Kui sageli on disain koormatud ideega ilust, siis parimal juhul vahendab see meile muutusi nii mõtlemises, arusaamades kui ka tähendustes, aidates kaasa probleemide lahendamisele.

Ei ole eriline saladus, et meie sõltuvus asjadest ja selle kaudu ka disainist on kõikehõlmav ja pöördumatu. Isegi kui on võimekust liigsest ja spontaansest tarbimisest hoiduda, on meie suhe esemetega püsiv ja pigem süvenev ka juhul, kui tarbida vaid lähikonnast või järelturul. Saab vaid antropoloogidega nõustuda, et inimeste soovide lõpmatuse ja materiaalsete vormide rohkuse puhul toimivad keerulised ja spetsiifilised sotsiaalsed ning poliitilised mehhanismid, mis reguleerivad nii maitset, kaubandust kui ka iha. See materiaalsus, mis jääb meist maha praegu, on drastiliselt mahukam sellest, mis jäi maha sada aastat tagasi.

Põhjustel ei ole ilmselt vaja peatuda, aga on selge, et meie esemelist maailma puudutavad harjumused, võimalused ja võib-olla ka usk on küllalt lühikese ajaga väga palju muutunud. Vajadused, valikud ja väärtused teisenevad ning vähestel meist on võimalust neid suunata, iseasi kui palju me seda oma valikutega seotud käitumise kontekstis analüüsime.

Disain omakorda on see osa maailmast, mis aitab meil toimida ja olla ühiskonnaga seotud, seda nii füüsilises kui ka digitaalses keskkonnas. Igapäevaelus me selle ulatust ja mõju tõenäoliselt ei teadvusta või kui ka teeme seda, siis eelkõige mõne vea või ebamugavuse tõttu.

Meeled, kogemused ja sotsiaalsed mõjud kisuvad meid eri kombinatoorikas mitmes suunas ja juhivad otsustusprotsessides. Turundusspetsialistid navigeerivad pakutavaga nii, et kõik töötaks vajalikul hetkel kasumlikult ja identiteediloome toimiks vastastikku. Ilmselgelt oleme disaini lõksus.

Igapäevaelus me disaini ulatust ja mõju tõenäoliselt ei teadvusta või kui ka teeme seda, siis eelkõige mõne vea või ebamugavuse tõttu.

Mitte uus triikraud, vaid kortsumatu kangas

Praktiliselt kõik esemed, aga ka mitte nii otseselt objektistatud lahendused, mida me kasutame, on kujundatud läbimõeldult. Disain mõjutab meie argitegevusi suures ulatuses – alates kodustest rutiinidest ja rõivastest, liikumisviisidest ja -vahenditest kuni laiemalt keskkondade, teekondade ja omavahelise suhtluseni. Kui sageli on disain koormatud ideega ilust, siis parimal juhul vahendab see meile hoopis muutusi, seda nii mõtlemises, arusaamades kui ka tähendustes, aidates kaasa probleemide lahendamisele. Siin on hea meenutada Eesti disainiharidusele aluse pannud Bruno Tombergi, kes tutvustas meile mõtet, et ei ole vaja kujundada aina uut triikrauda, vaid leiutada kortsumatu kangas.

Praegu on kümnenditetagused esemekesksed disainilahendused sageli kollektsioneerimisobjektid, tõstetud välja nende majanduslikust ja ideoloogilisest kontekstist. Ent disaini roll on olnud ülioluline just majanduse, eelkõige kapitalismi ajaloos ja tööstusest pärit jõukuse kujunemisel. Disain mõjutab samavõrd meie mõtlemist kui seda, kuidas me teeme oma valikuid.

Mulle meeldib mõelda disainist kui uusi kihte kasvatavast mitmetahulisest nähtusest, mille puhul eelmised kihid ei kao uute tekkimisel, vaid säilivad ühel või teisel moel.

Elumuutev distsipliin

Iga pika ajalooga mõiste defineeritakse aja jooksul ümber, peegeldades nii eri aegadel valitsenud suhtumisi. Mida rohkem tähendusi on sellele omistatud, seda enam libastuvaks ja raskemini tabatavaks on see aja jooksul muutunud, sest mitmed uued interpretatsioonid ei pruugi klappida varasematega. Ka disaini mõiste on ajas palju teisenenud, seega võib seegi, kuidas me disaini mõistame, olla erinev. Nii võib see tähendada ühele inimesele täpset tehnilist detaili, teisele kallist mööblieset ja kolmandale elumuutvat innovatsiooni. Disaini mitmekülgsus ja võime sobituda eri kontekstidesse on üks selle tugevusi, aga sealjuures ka enim segadust tekitav aspekt.

Disain on elumuutev distsipliin, mis toimis juba ammu enne, kui me seda nii nimetama hakkasime, ja enne, kui see hakkas erinevaid tähenduslaenguid koguma. Ka disainiprotsess eksisteeris enne, kui leiti sõna selle kirjeldamiseks ja disainimisega tegeleti instinktiivselt. Seoses industrialiseerimisega defineeriti disain ümber kommertsiaalseks, kaubanduslikuks vahendiks ja just eelkõige nii me seda tunnemegi. Disain ei ole kunagi iseseisev suurus. See mõjutab majanduse protsesse ja on samas ka ise neist mõjutatud.

