Müürileht avaldab Fingleri kirjandusblogis ilmunud intervjuu Eesti mainekaima ajakirjanduspreemia viimase laureaadi, Eesti Ekspressi ajakirjaniku Dannar Leitmaaga.

Kui tavaliselt alustame oma intervjuud inimeste lugemisharjumiste kohta pärimisega, siis seekord teeks teistpidi. Palju õnne Bonnieri preemia võidu puhul! Kas nüüd on ajakirjanikuks olemise tipptase isiklikus plaanis saavutatud?

Ma ka lootsin, et selline tunne tuleb, aga ma olen endiselt samasugune reaajakirjanik kui iga teine. Selline, kes on kerges paanikas, kui head teemat pole. Või kui pole lugu hästi välja tulnud või seal on mingi näpuviga. Ehk see auhind oli ilus hetk, mida ma täielikult nautisin, aga nüüd pean tööd jätkama. Nagu ütles Phil Jackson (legendaarne korvpallitreener – toim.) ühes enda raamatus, siis kõige olulisem on nautida tegevust ennast.

Ajakirjanik ei tee lugusid spetsiaalselt auhindade pärast. Aga kuidas siiski väärtuslik info ehk head lood ajakirjanikuni jõuavad?

Aastatega. Ehk mul on ka tegelikult üsna napp allikabaas, kui võrrelda mõne teise inimesega. Samas olen ma selles suhtes ideaalses eas, et ma tahan neid lugusid teha. Vahepeal vaatan, et mõni vanem ajakirjanik on palju parema informeeritusega, aga lihtsalt ei pea selliseid lugusid nii olulisteks. Kõik on tehtud, kõik on nähtud. Lisaks ei taha inimestega väga raksu ka minna. Lõpptulem on see, et tegemist on justkui hea ja kogenud ajakirjanikuga, aga lehte temalt kunagi midagi head ei tule.

Kas heaks ajakirjanikuks olemine eeldab automaatselt pidevat inimestega suhtlemist?

Jah, tähendab. Samas pead sa ka asjadest aru saama. Kõige rumalam tunne ajakirjanikul on see, kui mõni inimene on sind või sinu sensatsioonihimu ära kasutanud. Ehk on ajakirjanikke, kes usuvad kõike, mida neile räägitakse.

Me teame, et Te ei hakka meile teemat välja rääkima, kuid kas ka praegusel hetkel on käsil midagi, mis võiks reaalselt Bonnierile kandideerida? Mitu lugu üldse on ajakirjanikul tavaliselt korraga käsil ja kaua ühe valmimine aega võtab?

On lugusid, mille peale olen mõelnud paar aastat. Samas igapäevatöös on ka paar kuud kestvad lood väga pikad tegemised. Sa teed samal ajal ka muid asju, kuid kogu aeg hoiad antud teemal silma peal. Bonnieri lugu (EE nr 22, 30. mai 2013 – „Kes reformierakondlastest varastas vanainimeste e-hääli?” – toim.) tuli samas paari päevaga. Margus Järv leidis andmetes anomaalia ja mulle anti see lugu lihtsalt „uudise vormistamiseks”. See on sisuliselt pooleküljene lugu. Vormistasin asja nii, et nüüd räägin sellest kui Bonnieri loost. Lugu oli vist neli korda esialgsest pikem ja siiamaani sellest räägitakse.

Kas kõige selle juures jääb aega ka lugemiseks? Ja kui palju?

Kõige olulisem on selle töö juures mingi hetk aeg maha võtta ja mitte töö peale mõelda. Siis aitab lugemine kõvasti. Ma ei loe seejuures absoluutselt enda tööga seotud asju, ajakirjandusest või poliitikast. Tunnistan häbiga ausalt, et lugemine on mulle pigem meelelahutus. Samas omamoodi on ka praegune lugemisharjumus ja teemavalik ühe tööideega seotud.

Milline raamat on hetkel käsil?

Lugesin äsja USA-s Indiana Ülikoolis välja antud raamatut Bill Garrettist. Garrett oli korvpallur, kes murdis korvpallis nö. rassibarjääri. Raamat pole niivõrd korvpallist, vaid eelkõige 40ndate ja 50ndate USA kultuurist, suhtumisest, ühiskonnast.

Miks just korvpalliraamatud? Lisaks põhitööna Eesti Ekspressis käite ju lisaks hoopis jalgpalli kommenteerimas?

