Hanna-Stella Planetaryfunki-nimeline blogi oleks kindlasti eesti muusikablogide edetabeli esikümnes, kui ainult sellist järjestust ritta seataks. Tõelise melomaanina hoiab Hanna-Stella juba mõned head aastad mõnusa järjepidevusega kohalikul ja välismaisel indisel biidi-ja sündimuusikal kõrva peal.

DJ-debüüt: Ametlikult plaadifirma One Sense Music sünnipäevapidu Tallinn Music Weeki raames 2009. aastal Balous. Aga tegelikult käisin juba väiksena 80ndate lõpus, 90ndate alguses kohaliku kultuurimaja videodiskodel ja ronisin alati DJ-puldi taha vaatama, kuidas ja milliseid nuppe seal keeratakse ja hea meelega näppisin neid ise ka.

Muusikas oluline: Biit, trummid, rütm ‒ ennekõike just murtud biidid, sünkoobid, vasturütm. Ja siis kindlasti bass. Süntesaatorikäigud on ka sageli määravaks.

Muusikas ebaoluline: Avastasin hiljuti, et ma ei jälgi väga, millest laulusõnad räägivad. Võin vabalt mõnda vokaali kaasa laulda, kõik sõnad endal peas, aga pigem just meloodia või rütmi pärast ‒ kuidas see ülejäänud kompotiga kokku läheb. Sõnade sisu on enamasti teisejärguline olnud.

Mida mängin: Enda lemmikmuusikat. Kindlasti ei saa üle 80ndate sündipopist ja selle kõrval on mu plaadiriiulis peamiselt igasugu elektroonilist biiti ja bassmuusikat. Atmosfäärilise DnB plaate on seal ka mitu, aga neid mängin pigem pühapäeviti kodus.

Mida ei mängi: Kuigi ma kuulan enda arvates küllaltki mitmekesist muusikat ning üldse ei tahaks üldistada, siis peab ütlema, et neid populaarseid peavoolu raadio- ja MTV hitte kõige suurema tõenäosusega ei mängi.

Eredamad mängumälestused: Ilmselt seesama õhtu, kui kõige esimest korda ametlikult peol plaate pidin mängima. Ma olin selle seti lihtsalt nii põhjalikult ette valmistanud ja seda kümme korda läbi harjutanud. Kuna mind pandi muidugi kohe peo alguses kell kümme mängima, siis oli saal tühi, aga ma kohusetundest siiski alustasin õigel ajal ja mängisin iseendale. Ja kui siis kolmveerand tundi hiljem järsku hakkas rahvast tulema, otsustasin oma setiga otsast pihta alustada, sest teistele mängida ja neid naeratades tantsimas näha oli ikka väga mõnus tunne.

Tehnilist: Ma olen vinüülplaadisõber ja üritustel mängin ka ainult neid. Lugude miksimine ei tule muidugi kergelt, kuna muusika, mida kuulan ja mängin, on enamasti väga erineva biidi ja tempoga. Ostsin oma esimesed vinüülimängijad kolm aastat tagasi, aga jätkuvalt unistan, et oleks veidi rohkem aega miksimise harjutamiseks.

Nõuanne: Nii palju on salajasi plaadikogujaid, kellel on kodus riiulid tihedalt vinüüle täis ja kes oma kogu pidevalt ka täiendavad, aga kellest me mitte midagi ei tea, sest nad ei korralda pidusid, ei tee miksteipe ja ei ole iganädalased teada-tuntud DJ-d. Huvitav oleks püüda neid ükshaaval aeg-ajalt n-ö päevavalguse kätte tuua oma plaadikogude head kraami teistega jagama.

Viis klassikut:

Gary Numan – Cars

Frankie Knuckles Presents Satoshi Tomiie – Tears

Chameleon – Links

MJ Cole – Sincere

Joy Orbison – Wet Look

Viis hetkekummitajat:

Toro Y Moi – Say That

Andrés – New For U

Django Django – Waveforms

Machinedrum – Whatnot

Kosmofon – Seals

Lõppsõna: Tahaks näha rohkem naisi plaadipoodides ja -mängijate taga. Samuti rohkem vinüüle ja vähem kõrvetatud toorikuid.