Kümne aasta eest ilmus mu „Demograafiline vetsupott” – artikkel, mille pealkiri läks kõnekeelde, ilma et sisu oleks alati tabatud. Osalt põhjustas seda muudatus tavalise vetsupoti kujus. Aga milline oli mu tollane hoiatus ja kuidas paistab tegelik olukord kümme aastat hiljem?

Rein Taagepera on politoloog ja ühiskonnategelane ning ühes Mare Taageperaga Metsaülikooli asutaja Eestis. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Sündide arv Eestis on juba 24 aastat olnud allpool taastoote määra (mis oleks 22 000 sündi aastas). Pärast taasiseseisvumist on aastane arv viibinud 12 000 ja 16 000 vahel. Selle puudujäägi jätkudes rahvas hääbuks, kui seda ei korva 6000 sisserändajat aastas. Neid oleks lihtne leida, aga neile eesti keelt õpetada oleks raskem.

Meie sündide kõveral on klassikalise vetsupoti kuju – seda näitasin graafil Metsaülikooli kogumikus „Eesti jätkusuutlikkus ja lõimumine” (2008, lk. 25). On poti äär, kus 1984. aasta stagnamasenduses sündis ikkagi 24 000 last – ja 1988. aasta laulva revolutsiooni elevuses koguni 25 000. Iseseisvudes vist otsustati, et kuna võõrad meid enam välja ei sureta, peame seda tegema ise. Sündide arv potsatas poti äärelt poti põhja, 12 000 juurde.

Klassikalisel vetsupotil oli varem nimelt lame põhi, mis tagapool ehk natuke tõusiski. Nii sai toodet imetleda ja potti sattunud võtmed välja õngitseda, enne kui vee peale tõmbasid. Mu praegune pott teeks selle raskeks, suundudes otse alla. Aga tollal oli potil see lame vaheaste ja niimoodi lamenes ka sündide kõver 20 aasta eest. Isegi tõusis 16 000 peale 2008. aastal. Miks? Lastesaamise ikka jõudsid need 1980ndate suured aastakäigud. Rohkem vanemaid, rohkem lapsi. Paraku tuli lapsi ainult natuke rohkem. Polnud vajaliku 22 000 haisugi.

Kümne aasta eest oli ilmne, et varsti hakkavad lastevanemaiks saama 1990ndate kõhnad aastakäigud ja see tirib sündide arvu alla. Just nagu langus vetsupoti lamedast põhjast torru, kust võtmeid enam nii hõlpsasti kätte ei saa. Nii ma siis jutlustasin 2005–2008, et on viis aastat armuaega suurte aastakäikude ajal. Tuleb vanemaid teadlikustada ja julgutada saama kolmandat last, pahaks harjumuseks saanud ühele-kahele lisaks. Muidu liugleme torru seda järsemalt.

Kuidas tegelikult on läinud? Minu hoiatused aitasid ehk kaasa, et hoiakud pisutki nihkusid ja riik vanemapalga sisse seaks (kas optimaalsel kujul, see on omaette küsimus). Nägin ette, et aastal 2010 tuleb uus langus 14 000 sünnile – see tuli tegelikult alles 2012. aastal. Ja langust 13 000le arvutasin saabuvat 2013, paistab aga tulevat alles tänavu. Niisiis suutsime aastail 2008–2010 toru otsa eemale tõugata kahe aasta võrra. Asi seegi. Aga nüüd oleme ikkagi torus, teel olematuse poole.

Ükskord nad tulevad niikuinii

Ei tühjaks jäeta ükski maa, kui oma lapsi maa ei saa. Maailma rahvaarv tõuseb 70–80 miljoni võrra aastas. Ülejääk voolab sünnipaigust välja. Kuhu? Vesi voolab alla, inimesed tühja kohta. Eriti just tühja ja jõukasse kohta. Mida jõukamaks oma üht-kaht prints(ess)i kasvatame, seda sügavamaks kaevame neid teenindavate odavtööde augu. Kus tühi, sinna tullakse. Ah et teeme sisserändu keelava seaduse ja rajame piiritõkked? USAs on seda proovitud, asjata. Ainus seadus, mida vee- ja inimvoolud tunnustavad, on raskustungi seadus.

