DAU on üks viimase kümnendi enim elevust tekitanud filmiprojekte. Kuid sellest võrsunud Nõukogude teemapargi hiljutine avamine Pariisis võitles suurürituse organisatoorse reaalsuse ning omaenda identiteedi mäletamisega.

Vene päritolu režissöör Ilya Khrzhanovsky alustas Nobeli preemia laureaadist füüsiku, Lev Landau eluloo filmimist 2008. aastal. Harkivisse Ukrainas ehitati linnak nimega „Instituut”, mille sarnases Landau ehk Dau 30ndatel aastatel töötas. Filmimisel osalesid näitlejatena mitusada vabatahtlikku, nende hulgas nii teadlasi, koristajaid, kurjategijad kui ka maailmakuulsaid kunstnikke. „Instituudis” elades riietusid osalised ajastukohastesse riietesse, maksid oma toidu eest rublades, osalesid inimkatsetes ning olid pideva järelvalve all. Filmimine kestis aastaid ning selle tulemusena sündis 13 täispikka filmi, millest igaüks tegeleb erineva tõstatunud temaatikaga. Pärast enam kui kümme aastat kestnud tööd esilinastusid filmid selle aasta jaanuaris Pariisis. DAU on muljetavaldav hübriidolevus, tegijate sõnul kogemus filmi, teatri ning performance’i puutepunktis. Külastajatele oli avatud kolm asukohta: Théâtre du Châtelet, Théâtre de la Ville ning Pompidou keskus. DAU keskmeks olevad filmid käsitlevad erinevate „Instituudi” elanike lugusid, olgu nende seos Lev Landauga otsene või äärmiselt kaudne. Vaatamata filmide tihti valulikule autentsusele – kinolinal võib näha nii hingeminevaid peresiseseid konflikte, moraalseid dilemmasid kui ka piinamisstseene, kipuvad need ümbritseva esitluse keskel justkui kahvatuma.

DAU mitu tulekut

2011. aastal pidi DAU kuuluma Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi, kuid üle 700 tunni vältava materjali töötlemine võttis oodatust kauem aega ning linastus jäi ära. Pärast kuut aastat kestnud töötlemist oli DAU valmis Berliinis uksed avama. Taaskord ebaõnnestumine – linn keeldus resoluutselt Berliini müüri taastamisest, mis DAU korraldajate silmis oleks loonud autentse keskkonna. Taolise ootamatu ajaloolise konservatiivsuse tõttu lükkus avamine 2019. aasta jaanuarikuisesse Pariisi. Kui filmi- ning kunstiringkonnad juba kümneaastasele ootamisele lõppu lootsid, selgus, et kaks kolmest DAU asukohast ei olnud endiselt kohalikelt ametivõimudelt hoonete turvalisuse tõttu avamisluba saanud.

Samm-sammult omandas DAU oma tõelise vormi, vaevu enne 17. veebruari, mil asjad Pariisis lõpuks kokku pakiti. Pompidou keskuse väljapanek oli erandlikult hoomatav, kahes Seine’i-äärses teatris okupeeris DAU terve hoone: lavatagusest ning keldrikorrustest pööninguni välja. Loendamatu arv turvamehi suunas külastajaid mööda käänlevaid teatrikoridore, seinu katmas suures kirjas provokatiivsed sõnad nagu „FUTURE”, „GODS” või „ORGY”. Vastavate märgetega kaardid olid hoonetes orienteerumiseks täiesti kasutud ning kohalike vabatahtlike hordid kehitasid sõnade sümboolse tähenduste osas õlgu. DAU füüsilise vormi vead on vaid sissejuhatus kogu ettevõtmise ülimalt vastuolulisse hingeellu.

