Üheksakümnendatel laulatatud kommertsfotograafia ja kunsti abielu näib isegi digiajastu lastele kui miski cool, ajatu ja energiline.

Maailm algas või vähemalt leiutati uuesti üheksakümnendatel. Ülbetel ja segastel üheksakümnendatel, kelle inimkujuline figuur kannab nahktagi ja leopardimustrilisi retuuse, suitsetab tööpäevadel Rumbat ja nädalavahetuseti pidudel Marlborot ning teab pärast kella kaheksat õhtul Roosikrantsi tänavat vältida. Metsik ajalooline tegelane, kes ratsutab kauboina pseudosotsialismi surma ja korporatiivkapitalismi sünni vahel. Tema, kelle kätes oleks kõik justkui ühtäkki võimalik, kuid sealsamas täiesti uutmoodi nässus ja segamini.

Kui soovida sellele ajavaimule mingi konkreetne kehastus anda, pole Eesti kunstimaailmas tegelikult midagi paslikumat kui Herkki-Erich Merila ja Peeter Lauritsa fotorühmitus DeStudio. Legendi järgi 1992. aastal Merila stuudios tekiilapudeli lahendamise käigus sündinud duo suudab pea kolmkümmend aastat hiljem kristalliseerida nii kohalike kui ka globaalsete üheksakümnendate Zeitgeist’i. Kehastada režiimivahetuse katkestust. Illustreerida fotokunsti toonast žanrihierarhiaid purustavat lendu. Näidata, kuidas reklaam võib olla midagi kunstilist. Astuda modernismi trollipeatuses näoga vastu post’i ja kõndida minema verise muhu ja muigega.

DeStudio suudab pea kolmkümmend aastat hiljem kristalliseerida nii kohalike kui ka globaalsete üheksakümnendate Zeitgeist’i.

Fotografiskas eksponeeritav retrospektiivnäitus „Pohmelus” toob DeStudio publikuni ennekõike värskelt. On tähelepanuväärne, kuidas näitus suudab esitada kolm aastakümmet tagasi loodud kunsti igati legendivääriliselt, hoidudes samas pieteeditundest, mis kogu vibe’i ära rikuks. Tõtt-öelda piisavalt hästi, et Müürileht võib-olla ongi ainus väljaanne, kus sobiks DeStudiot ja seda näitust kajastada. Isegi kui DeStudio nüüdiskultuur on jäänud põlvkonna taha, suudab ta olla „nüüd-kohe-praegu” viisil, mis on lihtsalt rõõmustav!

Kunagi ammu

DeStudio on puhtpraktiliste banaalsuste tõttu ajaloolise hetke sünnitis. Kui kohalik kunstimaailm prantsatas taasloodud vabariiki, olid tal näpud päris põhjas. Turumajanduse piiramatu ruum tekitas kunstimaailmas tänu riikliku tellimuse äkilisele kadumisele rahalise vaakumi. Kuni kultuurkapitali loomiseni 1994. aastal rahastas kogu valdkonda sisuliselt ainult Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Valitses ikaldus ja mitmed suure potentsiaaliga kunstnikud kadusid äraelamise vajaduses kunstimaailma radadelt elumere lainetesse ning sealt ajaloo hämarusse.

Kui kohalik kunstimaailm prantsatas taasloodud vabariiki, olid tal näpud päris põhjas. Turumajanduse piiramatu ruum tekitas kunstimaailmas tänu riikliku tellimuse äkilisele kadumisele rahalise vaakumi.

Merila ja Laurits nägid aga olukorras võimalust. DeStudio plaan oli lihtne ja efektiivne: „Teeme reklaamibüroo. Sellega teenime raha. Rahaga finantseerime kunstitegevust.” Ennast reklaamiti kõikvõimalikes leviformaatides terviklahendusi pakkuva ettevõttena. Toonase reklaami kaunis jumetusse maailma sukelduti energiaga, mida võib tagantjärele pidada samavõrd lammutavaks kui otsivaks, uuendavaks ja katsetavaks. Kasuks tulid kindlasti Lauritsa New Yorgis elatud 1991. aasta ja Merila kogemus ajakirjandusfotograafina. Turundusnõksud olid mõlemal fotograafil selged juba ajal, kui turundus tähendas paljude jaoks veel seda, kuidas jalaga keskturu lahtikäivat lauda avada.

