Anders Ilar on pärit Rootsist, kohast nimega Ludvika. Tema omaloomingut leiab leibelite Audio.nl, Echocord, Narita, Shitkatapult ja Merck alt ning Eestis on ta käinud nii mitu korda, et varsti võiks ta kohalike sekka arvata. Tagasituleku põhjuseid on mitmeid, kuid esikohal on siinsed sõbrad ja mingi maagia, mis teda ikka ja jälle kohalikule publikule mängima toob. 3. oktoobril kuuleb teda klubis Ulme toimuval üritusel Sünkretism.

DJ-debüüt: Plaate hakkasin mängima 1996. aastal, olles omaloomingu kallal nokitsenud aastast 1987. Ajal, mil sõbrad mind acid techno pisikuga nakatasid, olin suur EBMi ja coldwave’i austaja. Harjutasin miksimist sõprade pool, kuna mul endal oli vaid üks tavaline vinüülimängija. 1997. aastal kolisin Göteborgi, muretsesin endale kaks korralikku mängijat, samal ajal suurenes plaadikogu ja hakkasin jooksvalt paaris sealses klubis „DJtama”. Ühtlasi müüsin maha kogu oma stuudiotehnika ja tegin produtseerimises ajutiselt pausi kuni 2000. aastani.

Muusikas oluline: Muusika on kui liikumine teadvustamatusesse, ükskõik kas kuulad seda tantsupõrandal või kodus diivanil. Elektrooniline muusika ja selle hüpnootiline mõju on tavalisest keskkonnast ajutiselt eemaldumise eesmärgil vähemalt minu jaoks kõige efektiivsem. Muusika võib olla ka viis, kuidas jagada emotsioone – sõnadega või sõnatult. Minu taust on 80ndate ja 90ndate synthpop’is, kus häält kasutati tihti instrumendina. Tänapäeva klubimuusika on sageli samuti instrumentaalne ja seetõttu meeldib mulle neid stiile omavahel segada. Omakeskis kutsun seda electroclectica’ks!

Muusikas ebaoluline: Ma pole kunagi mõelnud, mis võiks selles ebaolulist olla. Mulle on muusika liialt oluline, et sellele ratsionaalseid hinnanguid anda. Muidugi olen muusika osas väga valiv, aga raske on täpselt öelda, mis teeb ühe loo minu jaoks heaks. Tihti köidab mind miski tume ja tujukas, unenäoline ja ebamaine.

Mida mängin: Elektroonilist tantsumuusikat 80ndate coldwave’ist ja 90ndate acid techno’st 2000ndate minimal’i ja deep house’ini, dub techno’st shoegaze’i, synthwave’i ja chill-out’ini.

Mida ei mängi: Muusikas peab olema funk’i ja finessi, valikus peenetundelisust. Kui asi mõnikord karmimaks kisub, peab see ikka nauditav olema. Ma ei mängi CDsid või MP3sid, ainult vinüüli. Ei mängi šlaagrit, Lady Gagat, Aviciid ega One Directionit.

Eredamad mängumälestused: Oh, neid on palju… Näiteks Kuru Plirril, see on nagu perekonnaüritus, Tōkyōst kolme tunni kaugusel sügaval džunglis või siis Guangzhou kontserdimajas Hiinas, kui seal Efterklangi ja Tape’iga tuuril olin. Olen õnnelik, et muusika on mind maailmas fantastilistesse kohtadesse viinud, olen seeläbi palju toredaid inimesi kohanud.

Tehnilist: Oleks palju lihtsam reisida, kui kaasas on CDd või MP3ed, aga olen paadunud vinüülifriik. Päris plaatide mängimine tundub kuidagi ausam, ehedam. Aga ilmselt on see tegelikult kinni harjumuses ja traditsioonis, ehk ka isiklikus nostalgias? Ettevalmistumine mängimiseks, valimine, milliseid plaate kaasa võtta ja milliseid seekord koju jätta, püüdes ette aimata, mis peole sobida võiks – see on justkui omamoodi rituaal.

Nõuanne: Tule varakult! Nii mõndagi head ja huvitavat kuuleb just õhtu alguses. On hea meel, kui ütled hiljem, et sulle meeldis miski, mida mängisin. Ära karda tulla ja kallistada!

Viis klassikut:

Severed Heads „Dead Eyes Opened”
Woody (ESP) McBride „Wall of Confusion”
Dimbiman „Good Morning, Eyeball”
Cube 40 „U Make Me Function”
New Order „Blue Monday”

Viis hetkelemmikut:

Washed Out „Don’t Give Up”
Plaid „Ropen”
Telefon Tel Aviv „The Sky Is Black”
Kris Menace feat. Lawrence LT Thompson „Love Is Everywhere (Com Truise Remix)”
Neon Indian „Polish Girl”

Kokkuvõtteks:

Get freaky!
Don’t stay at home and watch TV!
Be kind!
Drink responsibly!
Enjoy Life!
Dance your ass off!