21. sajandi poliitikat hakkavad suuresti kujundama viis võimsat allhoovust: identiteedipoliitilised kultuurisõjad, globaliseerumise vastuoksused, keskklassi hääbumine, tehnoloogiline revolutsioon ja kliimamuutus. Milline on nende viie makrotrendi mõju tulevikus nii demokraatiale kui ka poliitikale laiemalt?

21. sajandi edenedes hakkab demokraatia välja nägema tunduvalt teistsugune kui see, millega oleme seni harjunud. Me peame olema valmis täiesti uuteks ühiskondlikeks vastuoludeks (tehnoloogiahiiud vs. kodanikud, kliimaegoistid vs. planeedipäästjad), uuenduslikeks kodakondsusmudeliteks (digikodanikud ja ökokodanikud) ning seninägematuteks demokraatia vormideks (vikidemokraatia ja kosmopoliitne demokraatia). Ilmselt vaadatakse aastal 2099 meie ajastule tagasi samasuguse imestuse ja mõistmatusega, nagu meie vaatleme poliitikat sõdadevahelisel perioodil (1920–1939): üht-teist on tuttavlikku, aga kõik näib kuidagi primitiivne ja üsna mõistetamatu. Kontrast võib olla isegi suurem, kui me ehk praegu aimame.

Identiteedipoliitilised nullsummamängud

20. sajandi teise poole sotsiaalteaduste kõige suuremaks valearvestuseks oli eeldus, et mitmed algupärased identiteedid, nagu rahvus- ja usuidentiteet, on vaikselt välja suremas ning inimeste poliitilised huvid taanduvad edaspidi peaasjalikult majanduslikule ratsionaalsusele. Kiputi ignoreerima sotsiaalpsühholoogias hästi tuntud tõika, et identiteedid mängivad inimeste vaimse heaolu seisukohast üliolulist rolli, sest nendega seostuvad väärikus, sotsiaalne tunnustatus ja staatus.

Kui alates 1970. aastatest hakkasid majanduspoliitilised lahkarvamused erakondade vahel järjest tasanduma ning klassikonflikt kaotas oma senise mobiliseeriva jõu, siis ebavõrdsus ja ilmajäetuse tunne ei kadunud sellega paraku kuhugi. See andis sõnaosavatele poliitikutele võimaluse hakata mängima identiteedipoliitilistele narratiividele, kus peamiseks sõnumiks oli see, et sinu „hõimult” on ebaõiglaselt midagi ära võetud ja sa väärid enamat. Kui vasakpoolsed kutsusid inimesi koonduma n-ö progressiivsete identiteetide (sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon) lipu alla, siis nad ei kujutanud ette, et parempoolsed võivad sama edukalt taaselustada rahvus- ja usuidentiteedi. Nõnda oleme me jõudnud 21. sajandi esimesteks kümnenditeks täiemahulise kultuurisõja lävele, kus iga identiteedigrupp üritab propageerida oma väärtusagendat, arendada oma ohvrinarratiivi ning, mis kõige hullem, oma visiooni teistele kompromissitult peale suruda.

Demokraatia pole äärmusliku polariseerituse tingimustes jätkusuutlik, sest oma olemuselt on ta üles ehitatud tasakaalude otsimisele, mitte „võitja võtab kõik” loogikale.

Seda uut kultuurisõda analüüsides toob Francis Fukuyama oma hiljuti ilmunud raamatus[1] välja kaks peamist põhjust, miks seesugused identiteedipõhised konfliktid võivad 21. sajandi demokraatiale eriti halvavaks muutuda. Esiteks näeme me seda, kuidas olemasolevad „hõimud” killustuvad järjest väiksemateks kogukondadeks. Igaühel neist on oma eripärased poliitilised nõudmised ja ohvrinarratiiv. Liigne ühiskondlik fragmenteeritus muutub demokraatiale aga mingist punktist hallatamatuks. Teiseks oleme me tunnistajaks sellele, kuidas eri gruppide vahel tekivad järjest ületamatumad lõhed ja polariseeritus matab enda alla igasuguse ratsionaalse demokraatliku dialoogi: üksteist ei kuulata, kompromisside leidmist peetakse nõrkuseks, mitmekülgsed koalitsioonid eri ühiskonnagruppide ja klasside vahel muutuvad järjest võimatumaks. Vana tõde on aga see, et demokraatia pole äärmusliku polariseerituse tingimustes jätkusuutlik, sest oma olemuselt on ta üles ehitatud tasakaalude otsimisele, mitte „võitja võtab kõik” loogikale.