Tõtt-öelda oli eesmärk ka kahe valdkonna omavaheline segiajamine. DeStudio eesliide „de” tähistas tegelemist nii kommertsmeedia loomise kui ka selle aktiivse parodeerimisega. Vastuoluline, irooniline, lõhestunud ja muigega suhestumine reklaami ning toonase ühiskonnaga laiemalt joonistub DeStudio loomingust välja seda rohkem, mida enam ajaloolisi kihistusi rühmituse tegevusele peale settib. Muutuv, muunduv, digiajastu piirimail eksisteeriv ja üleüldiselt piiridega mängiv aeg leidis endale DeStudio loomingus mastaabi, mis saab aina selgemaks, konkreetsemaks ja suuremaks, mida kaugemale tulevikku kunstikaanoni vagun ajaloo rööpaid pidi sõidab.

Ikka ja jätkuvalt

Tõenäoliselt ei tohiks ka kõige kunstikaugemal lehelugejal tekkida seda artiklit saatvaid fotosid nähes küsimust, et millist kunstivoolu või kultuurilist positsiooni DeStudio kehastas. Postmodernism par excellence! Nihestatuses on figuurid ja kompositsioonid. Valitseb fragmentaarsus, kehad ja organid on läinud sassi ning kõrge ja madal on äärmiselt relatiivsed suurused – kui neid üldse saabki enam suurusteks lugeda. Kuigi DeStudio looming väljendab tugevalt oma aega, on tegu ka edukate dekonstruktiivsete teostega iseeneses. Aja oma viga, et ta nende näost lahti ei saa.

DeStudio ei viljele postmodernismi aga kuidagi Lääne kunstielu tendentse kopeerides või järele aimates. Loomingulises protsessis said kokku Merila pressitööga omandatud kindlakäelisus ja Lauritsa ülitugev filosoofiline baas ning kasutusel olid kõik omaaegsed võimalused subjektivalikust tehnoloogiani. Igasuguste hierarhiate ja binaarsete vastasseisude tühistamine lähtus nii kunstimaailma äkilisest ärkamisest kaheksakümnendate formalistlik-rahvuslikust masturbatsioonist globaalküla konteksti kui ka reflekteerimisest ühiskondliku koe enda rebenemisjälgedel. Sealjuures on tunda, kuidas aktiivselt tollase sotsiaalse olukorraga suhestuvad teosed ei seisa enesekeskses üksinduses. DeStudio looming toimib eelneva kontekstis murdepunktina ka tänu sellele, et vaataja on saanud kunstiloomes sama oluliseks elemendiks kui teos ise. 

Loomingulises protsessis said kokku Merila pressitööga omandatud kindlakäelisus ja Lauritsa ülitugev filosoofiline baas.

Nii formaalselt kui ka sisuliselt on DeStudio üks võtmemõiste katkendlikkus. Tööstuslikkust ja tehnoloogilisust traagelniidina kasutades lõid Merila ja Laurits tükkideks hekseldatud viljaka taimelava uudishimuliku pilgu lennuks – viimasele rohkete silmakujunditega ka üha viidates. Omal ajal kahtlemata agressiivselt ja dekonstruktiivselt mõjunud vaatamiskogemusele tähelepanu pööramine suudab seejuures nüüdisajal üllatada. Kui üheksakümnendatel võisid teosed mõjuda visuaalse orgiana, siis praegune, retrospektiivnäituse kontekstis paratamatult historiseeriv pilk pöörab dekonstruktsiooni kohati ümber konkreetseks konstruktiivseks tegevuseks. DeStudio teosed mõjuvad nüüd kohati pigem endaks nihestuvalt kui ennast tükkideks nihestavana. Teisisõnu saab omaaegne lõhenemine retrospektiivselt tervikuks kujuneva ilme. 

Omaaegsete mälestuste põhjal olid DeStudio tegijad üle linna tuntud poisid, kelle koostööpartnerid olid samavõrd kaasloojad kui head sõbrad.