Mulle meeldib mõelda disainist kui uusi kihte kasvatavast mitmetahulisest nähtusest, mille puhul eelmised kihid ei kao uute tekkimisel, vaid säilivad ühel või teisel moel. Keskse ja muutumatuna on püsinud disaini omadus olla muutuste vahend, mis aitab meil mõista seda, mis meie ümber toimub, ja muuta seda enda jaoks eeliseks. Parimal juhul suudab disain tagada, et mis tahes muutusi, kas tehnoloogilisi, kultuurilisi, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, keskkondlikke või käitumuslikke, tutvustatakse maailmale võimalikult positiivsel, mitte destruktiivsel viisil.

Veel praegugi aetakse disaini olemust liiga tihti segi stilistikaga, kallite ebamugavate toolide või muude küsitava väärtusega asjadega, millest saab üsna kiirelt toksiline prügimass. Liigagi tihti nähakse seda seoses arenenud majandusest pärit tarbimisharjumuste ja hedonismiga, mitte kui ebasoodsamast olukorrast päästvat vahendit.

Liigagi tihti nähakse disaini seoses arenenud majandusest pärit tarbimisharjumuste ja hedonismiga, mitte kui ebasoodsamast olukorrast päästvat vahendit.

Uus disain

Kui vaadata tagasi ajastule, kui normaalsuseks sai mugav elukeskkond ja esemete küllus, on selge, et see tõi kaasa ka uued probleemid, mille lahendamine nõuab varasemast teistsugust lähenemist. Möödunud sajandil ühiskonda reguleerinud sotsiaalsed ja poliitilised süsteemid lagunevad. Meie argielu logistika ja esemed, mis seda täidavad, erinevad märgatavalt kümne aasta tagustest. Need teisenevad kindlasti vähemalt samavõrra ka eesoleva kümne aastaga, muutes ühtlasi naeruväärseks mitmed eeldused seoses sellega, kuidas me tahaksime elada ja mida me väärtustame. Seni peamiselt industriaalühiskonna loogikaga seotud olnud disain seisab teelahkmel, püüdes kohaneda teemadega, mille on toonud esile kliimamuutused, keskkonnareostus ja ka süvenev globaalne ebavõrdsus. Nende muutuste tõttu on disainil tohutult võimalusi pakkuda lahendusi, mis oleksid lisaks ressursside vähem hävitamisele laiemalt ohutumad ja kättesaadavamad. Disain ei ole lahendus tekkinud probleemidele, kuid see on üks võimsaim vahend nendega tegelemiseks.

Disain ei ole enam vaid reaalne füüsiline tulemus, vaid ka protsess, nähtamatu teenus. Ka disaineritöö eesmärgid ja roll on kiiresti muutumas. Tuleviku seisukohalt on olulisim leida viise säästlikuks ressursikasutuseks, taaskasutuseks ja tarbimise ümbermõtestamiseks. Disainist on saanud oluline strateegiline vahend, mis võib avaliku sektori toel olla ühiskondlike muutuste juhtija.

„Ma olen kasvanud kapitalistlikus ühiskonnas, mul on kogu aeg midagi vaja,” vastas mulle 15-aastane noor, kui küsisin, mille jaoks ta parajasti raha kogub. Isikliku ihamasina peatamiseks võtab ta selle kontolt välja ja hoiab seda sularahas maksevahenditest kaugemal. Selline enda positsiooni teadvustamine tundub oluline. See annab kuidagi lootust, et paljude asjade lõpp ei pruugi olla tingimata lähedal.

***

Pole kindlasti üllatav, et asjade tähendusest ja mõjust inimestele on kirjutatud väga palju.

Neile, kes huvituvad sellest, miks ja kuidas on materiaalsus esemete kaudu ajalugu mõjutanud ning kuidas on toimunud muutused disaini ajaloos, soovitan alustuseks kahte suurepärast käsitlust. Üldajaloo vaatepunktist pakun välja Briti Muuseumi pikaaegse juhi Neil MacGregori teose „A History of the World in 100 Objects” (2012), mis käsitleb objekte alates Egiptuse muumiast ja iidsetest tööriistadest kuni krediitkaardi ja päikeseenergiat salvestava lambini. Viimase kahekümne aasta vältel katkematult ilmunud disaini perspektiivist lähtuvatest analüüsidest tasub valida Adrian Forty „Objects of Desire. Design and Society Since 1750” (1986/2000), kus disaini on käsitletud ühiskondade ajaloona, andes aimu selle tähendusest ja mõju ulatusest meie eludele ja mõtlemisele. Ja muidugi tuleb alati kasuks võtta kätte legendaarne Roland Barthes’i „Mütoloogiad”, mis aitab mõista müütide toimet, seda, kuidas need meie mõtlemist mõjutavad, ning proovida laiendada seda teadmist näiteks oma harjumustele ja vajadustele.

Kai Lobjakas on disainiajaloolane, kes juhib Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi. Tema huvifookuses on valdkonna nii nõukogude- kui ka nüüdisaegsed praktikad.