Võib muidugi küsida, et mis on praegu teisiti kui ligi sadakond aastat tagasi sõdadevahelisel perioodil, mil äärmuslus ja polariseeritus samuti maad võtsid ja paljudes kohtades demokraatiale saatuslikuks said. Toona ju suudeti sellest ometi välja tulla. Tõsi, ühest küljest oleme võrreldamatult paremas seisus kui 1930. aastatel – demokraatlik kultuur on nii tugevalt Lääne ühiskondade DNAsse kirjutatud, et seda niisama lihtsalt välja juurida ei õnnestu. Teisalt aga muudab interneti ja sotsiaalmeedia tulek meie ülesande üha keerukamaks. Liiga paljud on sulgunud oma „kõlakambrisse”, kuhu kostab vaid mõttekaaslaste seisukohti ning dialoogi vastaspoolega ei teki. Sotsiaalmeedia on murendamas pluralistliku demokraatia üht kõige olulisemat tugisammast – avalikku sfääri. Avalikku sfääri kui ühtset kommunikatsiooniruumi, milles enamik ühiskonna liikmetest osaleb ja peab enam-vähem ratsionaalset ja argumenteeritud diskussiooni.

Demokraatlik kultuur on nii tugevalt Lääne ühiskondade DNAsse kirjutatud, et seda niisama lihtsalt välja juurida ei õnnestu.

20. sajandi demokraatia pidi selleks läbi tegema kaks maailmasõda ja suure majanduskriisi, et ära õppida, kuidas äärmusliku polariseerituse tingimustes ikkagi lõpuks keskpõrandale kokku tulla. Mis katastroofe peame me kogema 21. sajandil, mõistmaks, et kultuurisõdadest kantud identiteedipoliitilised nullsummamängud pole jätkusuutlikud? Ja isegi kui me jõuame sellele arusaamale, siis kas me saame hakkama jätkusuutliku demokraatia ehitamisega „kõlakambrite” ja üksteisele vastanduvate „hõimude” maailmas? Tõepoolest, tuleviku demokraadid peavad olema ülimalt leidlikud ja pühendunud, et luua selleks täiesti uut tüüpi institutsioone, mille kaudu edendada laialdasi ja ühendavaid identiteete.

Globaliseerumise võitjad ja kaotajad

Tänapäevastest kultuurisõdadest, „hõimustumisest” ja polariseerumisest kõneledes ei saa me kuidagi jätta mainimata populismi temaatikat. Populismi esilekerkimist on üritatud seletada mitmel viisil. Üks neist teooriatest haakub juba eespool kirjeldatud väärtuspõhiste kultuurisõdade teesiga[2]. Nimelt on alates 1970. aastatest toimunud läänemaailmas nn vaikne väärtusrevolutsioon (Silent Revolution), mille käigus on just noorema põlvkonna hoiakud muutunud järjest sallivamaks ning ühiskondlikku kirjusust soosivamaks. Samas peab vanem põlvkond endiselt au sees traditsioonilisi väärtusi ning nad tunnevad ennast selles mitmekesistuvas ja hägustuvate piiridega maailmas järjest ebamugavamalt. Trump ja Brexit polnud seega midagi muud kui vanema põlvkonna meeleheitlik appikarje: „Peatage rong!”

