„Deadpool” (USA; 2016; 108 min). Režissöör Tim Miller. Osades Ryan Reynolds, Morena Baccarin, Ed Skrein, T.J. Miller.

Juulis 2014 lekkis visuaalefektide testiks filmitud „Deadpooli” materjal internetti ning pärast toona tekkinud tohutut kõmu ja erutust ei ole hetkekski selle ropusuise superkangelase ümber keerleval haibil vaibuda lastud. Õigupoolest sõlmiti esimesed lepingud Deadpooli-teemaliste koomiksifilmide jaoks juba sajandivahetusel ja Ryan Reynolds leiti peaossa 2004. aastal, aga sellegipoolest kulus tervelt kümnend, enne kui võtted päriselt alguse said. Nii et midagi vähemat kui maailmaimet loota tundus neljapäevase esilinastuse eel sobimatuna – ikkagi kuueteistkümne aasta töö ja vaev.

Alates 2008. aasta „Raudmehest” on superkangelasefilme toodetud üsnagi selgelt kindlaks kujunenud šablooni järgi, mida pole sihtgrupi pahameelt peljates suuremal määral muuta söendatud, nii et R-reitinguga üliverine ja -ropp märul tundus vaid mõne aja eest ebareaalse unelmana. Kuskil seal peitub tõenäoliselt ka põhjus, miks filmi kinolinale jõudmiseks nii palju aastaid kulus – miks peaks keegi riskima täiskasvanutele suunatud ja mõneti isegi rõveda superkangelasefilmi tootmisega, kui juba ammu selgeks õpitud valemi järgimine stuudiotele jätkuvalt nii tulus on? Aga mingi ime läbi (ehk siis tänu fännide kirglikule poolehoiule) sai „Deadpool” ikkagi valmis ning on nüüd kinodes.

Siiski pole „Deadpool” päris nii isikupärane ponnistus, kui loota oleks võinud. Stuudio raudset kätt on siin-seal hästi tunda, eriti loo ülesehituse juures. Hullumeelne on see küll, aga ainult väliselt – kui ülevoolav huumor ja ränk vägivald maha koorida, jääb järgi täpselt sama lihtsakoeline ja väsinud superkangelasefilm, millesarnaseid Marveli sulest juba vähemasti kümnel korral näha on saanud. Seega on tegu ühe sedasorti teosega, mis põhjalikumat analüüsi või tegelikult üleüldse mingisugust mõtlemist ei kannata – see ainult devalveerib hetkeemotsiooni väärtust. Vaatamise ajal on muidugi lõbus, selles pole kahtlustki, kuna huumor on lihtsalt niivõrd intensiivne, et jätab kõik muu tagaplaanile, aga selle varjus peitub üks äraütlemata klišeeline ja igav lugu. Võib küll argumenteerida, et sel korral on klišeed sihilikud ja mõeldud viidetena filmidele, mida „Deadpool” pilada üritab, kuid see pole nõrga sisu jaoks sugugi piisav vabandus.

Sellegipoolest võib filmi omal moel õnnestunuks pidada. Jah, pikaajalisemat väärtust tal pole, aga kellele superkangelased üldiselt meeldivad, saab siit kahtlemata korraliku elamuse – žanri stampide mõttes mõjub linateose pöörasus kui sõõm värsket õhku. Hullumeelsusega oleks võinud ehk isegi kaugemale minna, võib-olla oleks saanud niiviisi sisutühjuse täielikult ära varjata. Ilma selleta võinuks „Deadpool” tõepoolest praktiliselt perfektne möllufilm olla – täpselt selline, mida vaatama minnes tasuks ajud koju jätta. Ja kui tegu on niivõrd jabura tegelasega kui Deadpool, olekski millegi enama ihaldamine pisut kohatu.

Esilehe foto: promomaterjal