„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”, Von Krahli Teater. Lavastaja Jaak Prints, teksti autorid Eero Epner ja Aare Pilv, kunstnik Kristel Zimmer, helilooja Hendrik Kaljujärv. Osades Sergo Vares, Juhan Ulfsak, Liisa Saaremäel, Gert Raudsep, Karl Birnbaum, Edgar Vunš, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Markus Andreas Auling. Kaasa teevad Rahvusooper Estonia poistekoor ja dirigent Hirvo Surva. Lavastus valmis koostöös Delfi Meediaga. Esietendus 20. novembril 2024 Noblessneri Nobeli saalis. 

See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Neoliberalism lähenes silmapiirile, seistes vankumatult oma usus vabaturgu, konkurentsi ülimusse koostöö ees, majandusvabaduse piirangute kaotamisse, kasuahnuse inimlikku olemusse ning heaoluriigi ja sotsiaalmajandusliku turvavõrgu kaotamisse.

Kus olid sina, kui neoliberalism suri? Mina olin 2024. aasta 6. novembri hommikul kodus ja lugesin Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste esimest järelkaja. Lugesin, kuidas neoliberaalne ideoloogia ei suuda valimistulemuste põhjuseid selgitada, tõlgendada ega ka konstruktiivset tulevikustsenaariumit sõnastada. Kas 50% USA valijatest on tõesti lihtsalt rassistid ja šovinistid, kes ei hooli vähemuste õigustest ja demokraatiast? Ja kui nad on lugemisoskuse ja kriitilise mõtlemisvõimeta (kasulikud) idioodid, kes ei saanud aru, et nad oleksid pidanud hääletama neoliberaalse status quo poolt, siis äkki nad väärivadki seda, et saavad nüüd omal nahal tunda Oranži Mehe poliitikate mõju? Ja kui kõik Trumpi valijad on tõepoolest oma olemuselt halvad inimesed, kes ei saa aru sellest, kui hästi on SKP kasvanud, ega sellest, et trickle-down-majandusmudel niriseb neile iga hetk sooja joana kaela (vt ka 15 aastaga viie rikkaima Balti riigi hulka), siis kas polegi midagi teha, tõstame käed üles ja tunnistame parempopulismi võitu? Kui see ei ole neoliberalismi surm, siis mis üldse on surm?

Või ehk on asi selles, et 74% jõukusest kuulub rikkaimale 10% ameeriklastest, samal ajal kui vaeseim 50% omab vaid 2% varadest.[1] Küllap on oma roll ka sellel, et USAs on sissetulekute ebavõrdsus kasvanud järjepidevalt alates Reagani 1981. aasta valitsemisajast, seda nii vabariiklaste kui ka demokraatide (Clinton, Obama) juhtimisel, ja see on jõudmas vaikselt järele maailmasõdadele eelnenud ebavõrdsustasemele. Ehk valijad ei olegi nii lollid, kui nad ei tule valimiskastide juurde, et kaitsta iga hinna eest ja peenhäälestada majanduslikku ebavõrdsust süvendavat süsteemi?

Parempopulism või heaoluriik?

Eestis korraldati neoliberalismi matused 20. novembril Noblessneri valukoja Nobeli saalis, mis sobib ideaalselt era-, korporatiiv- ja kultuuriürituste korraldamiseks ning Reformierakonna 30. sünnipäeva tähistamiseks. Von Krahli Teatri ja Delfi Meedia koostöölavastus „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” oli ilus punkt ühe ideoloogia ajajärgule. Siit saab Reformierakond nüüd edasi minna kolmes suunas:

1) kas punnitada Ameerika demokraatide stiilis veel üks valimistsükkel deviisiga „vali meid, sest teised on veelgi sitemad” (vt ka Savisaare ja EKREga hirmutamine); 

2) muutuda ise light-versiooniks EKRE stiilis parempopulistidest, kes otsivad sisevaenlasi (loe: eestivenelasi), kelle vastu valijaid üles utsitada (vt ka KOV valimisõiguse trall, mille mõistlikkuse on kahtluse alla seadnud nii president, õiguskantsler kui ka eelmine kaitsepolitsei juht); 

3) või valida suunaks Põhjamaade heaolumudel, milles turumajandus on ühendatud sotsiaalse õiglusega. 

Nagu teadis New Deal’i jõustanud Roosevelt, on just sotsiaalmajanduslik turvavõrk (mitte piiranguteta majandusvabadus) see, mis loob eeldused tõeliselt demokraatlikuks ühiskonnakorralduseks, mistõttu vastus võiks demokraatiast hoolivale poliitikule ilmne olla. Aga selle valiku tegemiseks tuleks matta koos neoliberalismiga maha ka Siim Kallase kodanike riigi manifest koos sealsete mõtetega tasulisest tervishoiust ja eraharidusest. Et me kõik saaksime oma lapsed heasse kooli saata.

Just sotsiaalmajanduslik turvavõrk (mitte piiranguteta majandusvabadus) on see, mis loob eeldused tõeliselt demokraatlikuks ühiskonnakorralduseks.