Teine seletus on aga majanduslik ja seostub ennekõike globaliseerumise mõjudega. Viimased 40 aastat domineerinud neoliberaalne globaliseerumismudel on põhinenud riigi vähesel sekkumisel majandusse, inimeste ja kaupade vabal liikumisel. Sellest mudelist on ennekõike võitnud haritud keskklass, kelle karjääri- ja teenimisvõimalused on tänu üleilmastumisele märgatavalt laienenud. Puutudes kokku peaasjalikult vaid samasuguste jõukate ja edukatega, on neil vähe aimu, mis elu elavad globaliseerumise kaotajad. Teisisõnu inimesed, kes kogevad iga päev üleilmastumise pahupoolt: peavad tulema toime langevate ja stagneeruvate sissetulekutega, tunnevad muret olemasolevagi töökoha kaotamise pärast ettevõtete Aasiasse liikumise tõttu, näevad pöördumatult muutuvat kultuurimiljööd lähimas naabruskonnas, kuhu saabuvad immigrandid jne. Enamik neist inimestest kuulub töölisklassi ja tunneb, kuidas globaliseerumise võitjad neile ülevalt alla vaatavad, neile nagu kantslist oma multikultuurseid ja liberaalseid väärtusi jutustavad ning kuidas lipsustatud kosmopoliitse eluhoiakuga poliitikud ei taha kaotajate muredest juba aastakümneid midagi kuulda[3]. Globaliseerumise kaotajad on vihased – koguni nii vihased, et võivad viia riigi välja EList ja vallutada parlamendihoone.

Kestliku globaliseerumise mudel peaks võimaldama valitsustel senisest enam sekkuda turgude toimimisse, reguleerida globaalseid finantsvooge ning tugevdada heaoluriiki, et pakkuda võimalusi ja turvatunnet ka globaliseerumise kaotajatele.

Jah, koroonakriis võib küll globaliseerumise tempot mõnevõrra maha võtta, kuid üleilmastumist vaevalt enam tagasi keerata õnnestub. Globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseis on miski, mis hakkab paratamatult punase niidina läbima kogu 21. sajandi demokraatiat ja poliitikat. Näeme juba praegu selle uue lõhe kinnistumist ja süvenemist parteipoliitikas, mille väljenduseks on parempopulistide ootamatu edu paljudes riikides[4].

Mida siis teha? Tuntud majandusteadlane Dani Rodrik toob välja nn globaliseerumise paradoksi[5]. Üleilmastumisega seostub kolm võtmetemaatikat: globaal-majanduslik integratsioon, rahvusriiklik suveräänsus ja demokraatia süvenemine. Rodriku väitel saab neist korraga edendada vaid kaht, kuid mitte kunagi kolme. Globaal-majandusliku integratsiooni ja rahvusriikliku suveräänsuse kombinatsiooni on valinud autoritaarne Hiina. Läänemaailma ja liberaalse demokraatia ellujäämise seisukohast oleks ilmselt kõige optimaalsem valik rõhuda rahvusliku suveräänsuse taastamisele koos demokraatia süvenemisega rahvusriiklikul tasandil. Rodrik kutsub seda kestliku globaliseerumise mudeliks. Demokraatia on selles mudelis muidugi liberaalse näoga (mitte populistlik ja autoritaarne, nagu soovivad paremäärmuslased). Kestliku globaliseerumise mudel peaks võimaldama valitsustel senisest enam sekkuda turgude toimimisse, reguleerida globaalseid finantsvooge ning tugevdada heaoluriiki, et pakkuda võimalusi ja turvatunnet ka globaliseerumise kaotajatele. Ühesõnaga, mainitud uudne lähenemine peaks ravima mitmeid senise uusliberaalse globaliseerumise liialdusi. Küsimus on, kas me suudame seesuguse jätkusuutliku üleilmastumise mudeli üles ehitada. Kas meil on selleks poliitilist tahet? See muutub demokraatia saatuse seisukohast otsustavaks küsimuseks, sest vanamoodi jätkamisel pole tulevikku.

Kui see tõepoolest õnnestub, siis võib-olla suudame sajandi lõpuks liikuda juba uuele tasandile ning hakata eksperimenteerima kosmopoliitse demokraatiaga, mida viivad ellu maailmakodanikud ning kus on maailmaparlament ja tõeliselt mitmekülgne globaalne kodanikuühiskond[6].

Keskklassi hajumine robotiseerimise tuultes 

Lähimate aastakümnete jooksul võib läänemaailmas kaduda robotiseerimise ja digitaliseerimise tõttu hinnanguliselt kuni 45% töökohtadest. Esialgu ähvardab see mehaanilisi lihttöid, kuid mida aeg edasi, seda enam automatiseeritakse ka vaimsemat pingutust nõudvaid keskklassi spetsialistide tööotsi. Daniel Susskind rõhutab oma põnevas raamatus tööhõive tuleviku kohta[7], et robotiseerimine ei toimu suure pauguga, vaid on järkjärguline protsess, mis viib meid kummalisse olukorda, kus majandus küll kasvab tänu pidevale tehnoloogilisele innovatsioonile, kuid sellega ei käi enam kaasas võrreldavat hõive tõusu. Töö ei kao päriselt, kuid seda jätkub järjest vähematele ülivõimekatele.

