10. mail avatakse Tartu Kunstimajas kunstirühmitus Demodictuse näitus „Demodictus”, mis jääb avatuks 2. juunini.

Kunstimaailmas juba ribadeks lahatud ideed kunsti ja kunstniku surmast ning ajaloo lõpust leiavad jätkuvalt agarat kasutamist. Arvatavasti ei leidu kunstnikku, kes ei oleks kunagi kedagi tsiteerinud, mõnele varasemale kunstiteosele viidanud või hoopis võõrast loomingut kaaperdanud ja seda uude konteksti asetanud.

Kunstnikerühmituse Demodictus (Ott Pilipenko, Mari Prekup, James Connor, Priidik Hallas, Taavi Tulev, Märt Vaidla) näitus läheneb surma ja kordumise ideele kahest aspektist – vaimsest ja füüsilisest. Sisult kompab näitus surmaga seotud tabusid laiemas sfääris, käsitledes inimelu kui selle keskset fenomeni. Vormilt minevikku tsiteerivad kunstiteosed kunstiajaloos omavad samuti elutsüklit, mis konteksti muutudes küllastuvad enamasti uute tähendustega.

Demokraatia + Diktatuur = ebatäiuslik kõiksus

„Demodictus” kujutab endast sõnamängu demokraatiast ja diktatuurist, otsetõlkes võiks terminit tõlgendada kui „rahva häält”. Rohkem kui sada aastat tagasi tuli Nietzche lagedale väitega, et ükski kunstnik ei talu tegelikkust. 19. sajandi kunst tagasivaates ei tundu aga kaugeltki nii morbiidne ja depressiivne, nagu see on tänase päeva liberaalses, kõikeaktsepteerivas ja näiliselt vabas ühiskonnas.

Kunstnikke võib pidada ühiskonna suuvoodriteks, kes trambivad ümbritseva maailma valupunktidel. Kunsti on peaaegu võimatu lahutada mõnest valitsevast (või alternatiivsest) ideoloogiast, mis üritab reaalsusele vaatenurka leida. Demodictuse alla kuuluvad kunstnikud aga ei püüa ülistada mingit konkreetset ideoloogiat, pigem üritavad nad näidata, et olenemata kehtiva võimu üllatest ideedest või hüvedest jäävad meid jälitama probleemid, mida ükski riigikord ei ole võimeline lahendama. Süüdi on seletamatu jõud, universumi arhitektid, kes oma „vigase” projektiga paratamatult toodavad ebavõrdsust ja kannatusi. Demodictus tõstatab filosoofilisi küsimusi võimust, vabadusest, surmast ja moraalist.

Prantsuse revolutsiooni poliitiline liider Saint-Just pidas moraali türannidest tugevamaks ja kuningat igavese kuriteo kehastuseks. Kuigi kuningas sai kukutatud ja võõraste seaduste järgimise asemel kuuletuti iseenese kehtestatud seadustele, ei toonud revolutsioon vabastust. See tõi uued isandad ja uued ohvrid. Ka praeguses demokraatias on endiselt enamus peale väikese eliidi orja staatuses ning heaolu nõuab oma hinda. Taoliseid pessimistlikke ideid illustreeris hästi Kaia Otstaki avamis-performance „Veremineraalid”, mis juhtis tähelepanu demokraatliku Kongo situatsioonile, kus orjastatakse lapsi ja tapetakse naisi. Vabadust, võrdsust ja humaansust taotlevate seaduste ajalugu on aastasadu pikk, kuid endiselt ei näi asjad laiemas mastaabis oluliselt muutuvat.

Kunst ja demokraatia

Kunsti olukord demokraatlikus süsteemis ei ole eriti parem kui keskmise kongolase argipäev. Postmodernistlikusse kõiksusesse lahustunud kunst on ülimalt tolerantne, liberaalne ja solidaarne kõige ja kõigi suhtes. Aktsepteerides kõike, on kunst kaotanud iseenda olemuse. Selle funktsioon ja püüdlused on hägused ja segased. Kunstimaailm on võimeline peaaegu kõike tõlgendama kunstina, kuid sellegipoolest on enamus kunstiproduktsioonist minevikku vaatav. Mateeria fetišeerimine on asendunud ideedefetišismiga, nihestuste ihalusega. Nii ärandavad ka Demodictuse kunstnikud Bernt Notke ideed surmatantsust ja valavad selle uude vormi. Altarimaalist loosirattaks modifitseeritud kunstiteos seevastu ei ärata eriti uusi tähendusi, vaid uuendus jääbki pigem korduskunstile ebatüüpiliselt vormikeskseks. Idee surmast kui paratamatust jõust, mis murrab igat masti inimesi, jääb ka sadu aastaid pärast Notket muutumatuks. Demodictuse eesmärk ongi esile tuua küsimused surmast ja surematusest ning seda ümbritsevatest rituaalidest ja uskumustest. Põhiküsimusena jääkski ehk kõlama, kuidas elada väärtuslikult ja mida üldse kunstnikuna teha, kui juba nagunii kõik on tehtud ja maailma parandamine tundub võimatu missioon?

Religioonipsühholoogia seisukohalt on postmodernne kaootilisus ülimalt stressirohke (nii kunstnikule kui tavakodanikule) ning stabiilsuse saavutamiseks pakub usk kindlustunnet ja leevendust. Et säärases mõttesegaduse risoomses rägastikus mingitki tugipunkti leida, pakuvad Demodictuse kunstnikud lahenduseks näiteks religiooni (Objekt nr. 5 ehk „Aabraham tellib mannavahtu”), sporti (Objekt nr. 3 ehk „Jane Fondale”), arvutimänge (Objekt nr.1 ehk „Dance Dance Macabre”). Nii spordil, sõltuvuste rahuldamisel ja religioossel eluviisil on seos endorfiinide ja õnnetundega, mis maapealset elu veidi talutavamaks aitavad muuta ja mõttetusest mingitki mõtet leida. Mida aga teha kunstiga ja kunstipublikuga? Ilmselt aitab ka selle vastu väike annus musta huumorit, mida Demodictus kahtlemata pakub.