Kes on Eesti meediamaastiku kõige uuenduslikum peatoimetaja? Veel märtsi alguses ei öelnud Darja Saare nimi laiemale avalikkusele suurt midagi. Kui venekeelse ETV juhiks valitud Saare kõik plaanid lähiaastatel teostuma peaksid, võib teda pidada aga kohalikuks uue meedia revolutsionääriks.

13. märts oli Darja Saare elu üks kurnavaimaid päevi. Esimene intervjuu tuli anda kell kümme hommikul ning kui vastse peatoimetaja meediakarussell kella kümne paiku õhtul lõppes, sai ta esimest korda aru, et ka intervjuude andmine võib olla töö. Korraks jõudis ta maratonpäeval oma graafikut peaministri või Saksamaa välisministriga võrrelda.

Rolliga kohanemine võtab aega. Darjat tundvad inimesed ütlevad, et rusikaga vastu rinda tagumise asemel meeldib talle kulisside taga toimetada. Nii ka ETV venekeelse kanali puhul, mida uus juht esimestest päevadest alates avalikkuse ees kaitsma ja põhjendama on pidanud. Pragmaatikuna oleks Darja ilmselt ka 13. märtsil kontoris tegutsenud. „Inimesed tahavad sisu, mitte seda, et Darja Saar seisab laua peal ja peab ilusaid kõnesid.”

Saar, kelle nimetamine rahvusringhäälingu venekeelse kanali peatoimetajaks võis paljude jaoks üllatusena tulla, on tegutseja suure algustähega. Kes tema tegemistega paremini kursis, ei kahtle, et Darja puhul on tegu parima võimaliku kandidaadiga sellele positsioonile. Seda hoolimata tõsiasjast, et 34-aastase Saare kokkupuude ajakirjandusega on olnud seni põgus: ta on olnud tegev PBKs jooksnud arutelusarja „Otsekõne” tootmises ning juhtinud alates möödunud sügisest SKY Raadios ettevõtlusteemalist raadiosaadet „Tuult tiibadesse”.

Saare senine missioon on olnud noortele ettevõtlushuvilistele tuult tiibadesse puhuda. Seda on ta teinud Eesti Energia algatatud noorte ettevõtlikkuse programmi ENTRUM juhina. Saare käe alt on käinud viie aasta jooksul läbi ligi 2000 noort start-up-ettevõtjat. Looduslikest gurmeenätsudest e-muusikakoolini, 3D-trükikojast 5D-kinoni – need on üksnes mõned rohkem kui poolest tuhandest ideest, mille idu on ENTRUMis kasvama pandud.

ENTRUMi unikaalne kontseptsioon on samuti Saare vaimusünnitis. Programmi tunnuslause sobiks ideaalselt Saare motoks: „Juhi oma elu ise!” Vingumist ja virisemist Saar ei armasta, vabanduste asemel ootab ta kolleegidelt tegusid. Tegutseda on Saare loodud süsteemides aga lihtne, sest ta armastab juhina kõik detailideni läbi mõelda. Südaööl Darjalt e-kirjade saamine olevat igati tavaline. Saarega tööalaselt kokku puutunud inimesed iseloomustavad teda kui meeletu töövõime ja enesedistsipliiniga juhti, kes on alati tulemustele orienteeritud. Kui paljudele tuleb väljastpoolt kõrge siht seada, siis Darja seab selle endale ise.

Põhjalikkus pole siiski Saare ainus voorus. Ta armastab teha asju kire ja sisemise põlemisega. ENTRUMi programmi finaalüritused on tavaliselt täis power’it. Noored hüppavad ja tantsivad, tehakse energiaharjutusi, kohal on noorte iidolid Tanel Padar ja Gerd Kanter, kuid kõige suurem eeskuju on nende kuude vältel osalejatele Darja ise. Tihti jääb ta noorte kõrvale ka pärast finaalüritust. Kui möödunud aasta võitjameeskond VeniVidiVici esitles raamatut, oli Darja kohal ja elas kaasa. ENTRUM on muutunud ajapikku Saare eraelu loomulikuks osaks.