Kuid nüüdisaegsus ei suuda kuidagi ümber hinnata ega mängida seda siirast elujõudu ja iroonilist huumorit, mis võib olla tagantjärele vaadates DeStudio hingestatuse peamine kandetala. Nali, olgu see visatud enda, glämmikultuuri või poliitavalikkuse suunal, on fotorühmitusel kasutusel küll dekonstruktiivselt paljastava vahendina, kuid see mõjub aastaid hiljem nagu kood, mille põhjal joonistub välja siiras ja heatujuline tegemisrõõm. Omaaegsete mälestuste põhjal olid DeStudio tegijad üle linna tuntud poisid, kelle koostööpartnerid olid samavõrd kaasloojad kui head sõbrad. On tõepoolest kaunis näha, kuidas fotokollaažid – terviku ja ka kollaaži osistena – peegeldavad nii teravmeelset nalja kui ka mingisugust küünarnukitundest kantud kultuuriseltskonda, kes üldse suudab nii hea killu maha panna. 

Aga nüüd

Kui pöörduda tagasi näituse enda juurde, tuleb jagada kiidusõnu lisaks nimikangelastele ka kuraator Eero Epnerile. Naljakal kombel on DeStudio juurde naasmine märgiline ka talle. Nimelt kaitses Epner enda bakalaureusekraadi DeStudiost rääkiva tööga. Näituse terviku kergusest peegeldub head maitset ja põhjalikkust. Epneri loojutustamisoskus ühes suutlikkusega luua mõtestatud tervikut pole andnud kokku pelgalt parimat näitust Fotografiska praeguse näitusevaliku kontekstis, vaid potentsiaalselt galerii kogu senises ajaloos. 

U-kujulisel põhiplaanil läbi kuue saali kulgev väljapanek on seega otsast lõpuni täielik maiuspala. Suurepärane valgustus ühes taasloodud teostega, uuesti eksponeeritud ja restaureeritud vanade ning nüüdisajaga kohandatud töödega, loob terviku, mis mõjub kohati nagu liikumine läbi ülerahvastatud õhtuse öölokaali. Kärtsuvalt ja mürtsuvalt toimiv sissejuhatus teeb sujuva ülemineku üksikteostele. Fotodele on jäetud autonoomiaks vajalik ruum, samas täidab tekkivate paralleelide ja lühiühenduste võrgustik vaataja peas ruumi isegi pealiskaudsema suhestumise korral. 

Eriti tuleks kiita DeStudio viimase seeria „õõv@veetlus” esitlemist. Pärast 1997. aastat pani DeStudio oma tegevuse pausile. Aastal 2008 saadi viivuks taas kokku, et kommenteerida muutunud ühiskondlikku olukorda, ning sellest tekkinud räigelt kehakeskne, iha ja vastikust ühte põimiv seeria on näitusel väljateenitult heal positsioonil, kattes U-kujulise näituseruumi sisekurvi. Sarnaselt sellega, kuidas DeStudiost rääkides ei saa üle ega ümber üheksakümnendatest, ei saa unustada, et Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila on iseseisva kunstikeelega omanäolised, praeguseks krestomaatilised loojad. „õõv@veetluse” fotode paralleel varasema loominguga pakub mõlema mehe eraldiseisva loominguga tuttavatele kunstikeele arengu jälgimise meeliülendavat kogemust. DeStudio analoogformaadis fotode digitaalselt fragmentaarne kood, mis naaseb kümme aastat hiljem digiformaadis bioloogiliselt sidusa analoogkoodina, pakub mõtteainest üheksakümnendate prismast kaugele välja.

Teetähised

Laurits ja Merila on teinud selle näituse teatavas Gesamtkunstwerk’likus vaimsuses. On leitud sobivaim võimalik galerii, antud välja raamat ning suudetud isegi Röövel Ööbik taas kokku ajada. Kõike seda läbib teadlik ja oma ebaühtsuses äärmiselt ühtne stiil ning ülima eneseteadlikkusega moodsas ajas püsimine. Seda isegi rahastuse vallas.

