Suits ja peeglid Dew8 kuutõbises triphop’is võrgutavad diipi ja tähenduslikku luulet.

★★★★☆

Dew8 ehk Siim Parisoo vajutab nuppe aina sügavamale psühhedeelsesse, tumedasse, mõtlikku tonaalsusse, mida võiks nimetada ka (neo-)triphop’iks ja mis tuli selgemalt esile albumil „Uroboros kaheksas”. Veidi prügisemal kombel ta sellega pildile tuligi: album „Park God” (2018) on suht Mo’ Wax 1995. Ka eksperimentaalne album „Doom” Genkaga näitas tõmmet pigem boheemide ja intellektuaalide saundimaailma poole kui trendidesse.

Tartu räppari Ske ja Dew8 „Ekviliibrium” asub ookeanide kaugusel eetrid ja müügitabelid vallutanud Don Toliveri või Kendrick Lamari popräpist, või ka kohalikust meinstriimiräpist, nagu 372Kaspar või Pluuto. Popräppi ja põrandaalust ei erista enam ammu töömaht ega lihvituse aste. Neid lihtsalt töödeldakse eri vabrikutes. Sellises somnambuulses kunsträpis nagu „Ekviliibrium” tegeleb produtsent ülima hoolega kuulaja tähelepanu hajutamisega: lood sõuavad nagu läbi nõiaudu, taustal aimub huugamisi, kriginaid ja kosmilist tolmu. Trippimine tekitab hallutsinatoorse ruumi, mida biidid üritavad kinni nõeluda, aga suits ja peeglid hoiavad helipilti nihkes, nagu loos „Aegumatu”. „Ekviliibriumis” on nokitsetud pintsettidega iga biidi, saundi, sõna, sämpli kallal ja nimiloo mitmed read kõlavad kreedona: „uued sihid näha kõike paremini / klotsid paigas asendini / jõudes uue tasandini”.

Triphopilikud vidinad, sünged foonid ja psühhoosi piiril tuksumine instrumentaalosas nõuaks sugereerivamat vokaali. Ske räpp on veidi argine luulelugemine. Monotoonne sõnavool võib hüpnotiseerimise asemel hoopis virgeks teha. Julgustaks jätkuvalt räpparite hääli digitaalselt moonutama isegi sõnumi ähmastumise hinnaga. Seda tehakse Eestis ikka veel liiga vähe. Kes aga kuulab rohkem sõnu kui vokaali instrumendina, selle jaoks vupsab jänes kübarast välja kindlasti.