Kuigi nüüdseks on Saar teinud ettevõtlusprogrammiga Eestile ringi peale, algas kõik Ida-Virumaalt. Seda nii ENTRUMi kui selle juhi enda jaoks, kes peab Ida-Virumaad oma koduks. Saare sünnikoha topograafia on kahe rahvusgrupi ajaloolistest konfliktidest tiine. 1944. aasta sõjasuvel Sinimägedes Saksa 3. SS-soomuskorpuse ja Punaarmee vahel peetud veriseid lahinguid meenutavad Sinimäe koolimaja kõrval paiknevad mälestustahvlid. Alevik ise rajati põhiosas 1950ndatel.

Saare mälestustes püsivad Sinimäed eelkõige suvituskohana. Kunagisele lahinguväljale sattumist tuli „muretu suvepuhkuse” käigus ikka ette ja oli ka „huvitavaid leide”, mille ohtlikkusest ei teadnud Saar tollal midagi. „Mingit ajalootundi sellele ei eelnenud.” Piirkonna traumaatilist minevikku hakkas ta tajuma alles 90ndate keskel perega Eestisse naastes.

Korralikus nõukogude peres – kus valitses nõukogude kultuur ja räägiti vene keeles – vene sõjaväelase tütrena üles kasvanud Saar veetis oma lapsepõlve mööda NSV Liidu avarusi ringi rännates – Kasahstan, Pamiiri mäestiku piirkond Tadžikistanis. Pere rändavat eluviisi toetas Saare sportlaskarjäär – 13. eluaastal viibis Saar treeninglaagrite ja võistluste tõttu kodus kõigest kaks kuud.

Iluvõimlejana alustas ta juba varajases nooruses, saades omal nahal tunda NSV Liidu ülikarme treeningmeetodeid. Tagantjärele Saar seda perioodi hea sõnaga ei meenuta: „Koormus oli kohutav, meetodid psühholoogiliselt mitteaktsepteeritavad.” Ometi õpetas sport noorele neiule iseseisvust, sihiseadet ja vastutusoskust, mis võiski sportlaskarjäärile lõpuks saatuslikuks saada, sest Saar lõpetas Eesti iluvõimlemise meistrina 1997. aastal treenimise, et omandada hea haridus ja tulla elus hiljem paremini toime.

Eestisse tagasi saabus Saare perekond, kolm kohvrit käeotsas, alles 1994. aastal, kui teismeeas Saare eesti keele repertuaari moodustasid üksikud emalt õpitud sõnad. „Ma oskasin kokku panna üksnes lause „Kas see on sinu jalgratas?”.”

Seepärast alustas Saar oma haridusteed Eestis Narva venekeelses gümnaasiumis. 1. septembrile eelnes kuu aega kestnud intensiivne eesti keele lühikursus ema juhendamisel. Saare väitel piisas sellest, et olla Kreenholmi gümnaasiumis eesti keele teadmiste poolest klassi parim. Hoolimata ümbritsevast venekeelsest keskkonnast ei tekkinud Saarel kordagi küsimust, miks eesti keelt vaja on. „Ma olin ju tulnud tagasi koju,” kõlab igati arusaadav põhjendus.

Enne alaliselt siia kolimist oli Eesti Saare jaoks kui Lääs, kus kõik oli hästi ja inimesed ei pidanud millegi pärast muretsema. Peagi sai ta siiski aru, et vähemusrahvuste jaoks pole elu Eestis meelakkumine. „Ma tean väga hästi, mida tähendab siia elama asumine. Tuleb tegeleda hästi palju paberimajandusega – elamisluba, kodakondsus…” Bürokraatia ei tekitanud Saares ei trotsi ega riigivaenulikkust. Ta ise usub, et kuulub inimtüübi hulka, kes suudab igal pool lõimuda. „Minu jaoks pole probleem ehitada oma elu üles ei Kasahstanis, Londonis, Pariisis ega Milanos.” Maailmakodanik, ühesõnaga.

Kuigi Saares voolab nii vene, eesti kui poola verd ja ta kasvas üles Kesk-Aasias venekeelses keskkonnas, ei ole identiteet talle kunagi peavalu valmistanud. Ta identifitseerib end eestlasena ega tee sellest numbrit, kui keegi teda kuidagi teisiti nimetab. Tõsi küll, nooruses püüdis ta sellistes olukordades oma tausta selgitades vastu vaielda.

