12.–19. aprillil toimuvad Tallinna eri paigus eesti heliloojate uudisloomingut tutvustavad Eesti Muusika Päevad. Nii teeme meiegi väikse põike nüüdismuusika maailma ning anname sõna heliloojale ja audiovisuaalsele kunstnikule Markus Robamile, kes on lisaks mitmete teatrietenduste, telesarjade ja -saadete ning mängufilmide originaalmuusika kirjutamisele tuttav ka Klassikaraadio saate „Fantaasia” autorite ridadest. Eesti Muusika Päevadel tuleb 17. aprillil esiettekandele tema kompositsioon „Q” vioolale ja elektroonikale, mis uurib kaost kui korra tutvustamise eeldust. Lisaks kohtab 15. aprillil Assauwe tornis avataval näitusel „Tantsides vabaks” tema loodud heliinstallatsiooni.

Debüüt: 1997. aastal sain lasteaia lauluõpetaja Mai Vana juhendamisel esitada EKS kaubamajas laulu „Väike tihane”.

Muusikas oluline: Mulle meeldib mõelda, et oluline on vaikus. Pausid sobilikes kohtades.

Muusikas ebaoluline: Liiga palju infot korraga ja liiga kiiresti.

Mida mängin: Peitust.

Eredaimad mängumälestused: 2011. aastal käisime venna Mihkli ja sõbra Marekiga Hurtsi soojendamas. Palju inimesi kuulas, mõni laulis isegi kaasa.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Mängiksin klaveril üht ilusat pala, mille ma neile selleks puhuks kirjutaksin.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Läheb eelmise mõttega kokku. Olen unistanud sellest, et mu muusika mängiks kellegi jaoks olulisel sündmusel. Ja kui kõnetab, siis ongi ju ilus.

Guilty pleasure: Kuulan ja ka naudin näiteks seda, kui kõlarid plärisevad, nagu hakkaksid kohe katki minema.

Alt üles vaatan…: Kõigile, kes ei talleta endasse ebaolulist informatsiooni. Imetlen lihtsust ja siirust. Rohkem mängurõõmu ja naeratusi, ka hoolivust.

Viis klassikut: „Wujingi” kollektsioon: „Yijing”, „Shujing”, „Shijing, „Liji” ja „Chunqiu”.

Viis hetkekummitajat: Kahjuks ei kummita mind hetkel miski. Vahel harva teeb seda mõni kuuldud viisijupp kohvikust või poest või kui tänaval keegi vilistab, aga mitte kunagi viis tükki korraga.

Tehnilist: Arvuti, kõvaketas ja kõrvaklapid.

Lõppsõna: Viimasel ajal olen mõelnud, et inimesed mu ümber otsivad, pusivad, proovivad väga midagi tunda. Näib, et elu on kaldu kõigi meie meeltega liialdamise suunas. Kuidas tunda end hästi, tunda end pilves, tunda mingit särinat. Kui oleme meeleheitlikult neid kogemusi taga ajamas, ütleme iseendale, et meil ei ole neid. Kui me otsime õnne või head enesetunnet, loome sellega ka tundmuse, et midagi on puudu. Osalt vähendame iga hetke potentsiaali, sest „hea on mujal”. Ma ei tea, äkki peaks õppima sellest „ihast” lahti laskma ja avastama, et õnn ja rõõm on siinsamas. Lihtne. Ehk peitub seal arengu võti. Hea muusika aitab meil sellesse hetke siseneda, mitte ei vii meid sellest eemale.