„Dheepan“ (2015, Prantsusmaa). Režissöör Jacques Audiard, osades Jesuthasan Antonythasan, Claudine Vinasithamby, Kalieaswari Srinivasan jt. 109 min.

Olen mitme ringiga jõudnud tagasi järgmise reani: „No one puts their children in a boat unless the water is safer than the land“(1). Kipume sageli unustama, et põgenike ees pole kaalukaussidel mitte „hea“ ja „halb“, vaid „suur võimalus surra“ ja „väike võimalus jääda elama“. Valikute spektrum on ahas. Milliosakesed elust, millega tehinguid peetakse, on oma mätta otsast vaadates nii imeväikesed, et jäävad tahtmatult märkamata, ometi on need tulijate jaoks niivõrd suured, et kätkevad endas korraga inimelu lõppu ja algust.

Tänavuse Kuldse Palmioksa üllatusvõitja, prantsuse režissöör Jacques Audiard’i film „Dheepan“ mängib selsamal ahtal pinnal ning jutustab kontrastide kaudu loo, mis Audiard’i sõnul võiks parandada praeguste migrantide olukorda Euroopas. Cannes´i võit näitab ühel poolt filmi kõrget taset, teisalt on see märk aktsepteerimisest.

Humans of New York postitas hiljuti piltlugusid Euroopa pinnale jõudnud immigrantidest. See, millest inimesed piltidel rääkisid, oli kas perekond või kodumaal valitsenud võimujaotus, sageli olid need kaks traagiliselt seotud. Srilankalase Dheepani (Jesuthasan Antonythasan) lugu ei erine neist kuigivõrd – kaotanud perekonna, leiab mees põgenikelaagrist suvalise võõra naise, kes võtab enesega kaasa võõra lapse ning nii perekonnana esinedes saadakse võimalus lahkuda Prantsusmaale. Perekonna mõiste saab selles filmis hoopis teise tähenduse – see pole enam sugulusel ja armastusel põhinev rühm, vaid ühiste katsumuste kaudu lähedasteks saanud ja ühendatud inimesed, kes olude sunnil peavad koos võimalikult üksmeelselt ja teineteisega arvestades elama. Ühtäkki portreteeritakse vaatajale nii pagulasperekonna olukord võõras kultuuriruumis kui ka iga indiviidi võitlus koha eest sel tõotatud maal.

Kolm lahtirullunud tegelasliini annavad objektiivse ning üldistava ülevaate sellest, mida saabuvad perekonnad erinevatel sotsiaalsetel tasanditel läbi elama hakkavad. Audiard ei tee järeleandmisi ei naistele ega lastele. Näeme koolis tõrjutud Illayaali (Claudine Vinasithamby), keelebarjääri taga virelevat Yalini’ (Kalieaswari Srinivasan), kes on loo algusest saati Prantsusmaal vastumeelselt ning loodab sealt üksi edasi Londonisse minna. Dheepan on otsekui kahe eelneva maandaja. Teda kujutatakse tööka, ambitsioonitu ja alalhoidlikuna, oma valikud seab ta teiste soove arvestades ning püüab päev korraga hakkama saada. Paradoksaalne on filmi juures tõik, et Dheepan lahkub Sri Lankalt osaliselt ka oma poliitilise kuuluvuse pärast – ühena Tamili Tiigritest(2) loodab ta Prantsusmaal leida rahu, ometi viivad kokkusattumused ta filmi lõpuks jälle vägivalla keskmesse. See justkui süvendataks stereotüüpi nagu tooksid tulijad endaga kaasa ainult kriminaalsuse ja kaabakluse. Siiski ei tulnud Dheepan hermeetilisse keskkonda – saabuti paika, kus enne neid olid kehtestatud reeglid ja sisemine hierarhia. Režissööri loodud taust, kuhu tegevus projitseeritakse, äärelinna karm reaalsus ühes selle vastandliku sisekliimaga ei paista sugugi üksmeelt pakkuva elukeskkonnana. Ühtlasi viitab Audiard sellele, et Dheepani ja tulijate käitumisele paneb suuresti aluse keskkond, kuhu nad paigutatakse, mitte nende trots sattuda kohalikega ilmtingimata konflikti. Sealt järeldades on olukord just täpselt nii rahulik, kui rahulikku keskkonda tulevatele inimestele pakkuda suudetakse.