Nagu elus ikka, visati ka Marlene Leppänen ühel hetkel tundmatus kohas vette, nii et tuli teha endale paari nädalaga selgeks heeblid, biidimiksimine ja muud DJnduse põhitõed. Sündis DJ Dyke, kes on juhatanud oma muusikaga tantsupõrandaid nüüdseks enamikus Tallinna peokultuuri tulipunktides, rääkimata ebatraditsioonilistest ülesastumistest sellistes kohtades nagu Tartu raekoja plats. Stiililiste kriteeriumite pärast Marlene ei muretse, küll aga tuksub ta süda kiiremate rütmide ja tumedamate saundide suunas.

Debüüt: HALLi Mesilas! Mõned sõbrad kutsuvad mind Dyke’iks ja kuna mu sõber Tigran arvas, et DJ Dyke oleks geniaalne nimi, kutsus ta mind ilma mingite oskusteta mängima Mesilas toimunud stand-up-üritusele. Olude sunnil sain baasteadmised selgeks kahe nädalaga. Juhtus muidugi paar tehnilist äpardust ka, aga miksipisiku sain sealt kätte.

Muusikas oluline: Mängulisus, tumedus ja mõnikord lüürika.

Muusikas ebaoluline: Üksluisus ja liigne eksperimentaalsus.

Mida mängin: Žanri kaupa on seda keeruline lahterdada. Mängin muusikat, mis paneb mul endal südame põksuma – tugev bass ja kõrgemad helid, mis annavad läbi tumeduse ka lootust. Leian muusikat igasse olukorda. Chill’imad indie-tüüpi lood ja miksid mõne resto õhtusöögi taustale, baaris tech house’i laadset põksu ja tantsupõrandal breakbeat’e, techno’t ja muud tumedamat.

Eredaimad mängumälestused: Tartu valgusfestivalil Al Paldroki perfokaga. Mängisin neljatunnise seti väga vinges bussis keset Tartu raekoja platsi. Nii tore oli saada energiat tänaval mööduvatelt inimestelt, teades, et keegi neist pole tulnud kindlale peole, et spetsiifilist muusikat kuulata.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: The Neighbourhood „The Shining”. Selle loo sõnad teevad mind alati väga emotsionaalseks, kuid väga ilusal moel.

„You’ve got a heart of gold
And mine is always broken
So I’ll just paint it chrome…
I just wanna shine with you, baby”

Just seda soovin oma parimale sõbrale, et ta saaks oma pulmapäeval särada. Lisaks on refrääni kitarriheli kõigile tuttava meloodiaga Frank Sinatra klassikust „I Love You, Baby”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Ma ei oska väga ühestki kindlast kohast unistada, hindan iga venue’t, kuhu mind kutsutakse, ja meeldib lihtsalt vaibida sellega, mis on. Klubikeskkondades on kindlasti kõige toredam, seal tunnen, et võin mängida, mida süda ihkab. 

Guilty pleasure: Ma naudin seda, mida naudin, ilma piinlikkuseta. Võib-olla miski selline, mida ma hullult ei reklaami ja mis on klišee, on tähtede vaatamine rannas prutaga.

Alt üles vaatan: Oma kallile sõbrannale Micaela Saracenole. Tema stiil on mind DJ-maastikul märgatavalt mõjutanud ja ta on kindlasti kujundanud mind inimeseks, kes ma praegu olen. I love you. 

Viis klassikut:
BANKS „Lovesick”
The Neighbourhood „Cry Baby”
The Neighbourhood „Flowers”
Romy, HAAi „Lifetime” (HAAi’s Green Lamborghini Romix)
Benton „Like Peace”

Viis hetkekummitajat:
BANKS „Holding Back”
MIKA „Happy Ending”
Jesse „Puppy Love”
The Marías „The Mice Inside This Room”
Ernest Rareberrg „Show Me Your Body”

Tehnilist: Ei tasu üldse pablada üleminekute pärast. Kui sa ise naudid neid lugusid, mida mängid, siis edastad ka puhtalt sellega rahvale energiat, mis peegeldub tagasi, ja nii lood oma parimaid sette.

Lõppsõna: Muusika miksimist ei tasu võtta liiga tõsiselt, ära unusta nautida. Sama on eluga.