Ma olen selle peale pikalt mõelnud ja ei oskagi täpset põhjust tuua. Kunagi paari aasta eest andis üks sõber mulle paksu raamatu Bill Simmonsilt, mida ma väga nautisin. Lapsepõlves olin suur korvpallifänn, mängisin ise ja (Michael) Jordani viimaste mängude ajal istusin öösel üleval ja vaatasin Hanno Tombergi kommenteeritud mänge. Aga siis tuli mituteist aastat vahet. Hakkasin ennast vahepealse ajaga natuke kurssi viima ja nii see tuli. Suur vahe on selles, et USA-s suhtutakse sporti natuke teistmoodi. Euroopas on sport pigem madalama klassi meelelahutus, millest saab aru ka raamatutest ja nende kirjutamisstiilist. Samas USA-s on sport alati olnud üks Ameerika aluseid. Kui ikkagi Pullitzeri võitnud ajakirjanik David Halberstam kirjutab korvpalliraamatu, siis on see midagi tükk maad suuremat kui lihtsalt spordiraamat. Näiteks raamatu Jordani ja Bullsi viimasest tantsust „Playing For Keeps” oli kultuuriline analüüs 90ndate USA kultuuriinvasioonist kogu maailmas. Et korraga oli kaabeltelevisiooni ja idabloki kukkumise tõttu maailm lahti ning see oli üks põhjuseid, miks Jordan on siiani sümbol.

Eestis samal ajal on ka sport kui selline veidi halva maiguga. Näiteks korra ütles üks peatoimetaja, et ma ei peaks teles jalgpalli kommenteerima, kuna see pole tõsiseltvõetav. Noh, samal ajal pidi see inimene hiljem enda töös kaitsma kaitseväe juhatajat, kes käib vabal ajal ringi valge voodilinaga, millel on rist peale joonistatud. Ehk kommenteerimine on minu jaoks hobi, kus ma saan kaks tundi lihtsalt rääkida. Sest tegelikult on selle harrastusega kaasnenud väike detail, et ega ma vabal ajal jalgpalli ei vaata…

Korvpalliraamatuid vist Eestist naljalt ei saa…

Ma ausalt ei oska öelda, et kas Eestist saab. Mina tellin bookdepository USA portaali kaudu. USA-s on raamatutel odavam käibemaks kui seda näiteks on UK-s. See toob hinnavahe.

Milline on Teie kogemus digilugemisega? Kas see on tehtud piisavalt mugavaks?

Ma pole digilugemise vastu. Lõppeks on ju oluline, et inimene loeb. Aga ma pean tunnistama, et ma pole ise kordagi lugereid kasutanud. Mul on endal iPad, aga see on nii mõttetu riist, et sellega vaatan ma ainult e-kirju ja mängin paari mängu. Lugemiseks on ta ilmselgelt liiga ebamugav. Kindle näeb samas armas välja, aga pole siiani seepärast teda ostma hakanud.

Palju raamatute lugemine ajakirjanikutööle kaasa aitab?

Ma usun, et see, et ma lapsena kohutavalt palju lugesin, annab palju selleks, et ma oskaks kirjutada. Ma saan aru, et ajakirjaniku puhul on olulisem info leidmine, kuid ma näen ise paari kolleegi pealt, et muidu saab infot küll, aga kirjutada absoluutselt ei oska. Kui toimetaja teeb ka kiirtööd, siis on tagajärjeks lugu, mida keegi lugeda ei viitsi, kuigi seal oleks info justkui olemas.

Kas on mõni selline raamat, mida Te kindlasti lugeda soovitaks?

„Totu Kuul”! Raudselt! Kuna ma korvpallist rääkisin, siis ka näiteks juba mainitud „Playing For Keeps”, paar raamatut Phil Jacksonilt, aga näiteks ka „The Last Shot”.

Kumb on Eestis paremal tasemel, kirjandus või ajakirjandus?

Ma mõtlesin sellele küsimusele mitu päeva. Kirjandus ja ajakirjandus on ju täiesti erinevad. Kirjanduses on meil Õnnepalu, Kivirähk. Samas on meil ajakirjanduses ka tegijaid. Kirjanduses valitsevad top’ides reisiraamatud ja mingid kokaraamatud. Ajakirjanduses loetakse kõige enam lugusid, kus keegi vilgutab nibu. Kuna nüüd on Kender ka ajakirjanduses, siis on ajakirjandus ikka väga loovaks läinud. Seega jään vastuse võlgu. Pigem on mõlemad natuke sarnases seisus.