Vastne peatoimetaja kinnitab, et ETV venekeelse telekanali koosolekud hakkavad toimuma eesti keeles hoolimata erinevate rahvusgruppide suhtarvust toimetuses. Praegu toimetab Saar telemaja seitsmendal korrusel koos venekeelse telekanali arendusjuhi Janek Lutsuga. Struktuur on alles nii värske, et Saare kabinetile pole veel korralikku nimesiltigi jõutud tellida. Septembriks, kui telekanali programm käivitub, peaks Saare alluvuses töötama kokku 20 inimest. Aga nemad moodustavad jäämäe veepealse osa.

Saare visiooni kohaselt on auditoorium telekanali sisuloomesse orgaaniliselt kaasatud ja see protsess juba käib. Päev enne meie kohtumist on läbi saanud uue telekanali nimekonkurss, kuhu laekus kokku 360 ettepanekut. Selline aktiivsus tekitab kanali juhis üksnes rahulolu. „Osalesid näiteks 11-aastane Luukas ja 72-aastane Pille, oli nii eesti kui vene nimedega inimesi,” annab Saar põgusa ülevaate uue kanali esimestest fännidest. Aga nimekonkurss, mille tulemusena sai kanali nimeks ETV+, on kõigest algus.

Saare kabineti seinale on kleebitud venekeelse multimeediakeskkonna struktuur. Seal on kirjas Raadio 4, venekeelne ERRi portaal ja telekanal, kuid nende all paiknevad veel kaks kastikest: cross-media-garaaž ja meediakool. Saar ei suuda panna kastikesi selgitades vastu kiusatusele tutvustada oma nägemust nüüdisaegsest meediast: „Tehaste ja vabrikute ajastul olid inimesed väikesed mutrikesed, kellele räägiti televiisoris, kuidas asjad peavad olema. Tänapäeval see süsteem enam ei toimi. Televisioon on mentor, mis aitab inimestel leida oma koha elus ja ennast paremini rakendada.”

Rahvusringhääling kui kultuurimaja! Nii võiks lühidalt kokku võtta Saare visiooni, milles leidub elemente nii Garage48, Rahvakogu kui ka ENTRUMi tööpõhimõtetest. Näiteks septembris toimuvad ristmeediatalgud – anglofiilidele tuntud kui cross-media hackathon – on ehitatud üles Garage48 formaadis: ühe nädalavahetuse jooksul tuleb luua oma meeskonnaga valmis multimeediatoode. Võitnud idee jõuab lõpuks venekeelse ETV ekraanile. Idee on pälvinud juba praegu rahvusvahelist tähelepanu ning huvilisi on nii Lätist kui Moldovast. Telekoolis on aga tavalistel inimestel võimalik õppida avalikku esinemist. Nii-öelda offline-ürituste põhieesmärk on tuua inimesed kokku, et nad saaksid omavahel suhelda.

„Minu kogemus näitab seda, et inimesed suudavad muuta oma arvamust ainult kognitiivse kogemuse kaudu.” Ja siin peitub vastus küsimusele, kas venekeelsest ETVst saab propagandakanal. Sarnaselt selliste vene nüüdisaegsete propagandaideoloogidega nagu Vladislav Surkov on ka Saar postmodernistlike käsitlustega hästi kursis. „Postmodernistlikus maailmas on tõde ja vale suhtelised kategooriad,” lajatab Saar päevase doosi Foucault’d.

Vene PR-veskitega võitlemist sõna- ja arvamusvabadust kõrgelt hindav Saar vajalikuks ei pea. „Selle asemel peab keskenduma objektiivsusele ja olema kannatlik,” kõlab Eesti Diplomaatide Kooli läbinu diplomaatiline vastus. „Musti nimekirju eetrikõlbmatutest inimestest ega teemadest ei tule.” Küll aga rõhutab Saar, et õigusega arvamusele kaasneb paratamatult ka vastutus ning iga arvamus peab olema argumenteeritud.

Faktide ja interpretatsioonidega mängimise asemel lubab Saar keskenduda inimesele ja tema eneseteostusele Eesti ühiskonnas. „Meil on vaja rõhuda sellele, et iga inimene siin tunneks ennast täisväärtuslikuna. Et ta teaks, et temal on siin midagi kaitsta: minu kodu, minu sõbrad, minu kool, minu töökoht, minu laste lasteaed.” Klassikalise venekeelse lõimumissaate arhetüüp, kus targad eksperdid arutavad koos muukeelse kogukonna esindajatega nende probleeme, on Saare jaoks ammu iganenud. Tegutsemisihast pakatav naine tahaks lõpututest diskussioonidest elu enese juurde jõuda.