Kui juba muretsetakse selle pärast, et kapitalilt teenitud tulu ületab tegelikku tootlikkust ja see süvendab ebavõrdsust, siis praegune seis võib olla tuleviku kõrval lapsemäng.

Pole raske aimata, kuidas seesugused arengud mõjutavad klassistruktuuri ja kihistumist. Kuid meie õnnetuseks hakkab ebavõrdsust võimendama ka teine sama ohtlik tendents – kapitali ja omandi täiesti pretsedenditu kontsentratsioon. Rikkus koondub tulevikus järjest väiksema arvu edukate tehnoloogiafirmade ja digihiidude kätte. Neid tehnoloogiagigante ei saa niisama lihtsalt väiksemateks tükkideks lõhkuda või kergekäeliselt uutega asendada. Kui juba muretsetakse selle pärast, et kapitalilt teenitud tulu ületab tegelikku tootlikkust[8] ja see süvendab ebavõrdsust, siis praegune seis võib olla tuleviku kõrval lapsemäng.

Põhimõtteliselt võime sattuda silmitsi olukorraga, kus väikesele majanduseliidile ja nende värvatud üksikutele õnnelikele töötajatele vastanduvad töötute ja vaeste massid. Keskklass on määratud selles olukorras hääbuma. Kuid just demokraatia seisukohast on viimase püsimine hädavajalik. Fukuyama[9] toob välja mitmed põhjused, miks keskklass on demokraatia tugisammas. Esiteks, kui keskklass moodustab ühiskonnas enamuse, toetavad nad mõõdukat ümberjagamist ja stabiilsust ega lähe kaasa äärmuslike revolutsiooniliste loosungitega. Teiseks, just keskklassi hulgas on kõige enam levinud sallivad ja liberaalsed väärtused – need on aga lääneliku demokraatia alusmüüriks. Kolmandaks, tänu meritokraatlikule eluhoiakule on keskklass väga valvas korruptsiooni ja võimu kuritarvituste suhtes.

Me vajame uut New Deal’i, millega riik võtab kohustuse seista suurema sotsiaalse õigluse eest, et inimeste staatus ja eneseteostus säiliksid ka olukorras, kus töötegemine muutub kohustusest privileegiks.

Niisiis on keskklassi ja tema elujärje hoidmine ka robotiseerimise ja digitaliseerimise tingimustes tuleviku demokraatia jaoks üks tõsiseimaid väljakutseid. Kuigi kujuteldav on ka n-ö tööjärgne paradigma, kus inimese sissetulek, staatus ja eneseteostus ei ole enam tööga seotud, siis selle lähenemise juurutamine võtab aega inimpõlvi. Lahendusi on vaja palju kiiremini: olgu selleks siis kodanikupalk, haridussüsteemi ja ümberõppe põhjalik ümberkorraldamine, tehnoloogiahiidude ja kapitali maksustamine, usurfakturatsioon (ettevõtte kasumi ja omandiõiguse jagamine), kodanikele tasu maksmine nende genereeritud digiandmete kasutamise eest, riiklik vaba aja poliitika vms. Teisisõnu paistab, et me vajame uut New Deal’i, millega riik võtab kohustuse seista suurema sotsiaalse õigluse eest, et inimeste staatus ja eneseteostus säiliksid ka olukorras, kus töötegemine muutub kohustusest privileegiks. Ilma selle uue ühiskondliku lepinguta pole võimalik päästa keskklassi ja sellega koos ka demokraatiat.

Kodanike ja digihiidude võitlustanner

Jamie Susskind väidab oma raamatus „Future Politics”[10], et tulevikudemokraatia võtmeküsimuseks saab see, kuidas, mis määral ja mis tingimustel me lubame (digi)tehnoloogial dikteerida ühiskonnas ja poliitikas toimuvat. Järjest võimekamaks muutuv ja meie igapäevaelu igasse sfääri tungiv tehnoloogia hakkab dikteerima, kuidas me mõistame selliseid poliitika sõlmküsimusi nagu vabadus, võim, sotsiaalne õiglus ja demokraatia.

