Spaakultuuri jälgi saab ajada aastatuhandete taha, mil juba Vana-Egiptuse arstid teadsid rääkida veeprotseduuride tervendavast mõjust. Spaade olemust on vorminud läbi aegade nii Rooma keisrite hiiglasuured termikompleksid kui ka meie naaberrahva soomlaste saunad.

Ilma veeta pole inimelu (vähemalt meile tuntud variandis) võimalik. Kuid vett pole antud inimkonnale ainult janu kustutamiseks, vaid see kujutab enesest olulist osa keskkonnast, mida vanad roomlased märgistasid abstraktse terminiga „otium” ning mida võiks tänapäeva tingimustes võrrelda mõnuseisundiga, mida suudab pakkuda lõõgastumine mõnes Eesti või välismaises spaas, kus tegeletakse sulistades ja arvukates erineva otstarbega saunades higistades tundide viisi andunult mitte millegi tegemisega.

Spaamaailm pole oma olemuselt põhimõtteliselt midagi uut ning selle ühel olulisimal komponendil veel on eriline koht paljude rahvaste mütoloogilises pärinemisloos, ühtlasi on see maailma tekke algus- ja lõpp-punkt. Samuti nagu ookeani lõputud veteväljad sümboliseerisid piibellikus interpretatsioonis loomiseelset kaost, millega haakub laialt levinud arusaam suurest veeuputusest. Ka allilm paikneb paljudes mütoloogilistes traditsioonides jõetaguses maailmas, mida iseloomustab näiteks Vana-Egiptuse matmisrituaali kulminatsioon – Niiluse ületamine.

Judaismis seostub traditsiooniliselt veega toora, kuna ilma selleta oleks elu võimatu – see tõmbab enese poole kõiki janunevaid, levib üle kogu maailma, on eluallikaks, lähtub taevasest kõrgusest, puhastab hinge, voolab ülevalt alla, muutes tavalise savianuma hindamatuks ning andes toitu kasvamiseks. Analoogselt ilmnevad paralleelid vee ja Kristuse õpetuse vahel, milles veel on võtmeroll ristimisrituaalis. Ka islami interpretatsioonis sümboliseerib vesi halastust, teadmisi ja elu. Seega on vesi olnud inimeste teadvuses kõiksuse alguseks, allikaks, milleta elu oleks võimatu.

Nendest mineviku lugudest on vast kõige tuntum ning Euroopa kultuurilugu enim mõjutanud kreeka mütoloogia, mis kinnitab, kuivõrd olulist rolli on Kreeka tsivilisatsiooni tekkes mänginud vesi. Seda näitab ka Vana-Kreekas laialdaselt levinud jõgede ja allikate ning neid kehastavate jumalate kummardamine. Vett kasutati laialdaselt ka mitmetes rituaalse puhastumisega seonduvates toimingutes, see sümboliseeris puhastumist palvetamise ja ohverdamise eel ning pärast kokkupuudet „mustade toimingutega” (sünni ja surmaga). Üks Vana-Kreeka silmapaistev mõtleja Thales Mileetosest pidas kõikidest maailma moodustavatest elementidest kõige olulisemaks vett. Tema arvates ümbritses vesi maad, täitis õhku auruga, imbus maa seest jõgede ja allikatena ning, mis kõige tähtsam, veeta poleks elu võimalik. Thalese arusaamast lähtuvalt kujutaski Maa enesest ketast, mida katab kaanena sfääritaoline taevas ning mis ujub lõpmatus veeookeanis. Antiikfilosoofia laiemalt käsitleski vett, kõrvuti tulega, dialektika ühe peamise sümbolina. Sarnaselt tulega muudab ka vesi pidevalt oma vormi, andes nii edasi üleüldise ja igavese liikumise põhimõtet, mida Herakleitos on väljendanud kokkuvõtvalt järgmise lausega: „Ühte jõkke ei saa kaks korda astuda.”

Tervendav vesi

Sõna „spaa” ise tuleneb Belgia linna Spa nimest, mille ravivad veed olid tuntud juba vanal ajal, mil roomlased andsid kohalikele allikatele nime Aquae Sepadonae. Allikate vesi oli meeldiva maitse ja raviomadustega ning allikad sedavõrd populaarsed, et neid on kirjeldanud ka Gaius Plinius Secundus oma „Looduse ajaloos”. Selle kohta, kust pärineb Spa linna nimi, on käibel eri versioonid. Pole välistatud, et see seostub valloonikeelse sõnaga „espa” ehk „purskkaev”, kuid võib tuleneda ka ladinakeelsest sõnast „spargere” ehk „mullitama”.