Eestivene meediavälja iseloomustades ütleb Saar, et päevapoliitilisi saateid leidub seal niigi hulgi, kuid puuduvad sellised, mis aitaksid tavainimesel normaalselt elada, ennast teostada ja harida. „Tuult tiibadesse” püüdiski jagada informatsiooni ettevõtlusinkubaatorite, investeerimise ja äriinglite kohta. Saar toob näite idufirmade statistikast: „Protsentuaalselt on selle valdkonnaga seotud tegijate rahvuslik kuuluvus 99:1 eestikeelsete kasuks, sest info on reeglina eestikeelne.” Organisatsioonid kas ei oska või ei taha kolmandikku siinsest elanikkonnast kaasata, kuid Saar peab väga vajalikuks, et esmane kontakt toimuks alati emakeeles.

Äriinglid, Garage48, cross-media, Arvamusfestival, TEDx – Saare retoorika ja kasutatavad näited ei jäta kahtlustki, et tegu on uue põlvkonna juhiga. Ta väärtustab konkurentsi asemel koostööd, andes näiteks ristmeediatalgutel loodud sisu vabakasutusse. Tema vaade on avaram ega piirdu üksnes juhitava organisatsiooni või potentsiaalse sihtgrupiga. Saar ise peab seda ajastu märgiks: „Üheksakümnendate keskel Eestisse saabudes oli siinne ühiskond veel väga nõrk. Igaüks mõtles sellele, kuidas saada leib lauale, kuid nüüd oleme tervikuna esmavajaduste rahuldamise tasemest kaugemale jõudnud. Suudetakse vaadata, kas inimestel minu ümber on hea elada.”

ETV venekeelne telekanal on tema hinnangul avarama vaatega ajastu laps. Kuigi sellest on räägitud juba aastakümneid ja eriti intensiivselt pärast pronksiöö sündmusi, ei leia Saar, et kanal oleks hiljaks jäänud. Tõsi, kanali loomisele aitas ilmselt kaasa üha pingelisemaks muutuv geopoliitiline olukord ühes Venemaa infooperatsioonidega, millele loodav kanal on osalt vastureaktsiooniks. Saare jaoks on see siiski üksnes asjaolude õnnelik kokkusattumus: „Ebaõnn aitas kaasa õnnele, nagu venelased ütlevad. Ma arvan, et kõik suured välispoliitilised sündmused on aidanud meil aru saada, et meil on väga palju asju riigi sees, millega peame tegelema.”

Nii muudab loodav telekanal Eesti ühiskonda tugevamaks. „Mulle tundub, et praegu on paras aeg, kus mõlemad osapooled on piisavalt küpsed, et kanali loomise otsus vastu võtta ja see reaalselt ellu viia,” usub ligi kolmekümne kandidaadi seast kanalit juhtima valitud Saar. Teine osapool, siinne vene kogukond, on jõudnud oma arengujärgus samuti uude faasi, mida iseloomustab suutlikkus midagi iseseisvalt ära teha.

Saar meenutab, kuidas ta küsis nooruses oma eakaaslastelt Ida-Virumaal, mida nad oma eluga plaanivad ette võtta. Vastused olid stiilis „ma ei tea, pole veel otsustanud”. Sihikindla inimesena tundus see Saare jaoks imelik. „Vahepeal tekkis tunne, et Eestis on elu liiga mugav. Kasahstanis tuli rohkem pingutada.” Saar usub, et selle tingis segane aeg, kui paljud väärtused muutusid.

„Praegu on peale kasvanud uus generatsioon, kes korraldab näiteks Lasnamäe TEDx konverentsi. Need inimesed ei mõtle enam, et ühiskond on neile midagi võlgu või peaks neid kuidagi kaasama,” võrdleb Saar kahekümnendates vene noori oma põlvkonnakaaslastega. „Nüüdsed noored soovivad ennast teostada, olla ühiskonna väärtuslikud liikmed. Neil on väga palju energiat ja pealehakkamist. Neile ei tohiks vanu stereotüüpe üle kanda.” Ja kuigi ta viitab korduvalt omavanustele ja noorematele eestivenelastele, on kanali sihtgrupp siiski laiem – 25–50-aastased vaatajad.

