustagu igaüks ise.

ÜHEST KÜLJEST on kosmiline progressiivse rnb sugemetega album pandud kokku meisterlikult – futurism ajab lausa üle ääre. Žanrismuuti. Tunda on tugevat stiilide ja iseloomudega mängivat autorikätt. Võimas on jälgida, kuidas Dawn ise on tulnud management’ist läbivettinud popbändidest ning kuhu ta on muusikaliselt teatud protestitundest (nendesamade bändide vastu) kasvanud. Ta krabab mänglevalt inspiratsiooni folkmuusika, EDMi, indie club’i ja rnb parimast/halvimast ning kõrv jääb pidama ürgset iseloomu omavatel rütmidel, virelevatel sündihelidel, tugeval trummi ja bassi kooslusel. Märkimisväärsed (või äramärkimist väärt) on ka Richardi mänglev ja tugev häälekasutus ning klubipõrandasõbralikkus.

TEISEST KÜLJEST jätab plaadi teemadekäsitlus ja tervik kõige selle tõttu ka kuidagi nõutuks. Album meenutab nii struktuurilt kui ka kõlapildilt pigem popurriid, milles võib näha kogu afroameeriklaste muusika ja ka eluolu arengu peegeldust. Black Lives Matter on viimasel ajal (ja mitte põhjuseta) üsna populaarne teema, millest plaat kirjutada. Dawn jääb aga oma teiste kolleegide (Solange, Beyoncé, Kendrick) varju. Tema muusika on nii intensiivne, et lihtsalt ei jõua millelegi üksipulgi keskenduda ega jää tunnet, nagu tahaks uuesti selle juurde (kas või mõne loo pärast) tagasi tulla. Tema enda innovaatilisus lämmatab teda. Kuid on võimalik, et ajaga saab plaat omasemaks. Ei teagi, kellel siis see sõlm kusagil on.