Antropotsentrismist pole pääsu ka bioloogias. Just tänu inimeste samastumissoovile on suurtest imetajatest saanud liigikaitses sümbolliigid, kuigi kaitset vajaksid ka kalad, liblikad ja roomajad.

Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on tavapärane arusaam, et tegeledes teisi loomi puudutavate teemadega, on igasugune käsitlus mõjutatud uurijast endast ja inimeste väärtushinnangutest laiemalt. Loomade kommunikatsiooni uurijad on eriti tähelepanelikud, et nende endi käitumine tulemusi ei mõjutaks ja nn Kaval-Antsu efekti ei tekitaks. Kaval-Ants oli hobune, kes eelmise sajandi algul oma arvutamise, kellaajatundmise, kirjutamise jm sarnasega kuulsust kogus. Lähemal uurimisel aga selgus, et Kaval-Ants oskas neid tegevusi ainult nii palju kui tema peremees, kes teadmatult hobusele vastuseid ette ütles. Nii arvestavad loomade käitumise ja kommunikatsiooni uurijad, et tõlgendused on alati vahendatud, ning uurija kui tõlgendaja olemasolu tuleb teadvustada. Inimeste väärtushinnangutest tulenevalt on aga nähtav, et kui kunagi uuriti teiste loomade lävimist peamise eesmärgiga inimest ennast paremini mõista, siis nüüdseks on selle kõrvale tõusnud teiste liikide kommunikatsiooni uurimine nende eneste (sisemise väärtuse) pärast. Järjest enam rõhutatakse teiste isendite subjektsusele ja agentsusele.

Tõdemus, et uurimused on mõjutatud inimlikust tegurist, jätab sageli kõrvale loodusteadused, mille puhul nähakse neutraalset ja eetiliste tõekspidamistega koormamata suhtumist uurimisobjektidesse, st usutakse, et need lähenevad uurimisobjektile „objektiivselt”. Lähtuvalt sotsiaalökoloog Stephen R. Kellerti liigitusest peaksid loodusteadlased esindama vaateid, mis muretsevad keskkonna kui terviku pärast, keskendudes ulukiliikide ja nende looduslike keskkondade vahelistele suhetele (nn ökologistlik suhtumine). Liigikaitses rõhutab taoline vaade, et „looduskaitsebioloog on liikide suhtes pime: liblikas on sama palju väärt kui põder”[1]. Ökologistlikule suhtumisele vastanduvad humanistlik ja moralistlik. Neist esimene baseerub inimeste kiindumusel loomadesse ja teine kätkeb endas meie väärtushinnanguid sellest, mis on teistesse loomadesse suhtumisel ja nendega ümberkäimisel „õige” ja „vale”.

Siiski, just sellistes praktilistes ettevõtmistes, mis puudutavad teisi loomi, on tihe põimumine inimeste väärtushinnangute ja suhtumistega eriti täheldatav. Näitena võib tuua teaduse loomade heaolust, mille algus peitub selgelt avalikkuse moraalses protestis kariloomade pidamise tingimuste suhtes; või antud kirjatüki keskmes oleva loomaliikide kaitse, milles avaldub, et looduse hoidmine avalikkuse (majandusliku ja moraalse) toeta on võimatu ning seega tuleb inimeste suhtumistega arvestada, et loomaliikide kaitse nii looduslikes elupaikades kui ka vajadusel tehislikes tingimustes oleks kestlik.

Loodusliku mitmekesisuse hoidmise põhimõtete alges on selgesti tuletatavad eetilised jooned, st teiste liikide ja nende asurkondade säilimine ei ole mitte ainult inimese huvides, vaid inimestel lasub loodushoiu kohustus tänu looduse enese sisemisele väärtusele. Seega on liigikaitseline tegevus mõjutatud tugevasti sellest, mida inimesed peavad „õigeks” loodusega suhestumiseks. Samas võib väita, et looduskaitselise tegevuse teostamiseks on vaja teadusel põhinevaid meetodeid ja empiirilisi teadmisi, kuid (tahtmatu või tahtlik) väärtustest ja suhtumistest lähtuv mõjutus on mõningatel hinnangutel järjest esiplaanile tõusmas, näiteks loomade „karismaatilisusele” rõhumine loodushoiulises tegevuses on looduskaitsebioloogide seas aastate jooksul kasvanud[2].

Vast kõige paeluvam küsimus liigikaitses ongi, kuidas avalduvad loodushoiutegevustes inimeste väärtushinnangud, tajud ja tundmused. Sellel teemal veidi pikemalt peatudes on võimalik aimata, miks suur osa loomaliikide kaitsest keskendub suurtele imetajatele, kuigi näiteks ohustatud kalaliike on neist kaks korda rohkem.

