Suve viimastel päevadel ilmus eesti keeles Dave Eggersi „Ring” („The Circle”, 2013), mis astub oma problemaatilise utoopiakäsitlusega dialoogi näiteks Orwelli klassikalise teosega „1984” ning Huxley võrreldavalt klassikalise „Hea uue ilmaga”, kuid oma tehnoloogiliselt nüüdisaegse käsitlusega puudutab see tänapäevasemaid inimesi ehk otsesemalt.

Dave Eggers
„Ring”
Varrak, 2015
363 lk

Dave Eggersi „Ringi” võiks võrrelda lauale valatud mahlaga, mis igas suunas aeglaselt laiali hakkab vajuma, et siis kohe-kohe üle serva põrandale niriseda. Just niimoodi valgub järjest laiali Ring ehk Circulus, raamatu keskmes olev suurkorporatsioon, mille ilmseteks eeskujudeks on Facebook, Twitter ning eelkõige Google. „Ring” ei ole küll kaugeltki dokumentaalromaan – Eggers kuulutas raamatu valmimisel koguni uhkusega, et ta ei teinud selle kirjutamisel mingit uurimistööd. Sellest hoolimata leiab palju tuttavat. Circulus sai alguse lihtsast ühendatud veebiidentiteedi ideest: igal inimesel on internetis vaid üks konto, tema „Tõeline Sina”, mis on seotud tema isikuga. See idee on lühikese ajaga terve interneti pea peale pööranud, peletades muu hulgas tagasi varjudesse kõik trollid. Viimane on ehk raamatu absurdseim väide: praktika näitab, et inimesed on suure rõõmuga valmis internetis oma tõelise nime all paska loopima. Samamoodi viiakse paljud jälgid teod ellu avalikult, koguni demonstratiivselt. Ega „Ringiski” seda teemat õieti puudutata; see on vaid üks näide sellest, mida ettevõte on korda saatnud.

Raamatu sündmustiku alguseks on Ring hõivanud olulise osa internetist, olles neelanud muu hulgas alla pankrotistunud Facebooki; selle sotsiaalvõrgustikke kasutab enamik inimesi ning ettevõte toob turule järjest uusi tooteid, et hõivata üha suurem osa informatsiooniruumist ning seda veelgi laiendada, muutes inimeste igapäevaelu järjest rohkem avalikult kättesaadavaks. „Kõik, mis toimub, peab olema teada,” kuulutab Ring.

Sellesse maailma astub Mae Holland, väikelinnast pärit tubli neiu, kes asub tööle Ringi klienditoe osakonda. Talle näib, et tema uus töökoht on tõeline paradiis, ning Mae ise sobib sinna vaat et ideaalselt – juba esimesel päeval saab tema töö ülikõrgeid hindeid. Tänu oma tublidusele lisandub talle järjest uusi ülesandeid, mis täidavad tema aja samamoodi, nagu mõistujutus täidavad liiv ja vesi tühimikud klaasi valatud kivikeste vahel: ta osaleb aktiivselt sotsiaalvõrgustikus, vastab tarbijaküsitlustele ja teeb sadat muud asja, sulandudes üha enam Ringi korporatiivsesse organismi. Tööasjade vahele mahub Mae perekondlik draama (mille jaoks tal jääb üha vähem aega) ning armastuslood töökaaslastega – tarkvaraarendaja Francise ning salapärase Kaldeniga –, mis on pannud kriitikuid „Ringi” „50 halli varjundiga” võrdlema. See võrdlus pole küll päris kohane, kuna „Ring” ei võta ennast kaugeltki nii tõsiselt. Õieti on see päris koomiline. Ükski selle tegelastest ei hiilga erilise sümpaatsusega, meenutades tugevalt situatsioonikomöödiate (või näiteks „Kontori”) kangelasi. Mae on saanud ülikoolis „234 000-dollarise parima laiapõhjalise humanitaarhariduse”, mis on sünonüüm kasutule kõrgharidusele. Ta tunneb suurt muret selle üle, mida teised temast arvavad, ning tegeleb obsessiivselt sellega, et sotsiaalmeedias nähtav olla – nagu mõne keskkooliseebika tegelane. Ainuke toimuvate muutuste suhtes negatiivselt meelestatud tegelane, Mae endine kallim Mercer, on (Mae pilgu läbi) eemaletõukav nii välimuselt kui ka elukutselt – ta valmistab hirvesarvedest lühtreid. Ja nii edasi. Raamatus vahetult esitatud sotsiaalkriitika jääb seega mõnevõrra pealiskaudseks ning võimalikud küsimused privaatsuse, demokraatia, mälu ja ajaloo kohta väga paksu pintsliga (ning guaššvärvidega) paberile visatuiks. Kuid häiriv tunne jääb „Ringi” lugedes ikkagi – ebamugavus, mis ei tule ainult tõlke ebapiisavast toimetamisest. Selle selgitamiseks tundub olevat mõistlik laskuda teksti pealispinna alla ning püüda raamatut žanriliselt määratleda, kuna see aitaks panna paika teatud lugemisraami.