20 aastaga on kuhjunud telekanali ümber väga palju lootusi, millest annab tunnistust ka värske juhi ummistunud postkast. Saar ütleb, et eelkõige tahavad inimesed elementaarset tähelepanu. Seda peaks uus kanal ka pakkuma. ERRi juhatusele esitatud visioonidokumendis oli keskne arusaam, et igaüks on oluline. „Mulle tundub, et ma pean pakkuma inimestele seda, mida nad pole kakskümmend aastat saanud – see on elementaarne viisakus, lugupidamine ja tunnustus. Ma pean ütlema neile inimestele, et nad on selle ühiskonna osad.”

Integratsiooniveduriks ega lõimumise uueks käilakujuks Saar siiski saada ei soovi. Ta pole harjunud endale silte ega tiitleid külge kleepima. Küll aga naudib ta väljakutseid ja telekanaliga seotud ootusi mõlema keelekogukonna seas. Tuttavad ütlevad, et ta on looja, mitte manager. Saar tunnistab ka ise, et talle meeldib projekte käima lükata ja süsteeme nullist üles ehitada. Kõige ebameeldivam on tema jaoks selline töö, mida peaks tegema üksnes linnukese kirjasaamise pärast.

Kastikesse linnukese märkimisest pole tal siiski pääsu. Üks selline kastike, millega hakatakse tulevikus uue telekanali edu mõõtma, on programmi vaadatavus, mis võiks olla nädalas vähemalt 15 minutit. Arvestades seda, et esimese poolaasta kohustusliku programmi moodustavad hommiku- ja õhtusaade, arutelusaade, elustiilisaade ja meelelahutussaade, polegi seda nii vähe. Seejuures nähakse sihtgrupina nii vene- kui eestikeelseid meediatarbijaid. Viimaseid peibutatakse uudsete tehniliste lahendustega, nagu sünkroontõlge. Samuti on astutud esimesi samme ühisprojektide tegemiseks, mille tulemusena peaks valmima saatesari eri rahvusest moeloojate elust.

Saar on veendunud, et eestlastele ei pea eraldi programmi disainima, vaid teemavalikust sõltub, kuivõrd erineva keelelise taustaga inimesed programmi vastu huvi tunnevad. „Ideaalis oleks minu jaoks oluline see, et tänu kanalile leiavad kaks ühiskonnagruppi tee üksteise juurde. Tekivad ühised väärtushinnangud ja eesmärgid, mille suunas liikuda,” lisab Saar ühe märksa keerulisema mõõdiku.

Praegu saabki kanalist rääkida üksnes mõõdikute, visioonide ja numbrite keeles. Füüsiline ruum, kuhu stuudiod tulevad – endine rahvusringhäälingu erkpunaste seintega muuseum –, alles ootab sisustust. Grimeerimisruum on aga täis vanu eksponaate, mida taaskasutusest lugupidav Saar Telliskivi Loomelinnakule pakkuda soovib. Kaamerad hakkavad siin surisema septembri lõpus. Siis saabub Saare jaoks tõehetk: kas kanal võetakse televaatajate seas omaks või tabab seda kunagise ETV2 venekeelse vööndi saatus, mis vaataja- ja rahanumbrite kokkukuivamise järel tegevuse lõpetas.

2,53 miljoni euroga opereeriv kanal sõltub poliitikute suvast. Täna eraldati raha, aga homme suunatakse see võib-olla juba mujale. Pärast pronksiööd ETV2 venekeelse vööndi esimese ja viimase toimetajana töötanud Natalja Kitam pole kanali vajalikkuses kordagi kahelnud: „Kanal on venelaste jaoks iseenda peegel. See aitab näha ennast ja kasvada.” Ometi usub Kitam, et protsessi tuleb pidevalt tagant lükata. Nii sai kanal kirja ka kehtivasse koalitsioonilepingusse.

Saar jätab poliitikute moosimise teiste pärusmaaks ja keskendub ise sellele, et 27. septembril oleks telepilt ekraanil. „Ma loodan, et ETV+ raputab ühiskonda ja meediamaastikku üldisemalt, nii et erakanalid ja internetiportaalid hakkaksid laiemalt multimeedia peale mõtlema.” Selle ambitsioonika plaani esitamisel jääb ta endale omaselt tagasihoidlikuks. „Tavaline,” on Saare lühike kommentaar komplimendile.