Omailma mõju

Esmalt tasub huvitava nähtusena esile tõsta, kuidas meie kujutlused teistest loomadest ei ole pelgalt kultuurilised, vaid on mõjutatud ka meie endi bioloogilisest ülesehitusest. Bioloog Jakob von Uexküll kõneles oma teostes omailma mõistest ehk sellest, kuidas looma ehitusplaan, st bioloogiline ehitus, on aluseks ümbritseva ilma tajumisele, sellele mõjumisele ja ühtlasi ka teiste isenditega lävimisele. Mida suurem osa omailmadest ühildub või kattub, seda rohkem võimalusi on ka liikidevaheliseks lävimiseks. Inimeste omailm on sarnane eelkõige teiste inimahvide ja laiemalt ülejäänud imetajatega – kalad, kahepaiksed, limused, putukad jt on meist bioloogiliselt juba märksa erinevamad. Kuna meie omailmade vahel on vähem kattuvusi, esineb ka vähem võimalusi lävimiseks. Sellisest arusaamast tuleneb ühtlasi inimese tähelepanu suunamine meiega sarnastele liikidele, kelle puhul on lihtsam kaasa tunda ja suhestuda. Võimalik, et seda võib pidada põhjuseks, miks näiteks loomaaedade, -parkide ja safarite „tõmbenumbriteks” on karismaatiline megafauna: gorillad, elevandid, kaelkirjakud, lõvid, šimpansid jt. Ka Maailma Looduse Fondi – ühe juhtiva rahvusvahelise looduskaitseorganisatsiooni – kodulehel liiginimekirja avades vaatavad kõigepealt vastu sellised loomanimed nagu suur panda, tiiger ja elevant.

Liigisäilituse kontekstis saavadki märkimisväärselt enam tähelepanu imetajad (ja üldisemalt selgroogsed). Selline liigiline ja klassiline ebavõrdsus on ka teadusringkondades tähelepanu kogunud – kritiseeritakse antud lähenemise ebateaduslikku loomust ja erapoolikust. Samuti viidatakse asjaolule, et inimesed ei hakkagi kunagi mõistma ökosüsteemide tegelikku keerulisust, kui keskkonna tähtsust kajastatakse vaid kindla liigi ja tema keskkonna vahelise suhtena. Vast suurima murekohana on tõstetud esile teiste, vähem populaarsete loomade käekäiku. Kui suurim huvi on suunatud suurtele imetajatele, moonutab see üleüldist käsitlust ohustatud liikidest, näiteks ei teata paljude liikide staatusest piisavalt, et neid üldse ohustatuse skaalal hinnata, mis tähendab, et neid on vajadusel ka raske kaitsta.

Üksikult üldisele

Liigiline ebavõrdsus on selgelt nähtav, kuid sugugi mitte põhjendamatu (kas ka õigustatud, on iseasi). Selgitusena võib viidata veelkord inimeste humanistlikule suhtumisele teistesse loomadesse ja selle (ära)kasutamisele liigikaitselistest huvidest lähtuvalt. Nimelt on (looduskaitse)hariduses juba ammu tõdetud, et teadmised ja nende kasv ei too vahetult kaasa käitumismuutusi, st pelgalt teadmine, et üks või teine liik on väljasuremisohus, ei pane inimesi loodussäästlikumalt käituma, petitsioone allkirjastama ega üldjuhul ka liikide kaitseks annetama. Küll on aga inimesi kergem tegutsema kaasata, kui nad on emotsionaalselt haaratud, st nad hoolivad, huvituvad ja/või tunnevad kaasa sellele looma(liigi)le, kelle suhtes tegutsemist ja tuge oodatakse. Nagu mainitud, on inimestel lihtsam suhestuda meiega suuremat bioloogilist sarnasust omavate liikidega – suurte imetajatega. Selleks et huvi süvendada ja tekitada emotsionaalseid sidemeid, on paljudele tehistingimustes peetavatele loomadele, kes täidavad ohustatud liigikaaslaste esindamise funktsiooni, pandud ka nimed. Nime ja isikliku elulooga looma, kelle puhul on toodud vahel esile ka käitumuslikke iseärasusi, on inimestel eriti lihtne kiinduda ja teda toetada. Tähelepanu juhtimine üksikisendilt tema liigikaaslaste (või lähisuguluses olevate liikide) kaitsele on võrdlemisi väike samm ning selline üksikult üldisele liikumise praktika on loomaaedades ja -parkides tavapärane võte. Nii on näiteks Taronga loomaaias sündinud Sumatra tiigri kolmikud Kumbali (Tagasipöördumine), Katika (Suur) ja Sakti (Võitmatu) jätkusuutliku palmiõli tootmise ja kasutamise kampaania „Raise Your Palm” tuntud tegelased, kes esindavad sümboolselt oma liigi loomulikus asurkonnas edasikestmisega seotud probleeme.