Me ei tohi unustada, et tulevikumajanduses domineerivate digihiidude kätte ei koondu ainult majanduslik kapital, vaid ka info valdamisest tulenev poliitiline võim. Tehnoloogia mõju aina kasvab, et piirata meie vabadusi, kujundada meie meelsust ja käitumist ning reguleerida ligipääsu hüvedele ja ühiskondlikule tunnustusele. Sellele kõigele lisandub suurenev tehnoloogiline võimekus meie käitumist pidevalt jälgida – järelevalveühiskond pole enam orwellilik utoopia, vaid saab reaalsuseks. Tuleviku kodanikuühiskonna suurimaks väljakutseks saab võitlus selle nimel, et tehnoloogiafirmad ega ka riik ei kahmaks endale neis küsimustes liigset võimumonopoli. Seega kujuneb 21. sajandi kodanikust ennekõike digikodanik – tahab ta seda või mitte.

Milline võiks siis tuleviku demokraatia digitehnoloogia peadpööritava arengu kontekstis ikkagi välja näha? Teatud tendentse näeme me juba praegu: valimiskampaaniad kolivad järjest enam sotsiaalmeediasse, kus kasutatakse sihtgruppide mõjutamiseks tehisintellekti ja suuri andmemassiive; me räägime e-demokraatiast ja e-valitsemisest; kodanikud ise kasutavad sotsiaalmeediat poliitiliseks osaluseks ja mobiliseerumiseks (näiteks tänu Facebookile võimalikuks saanud revolutsioonid ja liikumised). See kõik on aga tegelikult harjumuspäraste praktikate jätkamine uute vahenditega. Tõelised uuendused demokraatia vallas seisavad alles ees. Näiteks võib internet pakkuda uut hingamist nii arutlevale kui ka otsedemokraatiale, kui me suudame veidigi leevendada juba eespool kirjeldatud avaliku sfääri fragmenteerituse ja „kõlakambrite” ründava labasuse probleemi, tuues arutelud tagasi viisakale ja argumenteeritud pinnale. Kuid kujuteldavad on veelgi fantastilisemad demokraatia vormid. Mõelgem näiteks vikidemokraatiale, kus kodanikud saavad panustada seaduste ja poliitiliste dokumentide loomesse umbes samas vormis nagu Vikipeedia artikleid kirjutades. Brasiilias ja Uus-Meremaal on seda juba katsetatud. Või kuidas oleks andmedemokraatiaga (data democracy), kus valitsus teeb otsuseid suurandmete pealt, mis võimaldab teha üsna täpselt kindlaks kodanike tegelikke hoiakuid, ootusi ja käitumist? Veelgi rohkem edasi arendatud versioon oleks tehisintellektidemokraatia (AI democracy), kus tehisintellekt suudab teha meie kohta teadaolevate andmete baasil palju optimaalsema ja ratsionaalsema otsuse kui me ise, vastata valitsuse igapäevastele nanoküsitlustele jne. Tõsi, viimase kahe demokraatiavormi puhul on probleem, et kaob ära kodanik kui subjekt ja ka poliitilise osaluse vajadus – kas nendeta on demokraatia ikka veel demokraatia?

Me peame olema valmis, et meid kodanikena ja meie demokraatiat tervikuna ei hakkaks kujundama süsteemid, mis pole päris meie kontrolli all ja mille toimimisloogikat me lõpuni ei adu.

Tulevikudemokraatias tuleb ilmselt leida mingi tasakaal nende eri vormide vahel, kus ühest küljest on väärtustatud arutelu ja osaluse komponent (arutlev ja vikidemokraatia), kuid teisalt ratsionaalsus ja tulemuslikkus (andme- ja tehisintellektidemokraatia). Nii või teisiti peame olema valmis, et meid kodanikena ja meie demokraatiat tervikuna ei hakkaks kujundama süsteemid, mis pole päris meie kontrolli all ja mille toimimisloogikat me lõpuni ei adu. Võitlustanner kodanikud versus tehnoloogia on alles kujunemas, kuid muutub peagi juba otsustavaks.