14. sajandil sai Spa juba laiemalt kuurordina tuntuks ning 16. sajandist on teateid, et kohaliku allika vett turustati paljudes Euroopa riikides. Puhkus Spas muutus aastatega sedavõrd moodsaks ajaveetmise viisiks, et allikaid hakkasid külastama mitmed aristokraadid ning 1717. aastal ravis seal ennast ka Peeter I. Ta oli saabunud allikatele oma raviarsti Robert Erskine (Robert Karlovitš Areskin) soovitusel. Tsaar jõi nelja nädala jooksul (24. juunist 25. juulini) tervendavat vett ning andis käsu jäädvustada oma viibimine vetel spetsiaalselt püstitatud ausambale ladinakeelse tänutekstiga. Peeter I joogieelistusi arvestades on tegemist suure imega – tsaar jõi kuu aja jooksul vaid mineraalvett. Muidugi, kui kirjeldatud lugu vastab tõele.

Spa linn on läinud ajalukku veel ühe meelelahutusviisiga, mis sobib igati maailma, mida märgistab mõiste „otium”. Seal toimus 1888. aasta 19. septembril esimene uue ajastu iludusvõistlus, mille võitis Guadeloupest pärit 18-aastane Bertha Soucaret.

Arheoloogilisele materjalile tuginedes on teada, et maailma vanimate tsivilisatsioonide – Egiptus, Babüloonia, Sumer jt – õitseng sõltus veega varustavate kaevude ja kanalite ulatuslikust süsteemist. Mõnevõrra lihtsustatult võib isegi väita, et nende tsivilisatsioonide käekäik olenes otseselt vee olemasolust. Kuid võimatu on öelda täpselt, kus sai vesi teise otstarbe ning millal hakati nautima erinevaid veekasutusega seonduvaid protseduure, kuigi ajalookirjandusest leiab ka väiteid, et esimestena muutsid argise saunas pesemise mingis mõttes kultuseks vanad egiptlased juba ligikaudu 6000 aastat tagasi. Nii on Vana-Egiptuse papüürused toonud tänapäeva kohalike arstide ettekirjutusi selle kohta, millised veega seotud hügieenilised toimingud mõjuvad inimese tervisele soodsalt. Seega võib spaatamise alguspunkti paigutada soovi korral kas või sellesse kaugesse minevikku.

Mõjutusi mitmelt maalt

See, et veeprotseduuridega seotud mõnud olid väga populaarsed nii Vana-Kreekas ning eriti Vana-Roomas, on üldteada. Maailmavalitsejast linnaks kasvades kujunes Rooma ühtlasi teadaoleva maailma rikkuse ja naudingute sümboliks. Hiilgeaegadel elas linnas ligikaudu miljon inimest ning on oletatud, et neist igaühe tarbeks kulus kuni tuhat liitrit vett ööpäevas. Üks osa sellest läks saunade-termide (ehk tänapäevases mõistes spaade), basseinide ja muu vajaliku veega varustamiseks.

Esimesed termid ehitas Roomasse Marcus Vipsanius Agrippa (63.–12. eKr). Hiljem kujunes termide ehitamine peaaegu iga järgmise keisri auasjaks ja neid rajati laialdaselt üle kogu impeeriumi territooriumi. Sellest, kui suured ja võimsad need ehitised olid ja mis valikut need külastajatele pakkusid, annavad ettekujutuse osaliselt meie ajani säilinud arvukatest eri otstarbega ruumidest koosnevad Caracalla termid, mis hõivasid pindalalt 11 hektarit ning mis loeti juba paar sajandit hiljem maailmaimede hulka kuuluvaks.

Kuigi tänapäeva tähenduses võib näha spaa algeid just nimelt vanade roomlaste termides kasutatud protseduuride kompleksis, on spaakultuuris märgatavad ka teiste tsivilisatsioonide mõjutused. Nii on igas suuremas spaas saunad, mille lätted ulatuvad Soomes juba 10.–11. sajandisse. Idamaad on toonud spaakultuuri omalt poolt elemendid, mis seonduvad traditsioonilise Türgi saunaga, ning neid mõjutusi on ka teisi.

On igati loogiline, et spaakultuur levis kõigepealt piirkondades, kus olid soodsad olud ning soojaveeallikad. Kuid selliste asutuste arvukuse kasv ajas polnud kaugeltki ühtlane. Kõigepealt ei mahtunud taolised meelelahutuslikud ettevõtmised kasinust ja vaoshoitust propageeriva kristliku moraali raamidesse. Seejärel pidurdas kümblusasutuste arengut 14. sajandi katkuepideemia ning 16. sajandi süüfiliselaine, mis päädis Euroopas muude piirangute kõrval ka saunade sulgemisega.