Lähtepunktiks võib siin võtta „Ringi” enesemääratluse. Raamatu peategelane Mae Holland nimetab oma uut töökohta utoopiaks: „Kes veel, kui mitte utopistid, suudaksid luua Utoopia?” (lk 27) Selline vaade on osalt ka põhjendatud, kuna Ring-ettevõte evib tõesti teatavaid utoopilisi jooni. Kõige olulisem neist on ruumiline distants. Ringi linnaku eraldatus ei ole küll ehk nii äärmuslik nagu klassikalistel utoopiatel (Thomas More’i Utoopia on lõigatud muust maailmast ära laia kanaliga, Tommaso Campanella Päikeselinn on piiratud seitsme müüriga jne), kuid moodustab sotsiaalselt siiski eraldi ruumi, mis vastandub välismaailmale: „Väljaspool Ringi müüre oli ainult lärm ja rüselemine, läbikukkumine ja räpasus. Kuid siin oli kõik täiuseni viidud. Parimad inimesed olid loonud parimad süsteemid ja parimad süsteemid olid toonud sellise tulu, piiramatu raha, mis tegi selle, parima töökoha, võimalikuks.” (lk 27) Kuigi selles suletud maailmas eksisteerib raha, on see sisuliselt kaotanud oma tähtsuse ja tähenduse, kuna kõik vajalik on vabalt saadaval. Väidaksin siiski, et tegemist ei ole mitte utoopilise, vaid idüllilise või pastoraalse maailmaga, eutoopiaga. Utoopias luuakse uus maailm sisuliselt puhtale lehele, mis on pühitud puhtaks millegi eituse kaudu. Utoopia pakutav „rohi” on loomult negatiivne: see kutsub üles kõrvaldama kõige kurja juurt, millest kõik teised pahed tulenevad, kõrvaldama kannatuse allikaid. Elu Ringis on aga pelgalt idealiseeritud „lihtne elu”, kus toimivad põhimõtteliselt samad ühiskondlikud suhted ja normid nagu välismaailmas. Ringi ammendamatud rahalised vahendid ja piiramatu sotsiaalne kapital muudavad küll kõik hüved, nagu uusimad tehnoloogilised vidinad, brändirõivad ja tipptasemel meelelahutus, tasuta kättesaadavaks, kuid neile kohaldatakse samu väärtushinnanguid kui väljaspool. Need on tasuta just nende ihaldusväärsuse (ja Ringi mõjukuse) tõttu, mitte seepärast, et neil puudub uues maailmas väärtus.

Eelnevast tulenevalt ei saa nimetada „Ringi” ka antiutoopiaks. Pigem võiks selle arvata Tom Moylani kirjeldatud kriitiliste düstoopiate kategooriasse[1]. Mõlemaid iseloomustab küll pessimistlik suhtumine utoopilistesse lahendustesse, kuid antiutoopia on olemuselt miinusmärgiga utoopia, muutuste vastu suunatud hoiatus, kuna düstoopia käsitleb juba eksisteerivate nähtuste ja ideede loogilise arengu tagajärgi (põhimõttel „kui see niimoodi jätkub, siis…”). Kriitilist düstoopiat kui alamžanri iseloomustab omakorda eneserefleksiivsus ning tõlgendatavuse suurem avatus, mille teeb eelkõige võimalikuks žanripiiride ähmastumine, teatud konventsioonide laenamine teistest žanritest[2]. Eneserefleksiivsus seondub omakorda tagasivaatamisega žanri ajaloole ning sellest oma järelduste tegemisega. „Ringi” jaoks on selles plaanis oluliseks pidepunktiks Orwelli „1984”, kuigi arusaama, et inimesed puhtast mugavusest oma vabaduse loovutavad, võib seostada ka Huxley „Hea uue ilmaga”. Samas on „Ringi” lähenemine Orwellile pigem paroodiline, mis avaldub näiteks ingsotsi lipukirju matkivates loosungites „Saladused on valed, jagamine on hoolimine, privaatsus on vargus”. Õigupoolest tundubki Orwelli romaan mõnevõrra naeruväärsena, kuna üksikisik, olgu ta kui tahes tugevalt partei võimule allutatud, jääb seal kõigele vaatamata üksikisikuks, sellal kui „Ringis” on inimene osa Ringist ja Ring on osa temast. Erinevalt Winston Smithist ei saaks Mae Holland üritadagi Ringi hävitada, kuna ta hävitaks sellega iseenda. Maest saab romaani lõpuks puhtakujuline Ringi kehastus; tema tõeline mina on tema „Tõeline Sina”.