Düsfunktsionaalne düstoopia teemapark

Mõne aasta eest lõi Banksy Lääne-Inglismaal Dismalandi, düstoopiateemalise lõbustuspargi, mis algatas omamoodi pop-up immersive kunsti trendi. 2017. aastal esitles Veneetsia V-A-C muuseum Nõukogude kunsti 1930. aastatest, mille osaks oli Lev Trotski üpris halvasti informeeritud jäljendaja, kes leidis, et puhkus Mehhikos oleks Levile tõesti ära kulunud. Tänases „Westworldi” ja „Black Mirrori” ajastus on düstoopiaga flirtimine moes, kuid DAU eripära seisneb kogemuse kõikehoomavuses ning mõõdetes. Asjata ei ole seda nimetatud „Nõukogude Truman Show’ks”.

Pariisis ostsid enamik külastajaid 70 euro eest endale ööpäevase külastuse eikuhugi mujale kui Nõukogudemaale. Théâtre de la Ville’i avatud köögis sai Pariisi parima hinna-kvaliteedi suhtega kartulisalatit, borši ja Baltika õlut. „BODY” nimelises ruumis lõid kaksikõdedest moeloojad DAU kirjadega riideid, mis peagi rasvaste hindadega müüki lähevad. Algmaterjaliks on Vene sõjaväe paksud rohelised joped, neid nii umbes 1000 eksemplari. Korrus kõrgemal elasid näitlejad DAUle ajastukohastes tubades, mille nimel kogu mööbel ning pudi-padi Harkivi võtteplatsilt Pariisi toimetati. Ülimalt populaarsel Siberi šamaanide puhastustseremoonial paistis aknast Notre-Dame, aeg-ajalt unustas mõni vabatahtlik pottide ja kastrulite vahele laadima nutitelefoni. Külastajad pidid aga telefonid turvameeste juurde kapikestesse jätma, veidraid vahejuhtumeid pildile jäädvustada ei saanud.

DAU kommertsialiseerib terve kogemuse, üritades samas Nõukogude keskkonda kujutada šokeeriva või häirivana. Peasissepääsu ees asuv pood oli täis Leedu päritolu liha- ja sprotikonserve, selliseid, mida Eestis Maximast osta saab. Nelja euro eest sai osta kondoomi, mille pakendile oli trükitud „Moskva Oblast 1968”. Kas tooted on päriselt kasutamiseks või küüniline kunstlik kommentaar, polnud selge. Müüja kehitas küsimuste peale õlgu ning müüs elevil prantsuse klientidele alumiiniumlusikaid sirbi ning vasara sümboolikaga. Üritades korraga olla kõikehõlmav eluline kogemus ning puhas kunst, mis reaalsuse reeglitele ei allu, kaotab DAU iga müügiga killukese õigusest oma moraalitsevale seisukohale.

Siiski oli ürituse suurimaks veaks lihtlabane halb korraldus. Hilinenud avamistest rääkimata oli kogu kogemus kaootiline ning pidevas muutuses. Neile, kes vene keelt ei räägi, olid korraldajad teinud tõsise karuteene dubleerimise näol. Gérard Depardieu, Isabelle Huppert, Willem Dafoe ja paljud teised laenasid oma hääle dublaažile, mis monotoonse ja pidevalt kattuva esitlusega muutis dialoogid absoluutselt arusaamatuks. Ebavajalikult uhked tõlkemasinad jooksid pidevalt kokku. Esimeste nädalate vältel ei olnud ühelgi meeskonnaliikmel graafikut. Kontserdid, konverentsid ning etteasted toimusid ootamatult, peegeldades ürituse keskset pürgimust olla pidevalt arenev kogemus. See soov täitus, kuid seda kindlasti külastuse kvaliteedi arvelt.

Khrzhanovsky on DAU näol loonud hiiglasliku hübriidolevuse, mis jätab nii osalistele kui külastajatele kindlasti kustumatu mälestuse, kuid ei tule toime rahvusvahelise suurürituse väljakutsetega ning tõstatab eetilisi konflikte, millele vastates ise segadusse satub. Kui Pariisis asjad kokku pakitakse, asub DAU teele uute pealinnade suunas – kuuldavasti minnakse Londonisse ning võimalusel Berliini. Loodetavasti seisavad DAU uued vormid sirge seljaga, sest praegune ähmi täis versioon õõnestab kogu kaua tehtud töö väärtust.