Ebavõrdsus on poliitiline valik

„Missa Reformierakonnast” algab ühe luuletaja sõnadega, kes leiab, et üle kõige on maailmal vaja üht vaba last. See annab meile võtme, mis aitab lavastust mõista ja tulevikku vaadates lootuskiirt näha. Kui missale minnes oli mul kuklas mõte, et neoliberalism sööb oma lapsi, siis etenduse lõpus jäid mind kummitama Rahvusooper Estonia poistekoori poisid, kes laulsid, et nad on ansipi lapsed. See, et poisid olid poliitilise teatri laval, oli tugev kujund – noored mõjuvad sellises kontekstis haprana ja seda valusam oli mõelda, et Reformierakonna juhitav valitsus otsustas septembris kärpida laste huvihariduse rahastust. Söögi teemal jätkates on valus ka see, et alates järgmisest aastast on Eestis toiduainete käibemaksumäär Euroopa kõrgeimate hulgas.

Von Krahli Teatri trupp teab, et kultuur asub poliitikast ülesvoolu. Seda teab ka Martin Helme. Kas seda teavad Kristen Michal ja Kristina Kallas? Aga Hanah Lahe, Kristo Enn Vaga, Aleksei Jašin ja Daniel Kõiv? Üks sõnum, millele „Kindlates kätes” poliitika köögipoole kontekstis osutas, on see, et pragmaatilised ja professionaalsed erakonnad ei pea iga hinna eest varasemasse ideoloogiasse kinni jääma, alati on võimalik suunda korrigeerida. Aga kas ideoloogia muutub erakonna juhtliikmete sees või eeldab ideoloogia vahetumine uusi juhte? Kuigi lavastus keskendus esmapilgul just konkreetsetele poliitikutele, nende motiividele, võimuvõitlusele ja sellele, mida tähendab poliitikute jaoks see, et meid või meisse usutakse, tekkis etenduse lõpuks sügav veendumus, et tegelikult pole suurt vahet, kes mingil ajahetkel poliitiku rolli kehastab. Juhtigu erakonda kaks Kallast, Ansip, Rõivas, HP või Michal, lõppude lõpuks sööb ideoloogia poliitikuid hommikusöögiks ja taasiseseisvunud Eesti arengulugu on liikunud samas taktis ülejäänud lääneriikidega. See riikideülene ideoloogia on olnud nii tugev, et „ma ei vali neid, aga nad on ikka minu ajus”. Nad on meie kõigi ajus ja ühiskonnakorralduses. Nii võib neoliberalismi surm Ameerikas ning Tallinnas peetud matusepidustus anda väikestviisi põhjust optimismiks. Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty, kes on uurinud koos kolleegidega rahvusvahelist ja ajaloolist sissetulekute ja varade jaotust, rõhutab, et ebavõrdsuse ulatus on olemuslikult poliitiline valik[2], mis võib muutuda kiiremini, kui vaatlejad arvavad[3].

Neoliberaalne demokraatia on paradoks, sest mida ebavõrdsem on varade ja sissetulekute jaotus, seda suuremaks muutub kõige jõukamate mõju poliitikutele, erakondade programmidele, kampaaniatele ja valimistulemustele.

Neoliberaalse demokraatia paradoks

Üldiselt paistab, et pikas plaanis on ainuvõimalikud kaks varianti: neoliberalism ilma demokraatiata või demokraatia ilma neoliberalismita. Neoliberaalne demokraatia on paradoks, sest mida ebavõrdsem on varade ja sissetulekute jaotus, seda suuremaks muutub kõige jõukamate mõju poliitikutele, erakondade programmidele, kampaaniatele ja valimistulemustele. Kui Ameerikas rahastas Elon Musk parempopulistide kampaaniat pea 130 miljoni dollariga, siis Eestis on Parvel Pruunsild toetanud Isamaa erakonda ligi kahe miljoni euroga ning Raul Kirjanen kujundanud viimase aasta jooksul Parempoolsete tegevust 290 000 euroga. Positiivse alternatiivina leidub ka riike, kus üksikisikute annetustele on seatud mõistlikud piirid, nt Prantsusmaal 7500 eurot aastas ja Iirimaal 2500 eurot (jne). Samasugune jõukuse mõjuvõimu kasvu  tendents kehtib ka meedia- ja kultuuriväljal. Kui Hans H. Luige ja Delfi Meedia armust saab teha veel teatriprojekte, siis Linnamäe peatoimetaja taunib kultuuriajakirjanduses leiduvat vabaturumajanduse kriitikat, kutsudes üles selle tegevust kärpima, samal ajal kui Postimees Grupp võib loota lahke omaniku rahalisele toetusele. Peab olema ikka päris hea mõtteakrobaat, et ise sellises positsioonis olles kultuuriajakirjandust ja vabaturumajanduse kriitikuid sõnavabaduse piirangute ja enesetsensuuriga nõukanostalgias süüdistada.

Üks tont käib ringi mööda Eestit, privileegipimeduses – see tont väidab, et Eesti on vasakule viltu. Ta vaatab Eestit kusagilt kaugelt selja tagant, nii umbes läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpust. Kuidas oleks, kui laseksime sellel neoliberalismi tondil nüüd taevasse ära minna. Minge Jumala rahus.

[1] Piketty, T. 2022. On the Persistence of Hyper-Concentrated Wealth. 

Eestis kuulub rikkaimale 10% tervelt 59% varadest, samal ajal kui vaeseim 50% peab ära jagama 7% jõukusest. Rõõm, T. 2023. Mis selgitab varalist ebavõrdsust Eestis? Rahatarkuse seminar õpetajatele. 

[2] Piketty, T. 2022. A Brief History of Equality. Harvard University Press.

[3] Piketty, T. 2024. Nature, Culture, and Inequality: A Comparative and Historical Perspective. Other Press.

Joosep Norma saab praegusel pimedal ajal jõudu John Dewey raamatutest.