Muda – Eesti spaakultuuri nurgakivi

Mis aga puudutab otseselt tänapäevaseid spaa-asutusi, siis neist esimeseks peetakse 1910. aastal Manhattanil avatud Red Door Saloni, esimeseks fitness-spaa keskuseks aga 1974. aastal avatud The Ashramit Californias.

Kui tulla meile geograafiliselt lähemale, siis on väidetud, et teated tervendavatest allikatest Venemaa territooriumil kuuluvad juba väga ammusesse aega, kuid teadlikult pööras nende tervendavatele võimalustele esimesena tähelepanu tsaar Peeter I. Nagu paljude muude uuenduste puhul, sai ta ka siin inspiratsiooni läänes reisides. 1717. aastal käskis Peeter I otsida Venemaal mineraalveeallikaid ning juba 1719. aastal ehitati Karjala lähedale rauasisaldusega allikate juurde tsaari palee, mida võibki pidada Venemaa esimeseks kuurordiks. Jumal Marsi auks nimetati palee Marsi veteks. Peeter I käsul koostati ka spetsiaalne juhend, mis õpetas, kuidas tuleb mineraalvett raviks kasutada.

Vene impeeriumi vägivaldse laienemisega Krimmi ja Kaukasusse kasvas tunduvalt riigis paiknevate mineraalvee leiukohtade valik. Kuigi tervendavad allikad olid kohalikele inimestele tuntud juba varasemast ajast, kuulutas keiser Aleksander I Kaukasuse mineraalvete piirkonna „riikliku tähtsusega ravialaks”. Piirkonna tervendav kliima ning mitmed mineraalveeallikad soodustasid ala kiiret arengut – sinna kerkis arvukalt vene eliidi suvituskohti. Neist üks tuntuim on Livadia palee. Kokku tegutses Venemaal 1912. aastaks 72 kuurorti ning nende kaitseks võeti 1914. aastal vastu eraldi seadus „Ravipiirkonna sanitaarsest kaitsest”.

Pole välistatud, et eestikeelne sõna „looder” on seotud Venemaa kuurortide ajalooga. Väidetavalt tutvustas venelastele mineraalvee raviotstarbel kasutamist Moskvas praktiseeriv arst doktor Loder, kelle ravimeetod nägi ette mineraalvee joomisele järgnevaid pikki jalutuskäike ehk logelemist.

1917. aasta bolševike korraldatud oktoobripöördega kuulutati kuurordid rahva omandiks, mis ei tähendanud aga kaugeltki seda, et nendest asutustest kõik said tavainimestele kättesaadavaks. Neist parimad olid mõeldud vaid juhtiva nomenklatuuri teenindamiseks. Ühe taolise kuurordi näitena võib nimetada Gruusias Khuthaisi lähistel paiknevat Tskaltubot, mis kuulus niinimetatud „üleliidulise tähtsusega kuurortide” hulka. Hiiglaslik nõukogude pompoosses stiilis sanatoorium rajati Stalini käsul sinna 1950. aastal ning pealinnast Moskvast mugavalt kohale jõudmiseks oli ettenähtud isegi otserongiliin.

Eesti kuurortide ajaloo alguspunktiks on peetud 1813. aastat, mil arst Benedikt Witte, alustades Kadriorus soola- ja ürdivannide raviotstarbelist pakkumist, muutis Tallinna Vene impeeriumi esimeseks kuurortlinnaks, mis kujunes peatselt Peterburi eliidi seas populaarseks puhkepaigaks.

Mis aga puudutab Eesti spaatraditsiooni laiemalt, siis selle algus paigutub 1820ndatesse aastatesse, mil siinsed raviomadustega mudalademed ning kohalike arstide huvi tervisemuda ja ravisupluse võimaluse vastu soodustasid vastavate asutuste teket. Algusaastatest pärineb ka vanim järjepidevalt tegutsenud mudaraviasutus Eestis – Haapsalu kuurort, mille algusaastad seonduvad linna tööle asunud kreisiarsti Carl Abraham Hunniuse nimega. Tegevuse täishoo saavutasid Eesti kuurordid aga alles 19.–20. sajandi vahetusel, millele andis olulise tõuke raudteetranspordi areng. Siis leidsid tee Haapsallu ka mitmed Romanovite dünastia esindajad.

Ja lõpetuseks: praegu ühendab Eesti Spaaliit 21 spaahotelli üle Eesti.

David Vseviov on EKA professor ja raadiosaatesarja „Müstiline Venemaa” autor.