„udulaamad” paneb tundma, justkui palvetaks elektroonilise muusika jumala palge all altari ees.

★★★★★

Tartu eksootilise-eklektilise elektroonilise artisti Day of the Triangle’i „udulaamad” on alates aastast 2015 tema 16. album. Ometi on artist suutnud lisada iga uue plaadiga oma helikeelde uusi nüansse, leida ühisnimetaja, mis hoiab materjali tugevalt koos. Tutvusin tema loominguga esimest korda plaadifirma Trash Can Dance välja antud debüütalbumi „Salvia Sundays” kaudu, mis imponeeris oma kõlapildi ilu ja kargusega. Poleks iial arvanud, et meie kodumaises ambient– või eksperimentaalmuusika valdkonnas leidub mõni niivõrd eristuva helikeelega tegija.

Juunis ilmunud „udulaamad” koosneb neljast palast, kõik üle kümne minuti pikad, ning seda võiks iseloomustada erinevate sakraalsete pingeväljade ristumispaigana. Day of the Triangle’i kõlas on robustsust, rabedust ja täidlast helimassiivi, millele sekundeerivad õhuliselt kerged liinid. Säärane helide kooslus mõjub meditatiivselt ja peidab endas uusi muusikalisi võrseid, millest tärkavad tihedad struktuurid. See on kui ronitaim, mis muudkui kasvab.

„1-3” naelutab liipritega sarnaneva lainetusega, millele lisandub polürütmiliselt teises meetrumis rütm. „be flat” mõjub paksu valguva kihina, mis teeb läbi metamorfoose. Muusika ülevus allutab pulbitsevale stiihiale, mis ei vallandu agressiivsuses, kuid mõjub siiski totaalsena. Justkui palvetaks elektroonilise muusika jumala palge all altari ees. „two” kasvab järk-järgult ning muundub peagi tilkumist imiteerivaks meloodiajooniseks. „cirrus layer”  stardib intensiivse helilainega, mis maandatakse kergeks, hüplevalt hüpnotiseerivaks meloodiaks, mis toob endaga kaasa õhulised liikumised.

Day of the Triangle’i loomingu kuulamisega kaasneb tahes-tahtmata kosmose piiramatusega sarnanev tunnetus, mingisugune futuristlik element.