Maarja Merivoo-Parro nimi ei vaja eriti tutvustamist – seda eelkõige tema mitmekülgse tegevuse poolest raadio- ja telesaatejuhi ning ajakirjanikuna Raadio 2-s ja ETVs. Sama tähtis on märkida Maarja puhul ära tema ajalooharidus ning keskendumine just väliseesti diasporaale, tänu millele ta on toonud meile lähemale ja tutvustanud mitmeid säravaid muusikuid, kelle elu on olude sunnil Kanadasse, Austraaliasse või Ameerikasse viinud. Seekord tutvustamegi Maarja laiahaardelist muusikapagasit.

Debüüt: Ameerikas sellises kohas nagu KUOM Radio K – Real College Radio! Mul oli laupäevaõhtuti kolmetunnine sett. Kell kuus alustasin ja kell üheksa andsin eetri üle. Seal oli koos palju ärksaid noori ja entusiasm täiesti piiritu. Hästi palju isetegemisrõõmu. Meie elu oli tahtlikult ka väga keeruliseks tehtud. Esiteks see, et ei mingeid elektroonilisi kandjaid – kogu muusika läks eetrisse ainult plaatidelt. Teiseks see, et pidime ise reguleerima oma jaama kolme FM- ja ühte AM-sagedust. Stuudio telefon oli avalik ja kõik kuulajad võisid igal hetkel helistada, lisaks pidi reaalajas playlist’i sisestama. Mitmed noored artistid James Blake’ist Grimesi ja Lizzoni käisid otse-eetris live’e tegemas ning esimese hooga tundus see täiesti palavikuline müttamine, aga harjusin ära ja sain hamba verele. Nüüdseks on neid air mile’e kogunenud ilmselt neljakohaline number. Vahepeal praktiliselt elasin eetris – kõige ekstreemsematel päevadel tuli vast 13 tundi ära. Nüüd olen valivam ja teen ainult asju, mis parasjagu toredad tunduvad.

Muusikas oluline: Ausalt, ambitsioonikalt ja osavalt loomine. Teine kipub esimest mõnikord ära lörtsima ja kolmas on ainus, mis tegemise käigus täitsa iseenesest areneb.

Muusikas ebaoluline: Püüd olla originaalne, sest ühest küljest niikuinii ei saa keegi lõpuni originaalne olla ja teisalt on seda kõik. Igasugune artisti persona produktsioon tundub alati nüri ja ebavajalik. Seda energiat võiks palju paremasse kohta suunata, näiteks saundi! Või sõnadesse – kehv riim on paras killer. Kui sõnu üldse kasutada, siis palun mitte klišeede jaoks.

Mida mängin: Ma olen omal vaiksel moel mässaja. Mulle meeldib miksida nii, et biit kas murdub ära või jääb õhku rippuma, kogu kulgemine on üsna eklektiline ja seda ei hoia koos mitte formaalne struktuur, vaid sisemised sillad.

Eredaimad mängumälestused: Pühapäeva hommik HALLis Raadio 2 kolme päeva pikkuse peo eelviimase esinejana. Jalutasin sinna läbi uniselt sooja päikest täis Kalamaja pargi, läksin trepist üles ja sattusin paralleelmaailma, kus olid 72-hour party people, hinged avali ja paelaga kaelas, ning mängu lõpus kingiti mulle ehtne jaapani kimono! Pikaks ajaks jääb ilmselt meelde ka üks vabaõhuüritusel vanade müüride vahel tehtud sett, mille käigus kõik kaasas olnud vinüülid said tuulise ilma tõttu peale kivitolmukihi. Plaaditohter Ahto Külvet poputab neid nüüd Psühhoteegis oma Degritteriga üles ja prognoos on hea – arvas, et saan neid veel kunagi mängida. Kõige hullem lugu on pärit nutitelefoni- ja Spotify-eelsest ajast. Pruutpaar tahtis ühe konkreetse pala järgi oma esimese ühise tantsu teha, aga peopaigas avastasin, et mul ei ole seda kaasas. Panin pika loo peale ja jooksin trepist alla, kalpsasin otseteed läbi heki, hüppasin üle kahe aia ja murdsin pruudi loal tema koju sisse, otsisin plaadiriiulist üles õige asja ning põrutasin tuldud teed tagasi.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Talking Heads „This Must Be the Place”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Radio Margate ehk Ghostpoeti väike kohvik-lava-raadio Põhjamere ääres tundub kutsuv. Kodumaalt aga Vilsandi Trance – vabadus ja palju puuke, üht püüda ja teisi vältida – nagu male!

Guilty pleasure: Vaikus.

Alt üles vaatan…: Saaremets on alati võluv. Umbisikulises plaanis austan kõiki peosarjade tegijaid, kes jaksavad suurema kogukondliku hüve nimel seda mõnes mõttes ekstreemset elustiili harrastada. Eesti musatööstuses üldisemalt imetlen Ingrid Kohtlat – inimene, kelle olulisus ja tuntus on ilmselt pöördvõrdelises seoses.

Viis klassikut:
The Future Sound of London „Antique Toy”
Dzeltenie Pastnieki „Milžu cīņa”
Irma Thomas „Anyone Who Knows What Love Is (Will Understand)”
Oriental Sunshine „Across Your Life”
Bizarre „Leatherette”

Viis hetkekummitajat:
Choir Boy „Two Lips”
Rasmus Merivoo & The Marek Tammets „Künna künna”
YASMYN „I Say So”
Shitney „Magnetosphere Shower”
Bel Tempo „Think Too Much”

Tehnilist: Kui on konkreetne ettevõtmine, mille puhul ma olen täpselt ära otsustanud, mida mängin, ja kui need on lood, mida tunnen hästi, siis ma ei pruugi klappe kasutada, vaid miksin kõik täiesti live’is. Näiteks Ennu Rattal olen nii teinud. Üldiselt on muidugi kõrvadele tervislikum hoida peosituatsioonis korraliku heliisolatsiooniga klappe peas. Mina kasutan Audio-Technica omi. Töötavad. Käin üsna regulaarselt ka oma kõrvakuulmist mõõtmas. See on päris lõbus, soovitan kõigile. Siiani on kõik hästi olnud, aga kui ilmnevad probleemid, eks ma siis mõtlen mingeid harjumusi ümber, sest kuulmine on mulle väga oluline – ma lihtsalt väga naudin helinüansse ega tahaks neid kirvetööga asendada.

Lõppsõna: Esinedes on head klapid elutähtsad, aga muul ajal on veel parem olla klapivaba. Siit ka soovitus: kui kuskil niisama kõnnid või kulged, siis hoia kõrvad lahti ja püüa linna või metsa või ranna biite. Su elul on tegelikult täiesti huvitav soundtrack juba olemas.

Kuula Maarja saateid Raadio 2-st või Raadio Nabast.

Esilehe foto: Ken Mürk