Samasuguse eduga, nagu üheksakümnendatel räägiti ära kliente, suudeti leida selle retrospektiivi kontekstis ülevaateraamatule rahastus Hooandja kaudu. Kuigi DeStudio jätkuv suutlikkus kasutada oma ideede elluviimiseks ajastukohaseid vahendeid on võluv, on näitusega kaasas käiv raamat tõeline saavutus iseeneses. Seda nii kujunduse kui ka sisu poolest. Ülivõrdes kirjutamine hakkab ära väsitama, kuid poleks üldse üllatunud, kui Indrek Sirkli kujundatud raamat kordaks Laura Pappa hiljuti kujundatud suvilaraamatu rahvusvahelist edukäiku. Läbimõeldud mäng nii tekstiformaatide kui ka paberi tekstuuriga pakub näitusega igati võrdväärset lugemiskogemust. Eriliselt südantsoojendav on Johannes Saare tekst, mis mõjub, otsekui DeStudio oleks suutnud peita ülevaateraamatusse oma ülevaatenäituse arvustuse.

Kuigi Fotografiska eesmärk on tuua Eestisse fotograafia tippnimesid, on DeStudio suutnud teha näituse, mis rõõmustaks kunstipublikut küllap nii Stockholmis kui ka New Yorgis.

Suurepäraste eksponeerimistingimuste kõrval lisab Fotografiska näitusele ka glamuuri ja varakuse hõngu, mis on antud kontekstis igati paslik. Nukker on ehk vaid see, kuidas alumisel korrusel eksponeeritud Ellen von Unwerth mõjub pärast DeStudiot magedalt ja klantslikult. Samas on meeldiv, et kohalike heeroste jaoks pole välismaiste staaridega rindapistmine mingi katsumus. Pähe kerkib tahes-tahtmata küsimus, kas ja kuidas suudab Fotografiska oma frantsiislikku positsiooni ära kasutada. Kuigi galerii eesmärk on tuua Eestisse fotograafia tippnimesid, on DeStudio suutnud teha näituse, mis konkureerib neist parimategagi ning rõõmustaks kunstipublikut küllap nii Stockholmis kui ka New Yorgis. Kui Fotografiska suudab kasutada oma ainulaadset positsiooni globaalsel kunstiturul kohalike fotograafide hüvanguks ja populariseerimiseks, on tal potentsiaali saada institutsiooniks, mis on kahesaja aasta pärast samavõrd märgiline kui tänapäeval Tartu Ülikooli kunstikabinet. Esimene samm selleks oleks loomulikult see, et eesti fotograafide/rühmituste näitused toimuksid väiksema intervalli tagant kui kaks aastat. 

Siiani kuld

Enim on Merila ja Laurits seda retrospektiivi luues õnnestunud DeStudio jätkuva aktuaalsuse hoidmise seisukohalt. Tagasivaadetel on alati võimalus kukkuda välja imalalt ja läägelt. Seda on suudetud täielikult vältida. Tohutu vahva on näha retrospektiivi kui aktiivset tagasivaadet, pärandi tunnustamist ja nautimist võrdses mahus selle taaskehtestamisega. DeStudio on kolmkümmend aastat hiljem positsioonil, kus tal jagub siiani, mida öelda ja näidata – loomulikult suudab ta endiselt ka šokeerida ja naerutada. Kuigi üheksakümnendate näitustega küllap konkureerida ei saa, on õhk Fotografiskas sellegipoolest paksult elektrit täis.

On suur šanss, et Laurits ja Merila on kehtestanud ennast selle näitusega lõplikult eesti nüüdisfotograafia grand old man’idena. Ajalugu on kirjutatud. Šampuseklaase on kokku löödud. Ning Maria Avdjuško silm sädeleb sama eredalt kui kirss tordil.

Aleksander Metsamärt kirjutab ja mõtleb kunstist ning valdkonnaga piirnevatest aladest. Eraelus tarbib liiga palju suhkrut ja muid magusaineid.

DeStudio näitus „Pohmelus” on avatud Tallinnas Fotografiskas kuni 3. oktoobrini.