Kuna omaenda üks-kaks last leiavad tasuvama töö, hakkavad praegusi Eesti 20–40-aastasi vanadusikka jõudes hooldama hoopis sisserändajad. Sedalaadi tööd tegi mu professorist isa sisserändajana Kanadas. Ingliskeelseis maades omandavad uustulnukad inglise keele, eriti, kui tulevad eri mandreilt, nii et neil muud ühist keelt pole. Eestis aga katsuvad nad omandada… kah pigem inglise kui eesti keelt.

Ükskord nad tulevad niikuinii. Küsimus on vaid, kui palju korraga ja kust. Kui tulevad küllalt aeglaselt ja mitmest eri kandist, siis suudame ühiskeelena hoida eesti keelt.

Kui palju sisserändajaid korraga tuleb, see oleneb meie laste arvust. Iga lisatud tuhat last aastas muudab eesti keele ja kultuuri väljavaateid paremaks. Kas see tähendab, et peaks nüüd oma isikliku heaolu unustama ja hambad ristis hakkama rohkem lapsi muretsema? Ei, sellist muretsevat portsu pole maailmale vaja. Sama hästi võib kogu see muretsev keel ja kultuur torust alla minna.

Lapsi juurde rõõmutseda

Teine lugu on, kui saame tagasi võime lapsi juurde rõõmutseda. Kui avastame, et laste kasvatamine on pingutav aga rahuldust pakkuv sport, milles on popp teiste omaealistega võistelda. Kui võidame tagasi võime mudilaste arengut huviga jälgida, mitte neid vaid toita ja peput pühkida. See võime on meis alla surutud, peidus. Kui suudame ta esile tuua, aitab see kaasa heale enesetundele, kuigi tarbimisreklaam katsub meid rajalt maha võtta.

Ma tean seda, sest olen selle läbi teinud kolme lapsega. Nippe, kuidas oskasime lastest rõõmu tunda, pakuvad mälestusraamatud „Mare ja mina” (2014) ja „Marega Kalifornias” (juuni 2015). Eestis ikka veel sagedase käsukasvatuse asemel kasutasime vaistlikult „võimestuskasvatust”: ise jooksed, ise kukud, ise tõused ja pühid end puhtaks. Tunned uhkust, et suudad kolmeaastaselt pere sööginõud ära pesta – kui rõõmsad vanemad julgevad sind nõude juurde lasta siis, kui see sind huvitama hakkab.

Kolmanda lapse toetuse tõstmine on Riigikogu päevakorras. On siis eriti põhjust küsida, kui palju läheb maksma kolmas laps – raha, aja ja tuju poolest. Mare ja minu kogemus oli, et raha poolest lisas kolmas vähem koormust kui esimene või teine. Sama lapsevanker ja lelud taaskasutuses. Natuke suurem pott toitu. Natuke riideid, teistest ülejäänutele lisaks. Kolmas laps ei sundinud meid 45-ruutmeetrise korteri asemel suuremat otsima. Julgen järeldada, et suurem kolmanda lapse toetus võiks osutuda vägagi tõhusaks ergutuseks – ja maksaks Eesti riigile vähe, sest meil on neid kolmandaid lapsi ju nii kasinalt.

Ajakulu meile kolmas laps üldse ei lisanud, sest esimese lapsega pidid vanemad pidevalt tegelema, aga kolmandaga tegelesid juba teised lapsed. Mängisid ja aitasid ka hoida, ikka võimestumise vaimus. Vanimast lapsest sai lapsehoidja, kui vanemail oli vaja lühemat aega kodust ära olla. Sellest kõigest tulenes, et tuju ei kannatanud. Mitmekesi oli kodus seda huvitavam.

Võib paista, et jutt on kaldunud demograafilisest vetsupotist eemale, ent see pole üldsegi nii. Et rahvast poti torust välja sikutada, ei eelda isiklikku eneseohverdust, vaid hoopis vastupidi: see aitab taasleida pikaajalise hea tunde tõelised alused.