Lisame võrrandisse kliimamuutuse

Tunnustatud poliitikateadlane ja võimusuhete uurija Michael Mann on väitnud, et 21. sajandil hakkavad meie tulevikku kujundama kaks peamist ideoloogiat: roheline maailmavaade ja paremäärmuslus[11]. Teise puhul on asjad üsna selged – piisab vaid viimase kümnendi hoiatavate arengute jälgimisest. Kliimamuutus ja sellega vältimatult kaasnevad tagajärjed avavad aga demokraatia tuleviku jaoks täiesti uued perspektiivid.

Mõelgem ise eespool toodu kontekstis, et kui me lisame võrrandisse, kus on juba ees kultuurisõjad, globaliseerumise varjuküljed, automatiseerimine, töökohtade kadu ning tehnoloogia kõikjale ulatuv mõju, ka kliimamuutuse, siis mis tulemuse me saame. Täiusliku tormi, sest kliimamuutusega hakkavad kaasas käima seninägematud rändevood, ressursipuudusest tingitud sõjad, genotsiid, täiesti uued ühiskondlikud ja poliitilised vastasseisud. Viimase puhul võime näiteks kujutleda, kuidas uuenenud poliitspektri ühel tiival võtavad koha sisse planeedipäästjad ja teisel kliimaegoistid. Planeedipäästjad kutsuvad üles oma riigis kohe midagi ette võtma, kuid tunnevad kaasa ka kliimapõgenikele piiri taga. Kliimaegoistid aga see-eest ütlevad, et kliimamuutus pole meie süü ning meie seetõttu ohverdusi tegema ei hakka. Üks on aga selge: 21. sajandi kodanikust saab öko- või kliimakodanik, isegi kui ta seda ise ei taha. Kliimamuutuse väljakutse on lihtsalt nii tõsine ja vältimatu, et see ei jäta palju valikuvõimalusi.   

Kas demokraatia elab selle täiusliku tormi üle? Praegu me seda veel ei tea, sest töötavaid lahendusi kliimamuutusega rindapistmiseks tegelikult pole. Paljud autorid maalivad pilte antikapitalistlikust ökodemokraatiast, mis põhineb ülemaailmsel solidaarsusel, võrdsusel ja koostööl[12]. Täna paistab see utoopilise soovmõtlemisena, homme võib-olla enam mitte…

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et väljakutsed, mis demokraatial 21. sajandil ees seisavad, tunduvad olevat veelgi tõsisemad kui sõdadevahelisel perioodil ligi sadakond aastat tagasi. Toona päästis meid mitmete riigimeeste südikus, väljaspool kasti mõtlemine ja kõigutamatu usk, et demokraatia on väärtus, mille säilitamise nimel tasub pingutada. Jääb vaid loota, et kui seesugused riigimehed pole juba meie seas, siis nad on vähemalt sündimas.

[1] Fukuyama, F. 2018. Identity: Contemporary Identity Politics and the Struggle for Recognition.
[2] Norris, P.; Inglehart, R. 2019. Cultural Backlash: Trump, Brexit, and Authoritarian Populism.
[3] Diamond, P. (toim.) 2018. Crisis of Globalization: Democracy, Capitalism and Inequality in the Twenty-First Century.
[4] Kriesi, H.; Grande, E. jt. 2012. Political Conflict in Western Europe.
[5] Rodrik, D. 2012. Globalization Paradox: Why Global Markets, States, and Democracy Can’t Coexist.
[6] Bray, D; Slaughter, S. 2015. Global Democratic Theory: A Critical Introduction.
[7] Susskind, D. 2020. World Without Work: Technology, Automation and How We Should Respond.
[8] Piketty, T. 2014. Capital in the Twenty-First Century.
[9] Fukuyama, F. 2014. Political Order and Political Decay: From the Industrial Revolution to the Globalization of Democracy.
[10] Susskind, J. 2018. Future Politics: Living Together in a World Transformed by Tech.
[11] Mann, M. 2012. Sources of Social Power: Volume 4, Globalizations, 1945–2011.
[12] Wainwright, J.; Mann, G. 2017. Climate Leviathan: A Political Theory of Our Planetary Future.

Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent. Ta on analüüsinud juba kaks aastakümmet eri väljaannete veergudel Eesti poliitilisi arenguid. Oma akadeemilises töös on ta keskendunud erakondadele, valimistele, ühiskondlikele lõhedele, demokraatiale ja populismile.