See, mis „Ringi” lugedes ebamugavustunnet tekitab ning romaani kriitilise tuuma moodustab, ongi Mae (kriitilisest teooriast pärit terminit kasutades) võõrandumine, kontrolli kaotamine iseenda üle ning muutumine pelgalt osaks teatud mehhanismist. Marxi väitel on tööline võõrandunud kapitalismis neljal erineval tasandil: ta on võõrandunud oma tööriistadest, oma tootest, oma tootlikust tegevusest ja oma töökaaslastest. Poolteist sajandit hiljem kuulutab Guy Debord „Vaatemänguühiskonnas”, et hiliskapitalistlikus ühiskonnas on võõrandumine muutunud universaalseks: „Kõik, mida kord otseselt läbi elati, on kaugenenud representatsiooni valdkonda.”[3] „Ring” viib Mae tegelaskujus selle võõrandumise loogilise lõpuni. Ringi töötajana on ta võõrandunud vabast ajast, kuna lõbutsemine on kohustuslik ning lõbutsedes tuleb ühtaegu olla kohal ja eemal – näidata, et sa oled seal, ent toimuvast mitte päriselt osa võtta, kuna igaühe kohustus on pidevalt maailmaga suhelda. Nagu ütleb Giorgio Agamben „Vaatemänguühiskonda” kommenteerides: „See, mis takistab kommunikatsiooni, on kommunikeeritavus ise; inimesi eraldab see, mis neid ühendab.”[4] Kõige jagatavus („jagamine on hoolimine”) tähendab, et midagi ei jagata tegelikult; jagatakse ainult seda, mida kujuteldav teine näha ja kuulda tahab. Kui internetti on nimetatud globaalkülaks, siis Eggersi kujutatav digitaalne kogukond on globaalne külakool, kus kõik tunnevad üksteist ja on päevast päeva kogukonna pilgu all, mis sunnib neid oma tegelikku mina varjama, kuna eristuda tähendaks kogukonda mitte kuuluda. Ennast täielikult jagava, „läbipaistva” inimese (endast täielikult võõrandunud inimese) ainsateks privaatseteks hetkedeks jäävad enese kergendamine – kuna arvatakse, et keegi ei taha sellega kaasnevaid hääli kuulda – ning uni, kuigi viimane tõsiasi tekitab Maele tõsist meelehärmi.

Mae tunneb tohutut rahuldust numbritest, mis kirjeldavad tema elutegevuse üht või teist aspekti (klienditeeninduse keskmine hinne, piltide arv tema kogus, südame löögisagedus). Need annavad talle kontrollitunde, kuid see kontroll on vaid osaline, see on kontrolli kuvand. Tõelised kriisihetked on Mae jaoks sellised, kus ta oma kuvandit ei kontrolli, ning teda ennast tajutakse samamoodi vaid osaliselt. Üheks selliseks näiteks on kohtinguprogramm, mis loetleb piinliku täpsusega tema allergiaid, restorane, kus ta on käinud, jne: „Kas asi oli algoritmide hämmastavas täpsuses? Võib-olla. Kuid samas polnud need ju täiesti täpsed – ehk oli põhjuseks hoopis see? Kas teda häiris, et tema eelistuste maatriksit esitati kui kõige tähtsamat osa inimesest, nagu inimeses muud ei olekski? Võib-olla oligi asi just selles. See oli justkui peegelpilt, kuid see oli ebatäielik ja moonutatud.” (lk 97)

Kuigi „Ringis” visandatav tulevik on ebameeldiv, ei tundu see tingimata hirmutav, kuna teksti satiirilisus jätab lugejale erinevaid tõlgendusvõimalusi. Tehnoloogia pakutavatest võimalustest tundub Eggers siiski olevat vaimustunud. Nõnda ei tulene Mae võõrandumine romaanis otseselt utoopilisest ihast võimalikult palju teada – Ringi suurimad kriitikudki peavad probleemiks pigem kapitalistlikku ahnust. Teistsuguse tuleviku võimalikkuse lootus, olgu see siis tehnoloogia kütkeist vaba või tehnoloogiline tulevik, jääb alles. Kui just kliimamuutus ning sellega kaasnevad probleemid (raamatu „elevant toas”) meid kõiki enne minema ei pühi.