Selliseid suuri karismaatilisi imetajaid kasutatakse seega lipu- või sümbolliikidena, kes peaksid oma karismaatilisuse varjus tagama ka nende (vähem populaarsete) liikide kaitse, kes sümbolliigiga looduslikku asurkonda jagavad. Siit järeldub, et toetades ühe liigi loomuliku asurkonna säilimist, peaksid ka teised (varju jäävad) liigid sellest kasu saama, kuna need jagavad sümbolliigiga elupaika. Samas on sümbolliigi kaitse mõju teistele liikidele vähe uuritud ja nii on raske väita, kas see praktikas toimib või mitte. Siiski, sümbolliikide kasutamise kaitsjad toetuvad sageli asjaolule, et looduskaitset nimetatakse tihti nn kriisidistsipliiniks, mis tähendab, et looduskaitsebioloogid (nagu arstidki) peavad tegutsema kiiresti ja omamata tihti täielikku ülevaadet olukorrast. Sellise lähenemise kohaselt võimaldavad sümbolliigid kaitsta mitmeid asurkondi, mis vastasel juhul hävitataks, kuna täielik ökoloogiliste suhete analüüs on aeganõudev. Kiire tegutsemine on loodushoius seega kriitilise tähtsusega ja seda võimaldavad sümbolliigid ühiskonna toega.

Kui sümbolliigid väsivad

Liigikaitseks vajalike tegevuste hulgas on veel küllaldaselt näiteid, kus üritatakse kohaneda inimeste suhtumistega või vahel neid ka mõjutada, millest puudutan siinkohal põgusalt kahte. Esimeseks näiteks võib tuua isegi veidi pentsikud juhtumid, kus sümbolliigi „väsimise” ehk ülekasutamise korral asendatakse see meedias mõne „värskema” liigiga, et säilitada inimeste huvi looduskaitsekampaaniate vastu. Nii plaanib talitada näiteks Rahvusvaheline Looduskaitse Liit, mille kliimamuutuse sümbolliigiks on olnud jääkaru, mis soovitakse asendada mitme teise loomaga, kes võiks samuti sama sõnumit edasi kanda, nagu polaarrebane või koaala[3]. Kuna probleeme, millega jääkaru silmitsi seisab, on väga palju kajastatud, on alust arvata, et inimesed ei ole enam antud teema suhtes nii tundlikud. Asendades liigi aga mõne teise karismaatilise loomaga, avaneb võimalus kampaaniat elavdada. Teiseks näiteks on hüäänkoera nime muutmine, et kaotada „metsiku koera” (wild dog) negatiivne tähendusvarjund ja tõsta liigi mainet kohalike elanike seas. Tegemist ei ole ju metsistunud ja hulkuvate kodukoertega. Seega on pakutud uueks tavanimeks „värvitud koera” (painted dog) või koguni „värvitud hunti” (painted wolf). Need peaksid mõjuma „väärikamalt” (st andma loomale suurema väärtuse) ja muudavad loodetavasti kohalike suhtumist, mis omakorda aitaks edendada selle ohustatud loomaliigi olukorda.

Toodud näited on ainult mõned paljudest, mis viitavad, et liigikaitsetegevuste potentsiaalne edendamine ei lähtu pelgalt teadusringkondade erialastest kaalutlustest, vaid suurt rolli mängivad ka meie arusaamad ja kujutlused teistest loomadest. Hinnang sellele, kas nendega peaks arvestama või tuleks neid muuta, muutub samuti oluliseks küsimuseks. Esmalt tuleb aga tõdeda, et looduskaitseline tegevus on imbunud läbi inimeste väärtushinnangute mõjust ning eespool kirjeldatud (meeleheitlikud?) võtted teiste loomade kaitsel viitavad üheselt asjaolule, et liikide hoidmiseks on vaja inimeste igakülgset tuge – hädasti.

[1] Gibbons, Ann 1992. Conservation biology in the fast lane. – Science, nr 255, lk 20–22.
[2] Ducarme, Frédéric et al. 2013. What are „charismatic species” for conservation biologists? – BioSciences Master Reviews, lk 1–8.
[3] Barua, Maan et al. 2011. Defining Flagship Uses is Critical for Flagship Selection: A Critique of the IUCN Climate Change Flagship Fleet. – Ambio, nr 40(4), lk 431–435.

Nelly Mäekivi on Tartu Ülikooli semiootika osakonna doktorant. Ta huvitub zoo- ja ökosemiootikast ehk loomade liigisisesest ja liikidevahelisest (ka inimese) kommunikatsioonist ning sellest, kuidas inimeste kujutlused praktikas teiste loomade elusid mõjutavad.