Tähelepanu- ja platvormimajandus domineerivad kaasaega, kuid tekitavad põhjalikult disainitud lubadustest hoolimata lugematul hulgal uusi probleeme.

Septembris linastus Netflixis Jeff Orlowski dokumentaaldraama „The Social Dilemma”, mis on olnud teatud hetkedel ka kodumaiste vaatajate hulgas populaarsuse edetabelis esikohal. Jeff Orlowski on hoolimata oma 36 eluaastast jõudnud teha juba dokfilme nii jääkatte sulamisest poolustel kui ka korallide hävinemisest, uues filmis uurib ta meie ühise ruumi lahustumist mikroskoopilisteks ja reaalajas digitaalselt manipuleeritud kaja- ja „vangi”-kambriteks.

Kes on vähegi vaevunud infotehnoloogilise taristu arhitektuuriga tutvuma, teab juba niigi (kas või pealiskaudselt), mismoodi töötavad tänapäeva digiökoloogia ja seda kontrollivad majandusmudelid – meie andmete mõõdutundetu traalimine, biheivioristlikud rätsep-algoritmid, libauudiste ja teadusvastasuse võimendamine, poliitiline radikaliseerumine, digisõltuvus jne. Digitaristut loovad arvutiteadlased, insenerid ja majandusinimesed ning juba ammusest ajast on tehnoloogiatööstust kritiseeritud humanitaarse mõtte väheses kaasamises – sõltumatute eetikute, filosoofide, sotsioloogide või kultuuriteadlaste otsimine on IT-sektori töökuulutustes ülimalt haruldane. Keegi, kes vaataks tehtavat tööd ja viisaastaku ärimudelit n-ö droonilennult ning suunaks või konsulteeriks uue või juba olemasoleva platvormi tagajärgi ja eesmärke laiemalt. See on ka uue dokfilmi põhiline ja kohati üledramatiseeritud sõnum – tehnoloogia on hakanud hoolimata selle paljudest plussidest samaväärselt kahju tekitama, nii üksikisiku psühholoogilisel kui ka ühiskonna demokraatlikul tasandil. Olemasoleva ärimudeli ainus eesmärk on hoida iga jumala kasutajat oma keskkonnas maksimaalselt kaua, koguda tema kohta maksimaalselt andmeid ning müüa neid andmeid maksimaalsel hulgal ja kõrgeima hinna eest reklaamimüüjatele edasi.

Filmis räägivad mitmed Facebooki, Google’i, Pinteresti ja Instagrami endised juhtivtöötajad, kes ütlevad kui ühest suust, et sellisel kujul oleme me persekursil. Isegi kui see on üledramatiseerimine, on siin kindlasti oma iva. Baasfunktsioonidelt oleme me ikkagi ahvid kihutavas ja ennast ülikiirelt uuendavas Tesla sportautos. Eestiski viimasel kümnel aastal võimust võtnud kummalise segu pseudokonservatismist, meditsiinieitajatest, digivapsidest, kristallisoojendajatest ja miks mitte ka uusreligioossusest võib kirjutada nii mõneski mõttes meedia (kõige laiemas plaanis) fragmenteerumise arvele. See, mis pidi ühendama, on lõhestamas – meie abielu ühismeedia mutantidega TikTokist Redditi ja libaajakirjanduseni on karidel ning paariteraapiat sellele lahkukasvamisele ei pakuta. Seni, kuni moesõnaks on „disruption”, mitte „healing”, pole meil kuhugi peitu pugeda.

Paljud on proovinud digitsölibaate, kolmekordseid autentimisi, rakenduste lite-versioone ja muudki, aga kui Pineteresti endine töötajagi ütleb, et kuigi tema oli loodud tehnoloogia ja ärimudeli taga, sai ta ühel päeval aru, et on iseenda loodud kimäärist sama sisse võetud kui kasutaja X. Seepärast on oluline märgata, et vastukaaluks riskiinvestorite, ükssarvikute ja sõiduteenuse jagajate jumaldamisele on meie aruteluruumis liiga vähe kirjandust, filme ja analüüsi sellest, miks, kuidas ja kuhu. Kui ainus ideaal on olla järgmise näotuvastustehnoloogia tegevjuht, mitte aeglaselt, aga põhjalikult mõtlev humanitaar, siis oleme ühel hetkel (no tegelikult juba olemegi) olukorras, kus mis tahes probleemi lahendamiseks oskame otsida abi ainult tehnoloogiasektorilt. Ja see sektor võtab rahakotiga läheneva paluja sõbralikult jutule, sest kes ei võtaks. Langetage oma kriitikaprillid ja vaadake seda filmi, kas või niisama, et korra lainetavasse peeglisse kiigata.