Sel kevadel käis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas Tallinnas loengut pidamas Rootsi kunstnik Jonas Nobel, kes tegutseb Stockholmis arhitektuuri- ja disainibüroos Uglycute, mille asutas 1999. aastal koos sisearhitekti Andreas Nobeli, arhitekti Fredrik Stenbergi ja kunstniku Markus Degermaniga. Nende eesmärgiks on disaini kui kontseptsiooni avardamine tänu koostööle teiste erialadega, nii et selle mõju ühiskonnale avaldub mitte ainult praktiseerimise, vaid ka kirjutamise, õpetamise ja töötubade kaudu.

Mida disain sinu jaoks tähendab?

Disainist on saamas omadussõna. Uusi tooteid reklaamitakse sageli kui disaintooteid: disainhotell, disainriided, disainvoodi. Selline sõnakasutus tähendab ohtu, et disain on muutumas omadussõnaks ega pole enam tegusõna – miski, mida sa teed. Disain kui omadussõna on sageli seotud teatud stiiliga. Stiil kui idee iseenesest põhineb üldjoontes modernistlikel stiili-ideaalidel, mis on vahel kiiksuga. Proovi nt guugeldada „disainvoodi” pilte ja sa näed, et enamus tulemusi on pärit samast või sarnasest stiilitaustast.

Mis on ilu?

Ilusse suhtutakse tihti kui mingisse kindlasse asja. Uglycute’is uurime ilu kui sellist, võttes seda kui muutuvat kontseptsiooni. Kogu disaini mõte püsib tänapäeval püüdel teha midagi uut. Aga kas meil on ikka seda „uut” vaja? Meil on ju töötavad tooted olemas. Üks „uue” disainimise tähendusi võib seisneda ilu käsitlemises poliitilise kontseptsioonina, mis sellisena peab olema liikumises. Meie ühiskond vajab muutusi: ökoloogilisi, kuid eeskätt poliitilisi.

Kui kerge või raske on noortel arhitektidel Rootsis võistlustest osa võtta?

Arhitektuurivõitlused pole Rootsis teab kui avatud. Hiljuti toimunud võistlustel nõuti osalejatelt ISO sertifikatsiooni. See on loomulikult ehitajate jaoks kulude kontrollimise viis, kuid viib kokkuvõttes lamedama arhitektuurikliimani. Noortel radikaalsetel büroodel pole mingit võimalust turule siseneda, sest nad ei suuda ISO sertifikatsiooni kinni maksta. ISO sertifitseerimine on turumajanduse omaenese õudusunenägu, mis võib viia selleni, et arhitektuur muutub puhtalt äriks – millekski, mis on vaid ökonomistide ja inseneride jaoks.

Kuidas kirjeldaksid Uglycute’i ambitsiooni?

Uglycute proovib vaadata arhitektuuri ja disaini poliitilisest vaatenurgast. Stiil ja ilu on olulised väljendusviisid ja nendega arvestamine aitab ühiskonnas toimuvaid muutusi paremini näha. Meil paistab seni olevat hea posititsioon kunsti- ja disainimaailma vahel. Loodetavasti on saame nii jätkata, kuni oleme liiga vanad ja väsinud, et jätkata.

Kas kompromiss on arhitektuuris vältimatu? Miks nii?

Kunstis peetakse kompromissileminekut tihti läbikukkumiseks. See arusaam on seotud ideega üksikust – sageli meessoost – geenius-arhitektist või -kunstnikust. Ühiskonnas ja perekonnas peame aga kompromisse tegema, sest muidu kakleksime pidevalt. Näeme kompromissi kui grupitöö meetodit. Ehitamine on sageli väga kallis ja tänapäeval seotud ka ülimalt riskialti kinnisvaraturuga. Nii tuleb turumajandusega kompromissini jõuda. Turg tahab seda, mis on inimeste jaoks populaarne. Populaarne on see, mis meeldib enamusele. Tarbijatele meeldib see, mida nad juba teavad ja mis on nende jaoks mugav – teisisõnu vana. Populaarsus võidutseb ja turumajandus sulgeb uksed „erilisele”.

Kuidas arhitektuuris kriitilist meelt säilitada?

Kui vaatan, kuidas majandus- ja finantssüsteem ehitustööstust valitsevad, siis ma ei näe, kuidas see võiks olla leidlik või radikaalne. Teistpidi, kunagi ei tea, mida tulevik toob, poliitilises mõttes. Ilmselt kõige huvitavamat arhitektuuri ja disaini luuakse koolis või näituste tarvis. Seetõttu on oluline, et avalik-õiguslikud institutsioonid säilitaksid oma kriitilise ja avatud õhustiku. Olen optimist.